Foto: imeline Ethél Eliis Krünberg
Sellist asja soovitas meile keegi Instagramis, et pange aga päevakavad paika, kirjutage valmis, vahetage ära ja andke minna…
See võib välja kukkuda kas väga lihtne või täielik katastroof. Kui ma sedasi planeerida saaksin, siis ei oleks sellel ju väga pointi, teeksime teineteisele nö lihtsamad päevad. Mina ajastaksin oma tööülesanneteks paarile meilile vastamise, mingi blogipostituse kirjutamise ja kaks Insta story ülespanekut ja mida rasket selles oleks, et Meelis minu asemel kontoris istuks ja netis istuks. Ma loen näiteks päeva jooksul väga palju erialaseid artikleid jne.
Või kui Meelise päevaplaan oleks “laps lasteaeda, naine tööle, ise koju, pesu pesema, hommikusöök teha, pesu kuivama panna, nats netis olla (ka loeb palju erialaseid asju), blogipostitus kirjutada, mingi artikkel kellelegi ülevaatamiseks saata, lõuna teha, naisele järele, lapsele järele” – siis mis selleski nii keerulist minu jaoks oleks? Olen ka mina nõusid pesnud ja pesu kuivama pannud, eks.
Aga kui juhtuks, et ühel hommikul me ärkaks totaalselt ma ei tea, teineteise kehas, või peaks välk ja pauk kohad vahetama, siis ma arvan, oleks veits katastroof.
Meelis ei tea mu tööprojektidest suurt midagi, et kust mida näiteks leida, millises Canva kaustas on millise riigi pildid, mida parasjagu mingil kontol kasutama peab. Millises serveris asuvad söögipildid, millises tolmuimeja, kust leida näiteks blogijale saadetava toote kood, omahind, kuidas vormistada raamatupidamisele vajalikud paberid. Ma töötan igapäevaselt julgelt kümne erineva faili ja programmiga. Või kui ma peaksin osalema mõnel EASi konverentsil ja rääkima midagi tootmise digimuutustest, siis oleks ehk parasjagu plindris ma arvan.
Ma usun, et me saaks hakkama ja me suudaks mingi kolme-nelja päevaga end kurssi viia, julgeme ju teistelt abi küsida ja ilmselt kohaneksime kiirelt ja saaksime teineteise tööga hakkama küll. Ainus mida ma ilmselt üleöö ei suudaks teha, oleks Meelise asemel autojuhti mängida. No mul on mõningane oskus autot juhtida, aga ma ei julgeks last lasteaeda näiteks viia. Samas, kui see oleks elu ja surma küsimus, ma ilmselt sõidaks ja viiks ära kui vaja. Suva, et veljed oleks hiljem kraabitud ja kuskil mõni mõlk. Äkki ei oleks ka, aga see tundub hetkel utoopilisemana kui kuskil konverentsil tootmisiliini digitaliseerimisest rääkida.
Mõelge korra kaasa, kui homme hommikul ärgates, peaksite oma elukaaslase/abikaasa/kallima asemel tema asju tegema hakkama, mis teid ees ootaks ja kas arvate, et saaksite hakkama? Või kas tema saaks teie asjadega hakkama?
Teate, ma tunnistan täiesti ausalt, et umbes 30 aastat koosnes mu apteegisahtel valuvaigistitest, paracetamolist ja…
Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…