Ma tahaks (ei tahaks ka vist, aga muuga pole) alustada sellega, et Evelini käevarred teda ei kaunistanud. Ta on ka ise mu meelest kuskil tunnistanud, et on kümmekond kilo juurde võtnud.. No pane siis ometi varrukad endale peale või küsi varrukatega kleit. See chubby käsivars riivas silma.
Ei ole vaja mulle öelda, et olen ise samasugune ja kannan ka varrukateta kleite – ma ei lähe niimoodi teleekraanile saadet juhtima, eks?! Mu blogi ilmselt ei loe ka nii palju inimesi kui Evelini saadet vaatab. Või noh, ma ei tea ka. Võibolla ongi mul samapalju lugejaid, ei tea Evelini vaatajanumbreid, teletopi ta ei saanud. Igaljuhul, ma pole ka Evelin ja täna tunnen, et võin varrukateta kleidiga käia küll. Jajah, saan aru, et tema tunneb samamoodi, aga siiski.. Telekasse ma nii ei läheks. Aga see pole praegu point. Tahtsin saadet arvustada.
Esimene küsimus kahekordsele emale, kas sa mäletad seda päeva, millal laps sündis? Nagu päriselt? Evelin, sa oled ise ema! Kas sa oled unustanud kui KK sündis?!? Kuidas saab üldse nii ajuvaba asja küsida ja veel esimese asjana?
“Haigusest (Angelmani sündroom) teada saades olime vait.. Nädal aega!” Ma ei kujuta ette, et ma oma mehega nädal aega ei räägiks?
Ega siin suurt midagi arvustada pole, lihtsalt mõned tähelepanekud saadet vaadates.
Järgmine külaline.. “Mida te tundsite kui teile öeldi, et teie laps võib surra?” No mida???
Evelin on nagu mingi silmad kinni, klapid peas küsimuste küsija. Ta nagu ei teaks millest jutt on. Nagu seal “Armastame Eestit” saates see välismaalane laulab suva soga. Nagu inimlikkust on null kogu vestluses. Lihtsalt tulistab külmalt küsimusi. Vastik vaadata!
Kolmas külaline… Külalised. Jälle tuttavad (nagu Salumäe ja eelmises saates eksmees), väga familiaarne lähenemine – kallistas külalisi.
Vist igas saates saab mõnd saatejuhi tuttavat näha! Eino savi iseenesest, aga sa näed kuidas Evelini tonaalsus muutub, kuidas ta on ühtäkki inimlik ja suudab loosse inimesena sisse minna.
Ühtlasi oli tegemist jumala vahva kaheksa-aastase tirtsuga, kelle on haruldane haigus – juuksetus, kes peagi saab ülilaheda paruka.
Õnneks see saade panigi aru saama, et meie mured on ikkagi megaväikesed, kui võrrelda sureva lapse vanematega, kes ei tea iial ärgates, kas nende poeg elab veel kolm tundi, kolm päeva või kolm aastat.
Kleit kisub ja nägu läigib saate lõpuks, kus on meikarid?
Ja teiseks, mis kuradi üleskutse – kinkige üksteisele lilli isegi kui põhjust pole! Mida asja? Ise on mingi ökomöko ja nüüd sedasi raiskama. Ja no “Oprah” moment tuli ka ära – teile kõigile üks lill. Selle vahega, et Oprah saates oleks iga inimene terve aia kujunduse saanud ja lilled-liblikad pealekauba!
Mis Evelini saatest arvate?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…