Kui ma neliteist talve tagasi Phuketil maandusin, olin ma pahur. See tundus räpane ja lärmakas ning Patongi rand ei olnud sugugi see postkaardiparadiis, mida ma ette kujutanud olin. Järgmisel päeval näitas Ardo Kaljuvee meile saart. Ma mäletan, et ta ütles Phuketi kohta, et Patongis elades on see nagu jalutaks ümber Viru keskuse, aga kunagi sisse ei läheks.

Me leidsime randu kus olime vaid meie, toidukohti kus süüa tehti vaid meile, me nägime selle saare päris ilu ja ma armusin. Viimasel päeval kui me Kata Noi rannal olime (meid oli seal toona 3, mitte keegi ei olnud seda randa veel avastanud!) ma kraapisin liiva sisse südant ja ma mäletan, et Meelis tegi video, et mis teed ja ma ütlesin, et jätan oma südame siia…

Võimalik, et ma mõistan seda täna lihtsalt teisiti. Ma piltlikult öeldes jätsingi oma südame sinna. Lõin enda jaoks ideaali – koha, mis kandis mind läbi aastate.

Kui me nüüd Phuketil maandusime, siis oli mu esimene emotsioon, ma ei taha Sansibarile minna, ma olen suvilas ja siia ma jään. Ja mida päev edasi, seda enam sain ma aru, kui lahku me Phuketiga oleme kasvanud.

Keegi küsis suht esimestel päevadel, et miks me kogu aeg seal Phuketil käime, et Tais on veel ilusaid kohti ja ma vastasin umbes nii, et oletame, et sul on Muhus maakodu, siis oleks imelik kui ma küsiks, miks sa kogu aeg Muhus käid, Eestis on muid ilusaid kohti ka. See ei tähenda ju seda, et kui sul on seal suvila, siis sa mujal Eestis ei käi. Me oleme ka käinud kõrvalsaartel ja linnades, aga Phuket on olnud meie baas/suvila, kus lisaks on nii palju eriilmelisi piirkondi, kus elada.

Meie oleme suurema osa kordadest või oleks õigem öelda ajast, elanud Patongis, sest seal on kõik käe-jala läheduses. Samas, pole ma näiteks 14 aasta jooksul mitte kunagi Patongi rannas ujunud. Rannas oleme käinud alati mujal, aga toiduturul ja peol alati Patongis…

Seekord alustasime oma saareelu lõunast ehk Rawailt kus on mõnevõrra rahulikum. Ja kui me siis Patongi jõudsime, ma tundsin veerand tunniga, kuidas mu närvisüsteem läks errorisse – see kaos ja sekundikski mitte vaikiv linn ei meeldinud mulle enam. Mulle ei meeldinud enam need kärarikkad tänavad, palju rahvast, karjuvad massaažisalongi tädid ja toiduturg kus kõik midagi pakkusid.

Mida päev edasi, seda enam ma aru sain, et ma tahan rahu, vaikust, maandust, endas olemist, lihtsalt olla. Mitte mõelda, mis järgmiseks, kuhu sööma, kuhu ujuma, kas minna šoppama või massaaži.. ma sain aru, et Phuket ei olnud kuidagi moodi muutunud. Aga mina olin.

Me oleme lahku kasvanud, tema on samasugune armas ja mind ootav nagu 14 talve tagasi, me isegi leidsime uue inimtühja ranna.. aga tunne polnud enam see. Täna ma ei tunne enam vajadust seal tsunaami kohtumispaika kokku leppida või mõelda, kas mu tuhk peaks kunagi mõnele rannale puistatud saama. Ma ei näe täna seal end ei külalistemaja ega kokakooli pidamas pensionipõlves nagu meie plaan aastaid oli olnud. Ma ei näe end üldse nii pea Phuketil. Võimalik, et mõne aja pärast viin lapsed uuesti sinna, näitan neile kohti, kuidas siin kunagi oli.. aga elama, Phuketile kindlasti mitte. Never say never, aga hetkel pole see koht üldse minu vibe ega sagedus.

See on lahku kasvanud armastuse lugu, millel on väga väga väga palju ilusaid hetki, aga ka murdumisi, pisaraid, draamat, pidusid mis oleks võinud olemata olla või viisakamalt lõppeta ja klassikalist suhet, ilma milleta suhe seisaks. Aga seisma jäi ta ilmselt juba 14 aastat tagasi kui ma otsustasin enda südame sinna jätta…

Viimase kahe aastaga olen ma enda kohta palju õppinud, üks neist on kindlasti see, et ma idealiseerin inimesi/kohti/olukordi enda jaoks ja jään neisse kinni. Ma väga tihti avastan, et olen mingi osa endast pannud “ootele”. Näiteks ühes teraapias jõudsin ma selleni, et lapsena mind keegi ei hoidnud, terapeut siis soovitas mul ise ennast seal hoida. Aasta hiljem ühes teises teraapias sattusin ma sinna samasse kohta kus ma end hoian ja sain aru, et.. ma olen ikka seal samas, teda hoidmas ja ei liigu siin edasi, sest ma ootan, et seal hoidmise käigus mingi maagia juhtuks..

Siis sain aru millestki lihtsast, ma ei pea sinna kinni jääma. Ma ei pea jääma seda väikest Leenut igavesti hoidma. Ma saan valida. Kas ta jääb sinna või tuleb minuga edasi. Ta soovis sinna jääda. Edu temaga. Ja mina siin liigun jõudsalt edasi ja saan aina uusi taipamisi, kui ilus mu elu tegelikult on, kui ma lasen sellel olla ja ei kammitse teda mingite ootuste ja lootustega kogu aeg. Ei otsi kogu aeg mingeid põhjuseid, miks midagi juhtub/ei juhtu.

Ja kui ma panen siia otsa veel viimase Sansibari retriidi taipamised, siis tundub, et sellest tuleb väga teistsugune aasta. Maoaastasse sai jäetud maha nii mõndagi – vanu hirme, vanu lugusid, mõni idealiseeritud koht ja võib-olla ka mõned versioonid minust endast.

Ma ei tea täpselt, kuhu see kõik viib. Aga ma tean, et ma liigun. Mitte enam selle järgi, mis kunagi tundus õige või mida ma endale kunagi lubasin, vaid selle järgi, mis päriselt täna minuga resoneerub.

Aasta, kus ma ei hoia enam millestki kinni. Aasta, kus ma lõpuks lihtsalt elan.✨

Kuna ma ilmselt Phuketi soovitusi väga enam tulevikus ei jaga, siis panen siia viimase soovituste postituse, kust peaks kõik vastused üles leidma:

marimell soovitab: Phuketi ABC – kus ööbida, kus süüa, kuhu minna