Ma ei mäleta enam, kes Vietnami retriidil ütles, aga mul on see puust ja punaselt märkmikus kirjas: iga tund on otsus. Ehk millegi soovimine ja heietamine ei vii kuskile, otsused viivad. Ma tunnistan ausalt, et olen oma elus mõelnud sadu kordi, mida võiks teha, kuidas ja millal. Viimased aasta aega ja peale olen ma mõelnud üle päeva, et ma ei joo, hakkan olema rohkem mina ise, tegema paremaid valikuid, suuremaid otsuseid, olema naiselikum(as energias). Aga kui otsust pole, ei vii see mõtlemine mõtlemisest kaugemale.

Võtsin sel aastal oma vaimse tervise, enesesse vaatamise ja endas kohal olemise enda prioriteediks ja panin kohe aasta alguses endale erinevaid teraapiaid kinni, et see ei jääks jälle ainult mõtteks.

Ja nagu ikka, mõtlen ma alati, et mul on ju kõik hästi ja miski ei vaja lahendamist, ma ju olen kohal, kui leian endale aega (panite tähele jah, leian, mitte kui võtan), mis ma ikka lähen, praegu on ju ok… Eile oli mul ees aga uus teraapia. Seekord mehe juures. Olen üldse suht vähe meesteterapeutide juures käinud, naisterapeute on mu elus olnud mitmeid, aga meeste juurde olen varem sattunud vaid kahel korral. Ja ausalt öeldes hakkavad need mehed mulle aina rohkem meeldima.

Hommikul tekkis mul isegi mõte saata hoopis Meelis enda asemel, sest tundsin, et olen arengus temast jälle sammukese ees. Et äkki tema jõuab mulle nii kiiremini järele. Ja siis sain järsku aru – miks ma pean kogu aeg kedagi järele ootama? Miks ma ei võiks ise edasi liikuda, kasvada ja areneda ning lasta teisel tulla omas tempos?

Rasmuse juurde jõudes ja tema küsimusele „kuidas sa end tunned?“ hakkasin ma automaatselt Meelisest rääkima, et oleme teineteise terapeudid, et terve päev on olnud emotsionaalne töö ja et ma olen sellest väsinud. Mingil hetkel saime mõlemad aru, et me räägime rohkem temast kui minust. Aga siis hakkas kogu lugu lahti rullima…

Ma tean seda tegelikult ammu, olen meie suhtes väga tugevalt meesenergias. Mina vastutan, organiseerin, teen otsuseid, hoian süsteemi koos. Meelis on rohkem koduses ja pehmemas energias, et hoolitseb, viib lapsi, loob kodu. See teema on teraapiates varemgi üles tulnud, aga ilmselt polnud ma valmis seda päriselt kuulma.

Ma olen aastaid kandnud suure osa elust enda õlgadel: töö, raha, kontroll, korraldamine. Ja kuskil sees on kogu aeg olnud hirm, et kui ma natukenegi lahti lasen, kukub kõik kokku. Seekord sain aga väga selgelt aru, et see pole enam tõsi. Mul on turvatunne olemas. Mul ei ole vaja kõike hoida hirmust. Ma võin lubada endal olla rohkem naiselikus energias, olla, luua, usaldada.

Kui mul oleks märkmik kaasas olnud, oleksin tahtnud kirja panna ühe mõtte: Mehed liiguvad läbi tegevuse. Naised läbi olemise. Ja just sellest olemisest sünnib kergus, loovus ja tegelik mõju.

Kui tagantjärele vaadata, siis olen ma juba päris palju lahti lasknud, projektidest, töödest, rollidest ja inimestest, mis mind ei toida. Olen hakanud andma Meelisele rohkem otsustusruumi. Aga nüüd sain aru, et see peab muutuma veel teadlikumaks. Et meie energiad saaksid lõpuks tasakaalu.

Rääkisime ka vastutusest, et kui palju olen seda endale võtnud ja kui palju sellest on aeg tagasi anda. Ning huvitaval kombel sain aru, et kuigi olen paljust juba loobunud, on üks asi veel alles: kontroll. Ja just see on viimane koht, millest nüüd on aeg lahti lasta.

Üks suur taipamine puudutas ka päästmist. Kunagi ütles üks terapeut meile, et oleme teineteise ellu tulnud teineteist parandama ja aitama. Mina olin sellest aru saanud nii, et me peame samu teekondi koos läbi käima. et kui mina teen teraapiat X, peab Meelis ka X-i läbi tegema, et järgmisele tasemele jõuda.

Rasmus seletas selle väga lihtsalt ja tabavalt lahti: võib-olla on meil tõesti vaja kasvada, aga teekonnad on erinevad. Kui mina jõuan edasi läbi kogemuse X, siis tema võib jõuda järgmisele tasemele läbi kogemuse Y. Mida rohkem ma teda „parandada“ ja järele aidata püüan, seda kauem see tegelikult aega võtab. Ta peab oma tee ise käima.

Veel üks mõte sealt, mille tahan lihtsalt kirja panna. Kui oluline on, mis tundes sa ärkad ja millele esimese asjana oma tähelepanu annad. Kui ärkad rahus ja häälestad end heale tundele, liigub terve päev teises voos. Kui sukeldud kohe meili, sotsiaalmeediasse või kellegi teise probleemidesse, loodki päeva energia sealt. Päev ei juhtu, me loome selle ise. Ja sa saad seda ka vajadusel päeva jooksul muuta. Kui naised loovad tunde pealt, siis mehed tegude ja sõnade pealt ehk siis tegelikkuses peaksin mina hommikul ärkama ja tundma, mis päeval mulle tuua on ja Meelis peaks ütlema, mis tema päev talle toob.

Kokkuvõttes sain väga selgelt aru, et minu järgmine tase ei tule rohkem pingutamisest, vaid rohkem kohalolust. Vähem kontrolli. Rohkem usaldust. Vähem päästmist. Rohkem iseenda elu loomist. Ja see tunne on üllatavalt kerge. Juba seal istudes sain aru, kuidas asjad ise paika loksusid. Ma tegin selle otsuse juba seal. Nüüd ma lihtsalt lasen elul kaasa kulgeda. Ja olen rohkem naine, sest siis Meelis saab olla rohkem mees.