Isadepäevast lasteaias

Ma tabasin end mõttelt, et meie lasteaias on isadele pühendatud terve nädal – ühel päeval on kaasa vaja võtta pilt endast ja isast, siis järgmisel toimub orienteerumine, siis laat, siis kinoõhtu jne. Mida teevad need lapsed, kellel isa ei ole?

Vahet ei ole, mis põhjusel seda isa ei ole, olgu selleks mahajätmine, surm või kaks ema. No siin võib olla ka variant, et kahele emale lisaks on ka isa, kes lapse elus aktiivselt osaleb. Aga kui ei ole seda isa, ei kodus ega lähedal. Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, kuidas emad selle asja ära lahendavad. Kuidas ja mida nad teevad, et laps end sitasti ei tunneks?

Ma mõtlen, et mul oleks elusitt tunne, kui kõik kilkaks ja räägiks lasteaias isast ja vaataksid koos pilte, kus nad käinud on, mida teinud.. Siis mul oleks küll üsna kurb meel. Samas, kui ma üldse oma isa ei mäletaks, ei oleks mul ilmselt ka suurt midagi taga nutta. Aga laps vist ikka hoomab seda värki teisiti.

No näiteks mul ei olnud mingi sajandi musterisa, nagu Meelis on. Aga ta oli olemas. Ma isegi poleks oma elu väiksena ette kujutanud, et teda ei ole. Vahet pole, et ta kogu aeg täis oli, aga ta oli olemas. Sessuhtes, et ma ei tea seda tunnet, et ma pean ütlema või häbenema, et mul pole isa (ma pigem häbenesin tema vanust, mul olid omameelest vanad vanemad). Mul ei tule praegu ka ette lasteaia-klassikaaslasi, kellel poleks isa olnud. Põhikooliajast juba meenub. Aga siis olid lapsed suured ja siis oli see nagu arusaadav.

Ma ei tea, kas meie rühmas on üldse mõni laps ilma isata. Mina olen näinud lasteaias nii isasid kui emasid ja see laste siiras rõõm oma vanemaid õhtul näha, see on ikka nii armas. Kuigi mõnel õhtul on ka lasteaias nii lõbus veel, et koju minna üldse ei taha, siis see rõõm nende silmis on ikkagi olemas – järgi tulid, ei jätnudki mind siia!

Kusjuures, ma just lugesin mingit lasteaia õpetaja arvamuslugu (link), kus ta räägib, et vanematel on alati nii kiire – hommikul tuua on kiire, õhtul ära minna on kiire. See lugu oli nii kurb tegelikult. Ja järgmisel korral Hedonile järgi minnes tabasin ma, et ma ei kiirusta. Kuhu mul kiiret on? Mitte kuskile. Me ei pea kiirelt riidesse panema ja koju tormama. Üldjuhul, kui pole tõesti külla või kuskile minekut. Mis seal kodus eest ära jookseb siis? Tuleme koju ju nagunii mängima ja koos toimetama, mida ma tõmblen.

Aga ikkagi, kuidas üksikemad lahendavad selle isa probleemi nii väikeste lastega?