Ma ei saa aru, mille peale ma kade peaks olema?

Käisin täna Töötukassa mingil korraldatud üritusel, kus esines ettekandega ka Paljas Porgand, kus ta rääkis kuidas ta on jõudnud blogiga sinna kus ta täna on. Väga asjalik jutt, aga teda kiites, sain sõimata.

Ta rääkis, et tuleb teha seda, mis meeldib ja mitte kuulata teiste arvamust, teha väikeseid samme suure eesmärgi nimel. Tema ei teadnud kunagi blogimisega alustades, et annab välja raamatu või kolm ja et need kõik väikesed sammud on eesmärgi nimel avada kunagi oma restoran.

Absoluutselt tõsi ja megaäge! Kui ma talle õhtul Facebookis kirjutasin, et käisin teda kuulamas ja lahe, kuhu ta on selle “tee mis meeldib” suhtumisega jõudnud, et tema blogist on saanud kanal reklaamihuvilistele.. siis preili vastas mulle üsna otsekoheselt, et olen lihtsalt kade. Ja üleüldse olen ma talle täiesti vastumeelne inimene. Hm.. sest ma julgen teha ja olla teisiti kui tema või..?

Ma ei saa väga hästi aru, mille peale ma kade olen? See, et ma julgesin eetikateemat puudutada ja mõni päev varem pärisin tema Facebooki lehel aru tema Elu24 pressinõukokku kaebamise kohta, teeb minust kohe kadeda? Ma ei saa aru. Ma ei oska vist olla kade.

Jah, ma mõtlen mõnikord mingitele olukordadele meie sõprade ja tuttavate seas, et oh, küll sellel alles vedas või näh, ta pole seda väärt, aga kadedust kui sellist ma ei oska tunda. Igaüks teeb seda, mida tahab, saavutab oma eesmärke omadel viisidel ja olla kuidagi kade, ma ei tea. Ma ei oska vist.

See kuhu mina olen täna oma blogimisega jõudnud, on samuti aastatepikkune töö. Mul on koostööpartnerid ja sissetulek, millega ma elan ära. Ma arvan, et see on äge. Ma teen seda, mis silma särama paneb.

Minu ja Porgandi lugejad on ilmselt täiesti erinevad, kellele meeldib pikk teaduslik tekst, veganlus, tervislik toitumine ja trenn, kellele meeldivad laste teemad, aus arvamus ja veidi skandaalimaigulised postitused.. inimesed on erinevad, blogijad on erinevad, lugejad on erinevad. Ja ma julgen arvata, et Eestis on piisavalt inimesi, et lugejaid jaguks meile mõlemale või noh, kõigile. Igasugustele blogijatele. Kui keegi kedagi ei loe või keegi kellelegi ei sümptiseeri, ei tähenda see automaatselt kadedust või vihkamist.

Antud hetkel olen ma lihtsalt natuke hämmigus, ta on jätnud tegelikult siiani väga malbe ja toreda mulje, mitte et õelutseks kuskil nurgas. Äkki ta on ise kade? Aga endiselt, ma ei saa aru, mille peale üldse kade olla. Nii mul kui tal. Elu on elamiseks ja inimesed on erinevad oma eesmärkide saavutamisel. 

Aga ausust ma hindan. Näed, sain isegi praegu postituse teema, et arutleda ja veelkord endale kinnitust – tee mida sa tahad, mis sulle meeldib ja tee seda kirega, siis armastavad seda ka teised!

Aga jah, ma tunnistan, minu viga on see, et ma tahan nii oma blogi kui BLOGITiga kui blogiauhindadega nö rahvale meeldida, tahan teha nii, et nad seda naudiks, nii nagu mina naudin nende asjade tegemist. Selge on see, et kõigile ma ei meeldida ei saagi. Ja nagu Porgand ka oma ettekandes ütles – savi mida teised arvavad, tee mis meeldib! I will!

Uue aasta eesmärgid ongi aeg paberile panna! :) mis teie uuel aastaks plaanite ära teha?