Categories: #elulineblogi

Juuli saab olema natuke teistsugune

Lükkasime iseenda jaoks käima ühe eksperimendi, mis saab juulis tänu sellele olema ka blogis natuke teistmoodi. Ma hetkel rohkem ei paljastagi, kui.. eks saate ise jooksvalt aru. Ei, ma pole rase!

Aga kui rääkida meie juuli algusest, siis eile oli meil aastapäev.

Tõesti, uskumatu, et me oleme üheksa aastat koos olnud. Mu jaoks tundub see aeg palju lühem, üldse ei tundu pea kümme aastat mu elust. Meelis küsis minult täna hommikul ühe väga huvitava küsimuse, et millal ma otsustasin, et ta on õige inimene kellega laps saada. Ja ta oli üsna üllatunud, kui ma vastasin, et üheksa aastat tagasi, kui me ühe tema sõbranna last käisime hoidmas.

„Nii ammu!“ küsis ta. Ma ütlesin, et jah, ma nägin juba siis, milline sa lastega oled ja see polnud mingi raske valik või äratundmine. Iseasi on see, kui kaua meil selleni reaalselt läks. Ma ei olnud ise valmis varem emaks saama, ma ei tea, kas ma polnud meie suhtes kindel või endas või milles.. Ja ma olen ka täna seda meelt, et kui me ei oleks omal ajal aastaks Eestist ära läinud, siis… Me ei oleks täna koos. Siin pole küsimustki. See aasta eemal lähendas meid ulmeliselt. Seal said nii paljud asjad selgeks, kui sind sunniviisiliselt lahku löödi ja sa igatsusest päevi ja tunde lugesid…

Ühesõnaga, mis öeldakse, et seitsmes aasta on see „proovikivi“, meil oli see kindlasti neljandal aastal. Ilmselt siis polnud seitsmendal enam midagi nö klattida või proovikiviks panna, sest vahetult enne seitsmenda aasta täitumist me abiellusime, ma jäin rasedaks.. See oligi meie suhte „seitsmenda aasta proovikivi“ vist.

See lapsesaamise teema nimelt oli meil eile teemaks, kui mängisime mingit uut mängu ÄSK, ja see oli sellessuhtes natuke pinev, et meil oli seltskonnas selliseid natuke keerukaid suhteid, natuke võibolla võõramaid inimesi, kes omavahel ei avameelitse. Aga tegelikult oli väga tore õhtu. Ja mäng väga mõtlema panev. Me tegime veel nii, et kõigepealt küsisime küsimuse ja alles siis, kellelt me seda küsime.. See pani inimesed mõtlema, kaasa rääkima ja diskuteerima. Ülimalt mõnus ajaviitmise vorm.

Üldse oli meil eile selline huvitav seltskond külas. Täiesti vahetustega ja spontaanselt, aga.. Kuidagi nii põnev ja avardav oli inimestega suhelda ja aru saada, kui erinevad inimesed on, kui erinevalt nad mõtlevad, kui erinevaid asju nad väärtustavad ja kuidas nad kõik on sealjuures imetoredad.

Näiteks oli meil külas naabripoisi deit, kes ütles, et tema läheks geiparaadile ka siis kui tal oleksid lapsed, ta võtaks kaasa ka oma õed-vennad, ema-isa ja vanaema, lihtsalt selleks, et näidata, et geid on inimesed meie seast, me toetame neid. Sama ütles kusjuures lõuna ajal perega külas käinud Liis, et tahaks ka minna.. Lihtsalt toetuseks.

Õhtu lõpuks jõudsime me muidugi selleni, et lapsega sinna minna ei julgeks, just seepärast, et mõni ajuinvaliid võibki mu lapsele kiviga vastu pead virutada või kui mina või Meelis marsiks vikerkaarelipuga eesotsas TOETUSEKS neile, siis me võime sellega kahandada näiteks oma tööle saamise võimalust – kohe on kellegi jaoks silt küljes – käis paraadil, järelikult homo. Ja homofoobse firmajuhi jaoks, kes võib muidu olla igati toetav, motiveeriv, mõistev jne võib see saada just selleks komistuskiviks, et meid mitte palgata.

Samas oli meil seltskonnas inimene, kes on kunagi oma tööandja peale kaevanud, et see teda homoks olemise eest tööl diskrimineeris ja terroriseeris ja talle sujuvalt viie aasta palk kontole potsataks, et ta oma suu kinni selle koha pealt hoiaks. „Ooo, ma nutsin terve tee panka!“ naljatles ta ise.

Tänu sellele mängule tuli nii palju teemasid õhku, millest me pole kunagi rääkinud. Ei omavahel ega ka suurema seltskonnaga.

Näiteks, (jumal, ma mõtlen siit saaks mitu blogipostitust), monogaamia vs polügaamia – et kui sa oled oma mõtetelt monogaam, aga kui pärast 20 aastat abielu, leiab sinu partner, et võiks proovida polügaamiat, sest see tuleks suhtele kasuks, kas sa oleksid sellega nõus. Või kui koos on paar, kes palju reisib või elab visiitabielu, et.. Kui ollakse eraldi, siis võiks olla polügaamia, kui koos, siis monogaamia ehk et in the end of the day sa lähed koju kallima kaissu.

Ma pole isegi kunagi nii väga mõelnud sellele. Ma olen aru saanud küll, et paljudele on minu kirjutistest jäänud mulje, et me umbes sellist elu Meelisega elamegi, aga tegelikult oleme me hetkel jumala monogaamses suhtes. Me lihtsalt oleme rääkinud variandist, kui peaks midagi juhtuma, me ei hakkaks homme päev lahutust sisse viima.

Aga kui me tuleme selle juurde, et.. miks meil eile üldse keegi külas oli, siis mul on hea meel, et kuigi meie ametlik pidu ära jäi, teadsid paljud, kus me elame ja tulid meile külla.

Ma ise arvasin, et eks Sandra ja naabripoiss tulevad ja tegin mõned niksid näksid valmis (oooo, ma tegin singivahtu! KUI HEA SEE TULI!) ja kuna mul juba oli MyChefist toit tellitud, siis mõtlesin, et no mis seal ikka kui me peame kaks päeva Pizzapro pitsataskuid sööma, aga oleks ma teadnud, et need nii TOITVAD on, ma poleks neid nii palju küll tellinud. Kuigi õnneks, oli näljaseid mehi, kes sõid 1,5 portsu korraga, nii et silm ka ei pilkunud. Aga see selleks.

Ennetavalt, et keegi küsiks retsepti, siis… Tegin elus esimest korda seda singivahtu, täielikku omaloomingut, mõeldes, kuidas oleks loogiline, et see asi võiks sündida. Ostsin kolm pakki kanafileesinki tilliga, panin blenderisse (või no sellesse hakkijasse), lasin sodiks, lisasin nats majoneesi ja kui see oli kreemiaks segunenud, lisasin paar lusikat köögi toorjuustu, panin soola ja segasin ära. Läbi koogipritsi lasin nendesse korvikestesse, mis ma sain Gemossist, ja maksid need ülivähe, äkki mingi eur midagi 12 tk. Alus on Villeroy & Boch oma, mille skoorisin teiselt ringilt 15€ga.

Ma olen viimasel ajal hakanud pakkuma “purgicateringi”, ma ei ole seda kuskil reklaaminud veel, ega ma väga kellelegi teisele peale sõprade praegu süüa ei ole teinud ka, mõni üksik “tellimus”, sest noh, ma pole seda reklaaminud..  Aga purkides on nii mugav asju serveerida. Loomulikult on alati võimalus, et purgid lähevad jalutama, nagu ma isegi just avastasin, et mingi viis purki on kadunud, aga noh, ma olen sellega arvestanud :)

Mis on purkides? Esimeses on üks asi, mingi kaste, mida ma proovisin teha nagu Türgis oli, ei tulnud välja, seega sai sellest toorjuustuga kokku segades mingi vürtsikas määre. Teises on seenemääre ja kolmandas Hedoni lemmik juustu-küüslaugumääre, mida ma tavaliselt ka singirullide sisse teen. Laual on veel kolme erisorti vorsti – ikka purgis – Vorstipood.ee saatis koos grillvorstidega ka ühe uue toote, mida neil veel müügis pole – vinnutatud vorsti – mis on väga omapärase maitsega, nagu lagrits oleks :) No ja siis juustud ja dipikad ja.. Ei vaja vist pikemat seletust :)

Üks sõbranna tõi meile „tervitusjoogi“. Sellise arbuusi…

Ma jõin praktiliselt üksinda terve selle arbuusitäie jooki ära :) Nagu ülemiselt pildilt näha, siis olin ma ise ka valmistanud suure tünni booli, aga seda jõid teised.

Meil oli nii tore õhtu, mis siis, et rahvast käis kokku kolmes vahetuses ja õhtu venis 12tunniseks, aga tõesti väga lahe õhtu oli üle pika aja. Aitäh asjaosalistele ja muidugi Meelisele, et ta olemas on :)

marimell

Recent Posts

VIDEO: mida me Berliinist suveks ostsime?

Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…

1 päev ago

marimell Türgis: mida saab 21 012€ eest?

Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…

3 päeva ago

Otsin tööd ehk Sinu uus turunduse- ja influencerqueen on siin!

Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…

3 nädalat ago

marimell Berliinis: kuidas pikas püsisuhtes kõhuliblikaid toita?

Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…

3 nädalat ago

Leenu Veneetsias ehk kuidas ma sõbrannale üllatussünnipäeva korraldasin

Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…

4 nädalat ago

10 aastat abielus

Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…

1 kuu ago