Kas Eesti blogija on lojaalne või brändiprostituut?

Meelis kirjutas eile Best Marketingi veergudel postituse sellest, kas Eesti blogija on lojaalne klientidele või mitte. Ma mõtlesin, et nii palju jäi sealt tegelikult elulisi näiteid välja, mis aitaks ehk paremini kogu seda lugu mõista, miks Eestis ei olda lojaalsed ja miks see siin rohkem aega võtab kui mujal.

Veel viis aastat tagasi oleksin ma vastu võtnud iga pressipaki, mis teele pandi, oleksin olnud nõus iga mahla, jäätise ja kreemi eest tegema meeletul hulgal reklaami, peaasi, et saaks. See vist ongi (noorte) alustavate blogijate mõte, peaasi, et saaks. Ma küll pööritan täna selle peale silmi, aga ma olin ise samasugune. Tegin noorena samasuguseid ja veel hullemaid vigu ja see on loogiline, et inimene ajas muutub.

Kui aga aeg läheb edasi ja sul tekivad tõelised koostööd, kus klient hindab sind, sinu tegemisi ja panust töösse, siis tekivad sul endal sisemised „kohustused“ olla truu. Meil siin Eestis ei tehta väga lepinguid, ei panda paika pikaajalisi plaane, kõik on kuidagi orgaaniline, ent ometi tunnen ma mõne firma/kliendi puhul, et tahan olla ainult nendega seotud.

Saime eelmisel nädalal kutse kolme erineva brändi uute toodete tutvustavale üritusele, kellest üks oli Lõuna-Eesti lihatööstus, esimese asjana kirjutasime me Maks ja Mooritsa kontaktile, kellega oleme viimased kolm aastat seotud olnud (ilma lepingute ja pikaajaliste plaanideta), et kuidas nad suhtuvad kui me sinna läheme. Kusjuures, nemad olid ka ühed vähestest, kes kunagi koostöö alguses pöördusid meie poole küsimusega, kas oleme juba mõne lihatööstusega seotud või ei. Leppisime kokku, et läheme ja vaatame jooksvalt.

Kui me oleksime Ameerikas… Aga oleme Eestis!

Oleme uurinud viimastel päevadel paljudelt PR inimestelt, kuidas nad suhtuvad sellesse, et täna reklaamitakse üht ja paari päeva pärast juba konkurenti, siis vastus on tegelikult üks: „Me oleme Eestis, firmadel ei ole metsikuid summasid, et maksta ja panna blogija nö vaikima.“ Siin on vähe neid, kellega üldse koostööd teha ja siis kõik kasutavadki kõiki. Siin ei ole ka paljudel firmadel brändisaadikuid (mõned üksikud juhtumid leiab), kellega tehtaks lepingud kindlaks ajaperioodiks, kellele sel ajal makstakse saadikutasu ja kellele kirjutataks ette konkurentsikeeldusid jne.

Siin (Eestis) tuleb lihtsalt kõrvuti hakkama saada nii Valiol kui Terel kui Farmil. Kes, kuidas ja kellele läheneb, on nende asi. Blogija asi on teha oma valik. Kui sa oled aastaid saanud Valio tooteid ja sa saad iga natukese aja tagant pressipakke ja postitad Instasse kuidas see või teine on sinu lemmik ja paar päeva hiljem teed konkurendile juustuloosi, siis minu jaoks on see lihtsalt näotu, kuigi paistab, et Eestis on selline brändiprostitutsioon pigem standard kui erand. Võetakse vastu kõik mis pakutakse.

Iga päevaga saan ma aina enam aru kui oluline on hoida pigem ühte head partnerit kui teha kümme erinevat postitust suht samal teemal.

Ma olen nüüd ligi aasta aega tarbinud Saku Läte kohvi, teinud nendega koostööd ja ma ei tea, mis summa peaks mulle maksma Kafo, Coffe People vms firma, mis paneks mind Saku Lätele lehvitama. Asi ei ole rahas, koostööde arvus vms, asi on suhtumises. See kuidas teil tekib kliendiga see klikk, see teineteisemõistmine ja austus teineteise töö vastu. Jah, rahaga saan ma maksta arveid ja ma ei saa Prisma iseteeninduses läbi piiksutada Saku Läte kohvikruusi, et see arve nulliks, aga tihti on rahast olulisem on hea enesetunne ja kindlustunne, et sul on kõrval head partnerid.

Oleme viimased aastad kasutanud oma reiside broneerimiseks Go Traveli teenuseid, meil on tekkinud head suhted ja ka kena allahindlusprotsent. Ma saan inimlikust seisukohast aru, et Go Traveli lennupiletite hinnad võivad vahel kallimad olla (lennupilet Momondos ongi odavam, sest keegi ei otsi seda sinu eest välja) Okei, puhkusereis maksab nagunii alati sama palju, pole vahet millisest reisibüroost osta, küsimus on selles, kes mis hinda reklaamib. Aga kui mina nüüd järsku soovitaks Go Traveli asemel valida oma reis mõnest muust reisifirmast, siis ei läheks ilmselt kaua kui kirjutaks Go Travel ja teataks koostöö lõppemisest. Asi on lihtsalt põhimõttes. Kui nad on mind aastaid aidanud, ka öösel kell kolm mingite välkideede peale ja leidnud aja ja raisanud seda minu peale, teinud head allahindlust, sest nad teavad, et ma blogin, siis oleks suht näkku sülitamine, et kuule.. Ostke reisid kohast x.

Sama küsimus tekib ilmselt ka lugejatel, et kuule, alles ütlesid, et Go Travelis on parimad hinnad ja teenindus, nüüd kiidad kedagi teist.

Minu jaoks on näiteks Liina Ariadne NYX nägu. Minu jaoks oli tema all over the place oma NYX asjadega mingi hetk. Te võite vaid ette kujutada minu imestust, kui tema Instasse tekkis loos hoopis teise firma meigipalettidele. Ma saan aru, et sa käisid välismaal, nägid midagi vinget ja tahad seda jälgijatele jagada, aga minu meelest jälle selline so/so olukord. Ja ilmselt NYX esindaja mõtles ka, nojah, mis seal ikka, elame Eestis..

Samas nagu Meelis ka oma postituses välja tõi, siis tema peika Martti mõtleb väga hoolega, kus, kellega ja kuidas end seob.

Meelis üldse jälgib väga paljusid blogijaid, juutuubereid ja mõjutajaid, et näha kes kellega ja kuidas koostöid teevad. Kui te küsite miks, siis väga palju pöördutakse meie poole küsimusega, kellega võiks sel või teisel teemal koostööd teha.

„Tehke rohkem koostöid ja ärge halage!“

Meile on tihti ette heidetud, et miks me blogiga ei teeni nii palju kui me võiks ja miks me teeme tasuta koostöid. Teate, alati ei pea kõik kukrut kergitama, et meie südant võita. Teiseks, me teeme koostöid küll, aga me valime. Viimasel ajal aina enam.

Alles hiljaaegu tuli meile Promotys pakkumine oma krõpsumaitse luua, tasu selle eest ei olnud väike, aga ma tundsin et ma ei soovi. Estrella ei ole meile mitte kunagi ühegi postituse eest maksnud, samas tean ma, et kui mul on näiteks blogiauhindadele vaja toetajat, kes krõpsu jagaks, pole küsimustki, et nad on nõus. Nad on ka meie suvesid krõpsude ja pähklitega ohtralt sisustanud ning loosimiste jaoks auhindu andnud ja see loeb minu jaoks rohkem kui ühekordne kampaania maitset luua ja selle eest 250€ saada.

Või näiteks, Dermosil oli üks esimesi marimelli koostööpartnereid, alles siis kui meil oli käputäis lugejaid, saatsid nad meile hunniku tooteid, tegime advendikalendrit (mida oleme igal aastal jõulude ajal teinud), nad ei ole meile kunagi maksnud, aga mu käed on alati puhtad, duši all on alati millegagi end pesta – meil ei kulu sellele raha. See on minu jaoks olulisem kui teha aastas kümme suvalist koostööd pesuvahenditega lihtsalt selleks, et raha saada.

Samamoodi Linea – ma armusin nende toodetesse ja nad saadavad mulle neid tihti kingituseks, peavad meeles Hedonit. Saadavad uusi tooteid proovida – näiteks see uus Feminae päikesearmastajakreem – olin mingi, ah, no mis seal siis erilist. No see on parim! See tõesti on mu absoluutne lemmik ja kui see otsa saab, tellin uue. Ma olen ostnud nende tooteid sõbrannadele kingiks, sest ma olen neisse armunud. Eile tuli just pakk uue sädeleva seerumiga. Ma juba kardan, et sellest saab mu uus suvelemmik :)

Keegi küsis kommentaarides just, et ma näen nii hea ja värske välja, mis toimub. Ja ma ei oska muud öelda, et.. päikesearmastajakreemi kasutan, ehk see teebki mu näo mõnusalt suviseks, värskeks ja puhanuks.

Ma võiks loetleda siin hulga neid firmasid, kelle tooteid me lihtsalt armastame – Von Baeri nahast tooted on parimad, no ei ole midagi teha. Olen teinud ka teisi koostöid varem, aga Von Baerile oleme me truuks jäänud. Kui nende seljakotid peavad hästi vastu, ei murene, rebene, lukud ei lähe katki, siis millest me räägime. Kvaliteet, kvaliteet ning veelkord kvaliteet.

Või Uncle Paul. Kunagi nägime neid messil, ma armusin nende ühtedesse saabastesse ja läksime neile lattu külla, et proovida. Rääkisime, neist said blogiauhindade toetajad, meie lahkusime mõlemad paari kingadega. Saapad pidasid vastu kolm hooaega. Kui nad järgmisel hooajal meid külla kutsusid uusi tooteid valima, siis ma jätsin valimata, sest mu saapad käisid veel küll ja ma ei pidanud vajalikuks võtta, sest sai. Nüüd alles valisin endale uued kingad. Ja kui ma saaks, ma kannaks ainult neid. Need on nagu Tuhkatriinu kingad – mu jalga loodud, mugavad, pehmest nahast ja mõnusad. Ja alles nüüd saime me enda lugejatele sooduskoodi (marimell annab -30%). Seega on hea meel tõdeda, et ka bränd ise oli ettevaatlik ja ei tormanud pea ees koostööd tegema.

Ma olin aastaid otsinud head voodipesu, ostnud siit, sealt, kallimat, odavamat ja kui kunagi tekkis koostöö Votex House’iga, siis ma olin ka, okei, järjekordne koostöö, teeme. Täna on mu majapidamises ainult Votexi puuvillasatiinist voodipesu ja ma ei kavatse Votexit oma koostööpartnerina seni välja vahetada kui nad eksisteerivad. Siis küsin ka ilmselt laojäägid kõik endale, et mitte pead vaevata, kus saaks paremat. Niisamuti loobusin ma ühe suure Skandinaavia brändi koostööpakkumisest nende voodipesu reklaamida, sest mu süda kuulub Votexile.

Me ütleme väga palju asju ära, sest meil on tekkinud lemmikud ja ma ei näe põhjust teha koostöid selleks, et saada raha. Mulle on hulga olulisem säästetud raha heade koostööpartnerite abil, kes meil juba olemas on.

Tegelikult võiks sellest teemast jäädagi kirjutama, sest sellel on lihtsalt nii palju erinevaid tahke ja nüansse, mida ei saagi lõpuni selgeks lahata. Kogu selles loos on ju tegelikult kokku kolm osapoolt kellele peab mõtlema. Blogija ise, siis firma, kes tellib reklaami ning loomulikult kõige tähtsamaks on lugeja, kellele seda infot soovitakse edastada. Koostöö lõpuks peaksid olema kõik osapooled õnnelikud.

Mis te arvate? Kas Eesti blogi/mõjutajate maastik jõuab kunagi sellisele tasemele (ma mõtlen just juriidika ja lojaalsuse osas) nagu välismaal? Millal hakatakse mõtlema brändilojaalsusele? Kas see on okei, et ühel päeval promod ühte ja teisel päeval konkurenti? Mis arvate, kuhu Eesti blogimaailm areneb?