Best Marketing: Kas Eesti blogija/influencer on lojaalne või brändiprostituut?

Postitus ilmus esmakordselt 6.03.2019 Best Marketingi veebis

marimell.eu blogija, sisulooja, blogiturunduse eestvedaja Meelis Tomsom kirjutab Ameerikas toimuva kahe Youtube staari skandaali valguses sellest, kui lojaalsed on Eesti blogijad neile brändidele, kellega nad koostööd teevad.

Ameerikas on hetkel ilmselgelt kogu meelelahutusmaailma kõneaineks kahe YouTube’i staari, James Charlesi ja Tati Westbrooki, „skandaal“. Kardetavasti on see mehe karjääri lõpp, sest keeruline on end sealt välja rebida. Me pole Eestis, kus asju kergelt andestatakse, sest brändile on promo lõppude lõpuks ikkagi vaja.

Kiire ülevaade, kui te teemast midagi ei tea – naismeikar Tati aitas jalgadele meesmeikari Jamesi. Kuna naisel oli juba tekkinud ka oma bränd ja vitamiinide sari, promos seda usinasti ka James. Aga ootamatult postitas ta ühel päeval oma videosse konkurendi toote ja.. Sellest kogu probleemide ahel alguse saigi.

Kas Eesti blogija on lojaalne või brändiprostituut?

Kogu see intsident pani mind aga mõtlema, et kui brändilojaalsed on Eesti blogijad ning mõjutajad? Aus ja kiire vastus! Üldse mitte! Aga kõigest lähemalt, miks see nii on.

Brändi lojaalsuse all pean mina silmas seda, et blogija/mõjutaja eelistab püsivalt ühte firmat ja selle tooteid teisele. Ehk siis teadlikult või alateadlikult teeb ta valiku bärndi osas, millesse ta on kiindunud, jättes kõrvale konkurendi oma, mis võib küll hinna poolest olla sobilikum.

Minu jaoks on elementaarne, et kui ma teen koostööd ühe kindla ettevõttega mingis valdkonnas, siis ma ei maini konkurenti. Ei hästi ega halvasti.

Välismaal on brändid vägagi usinad enda alla mõjusikuid saama ja meelitama. Kuid summad on seal kindlasti ka kordades suuremad kui meil siin ning just seetõttu on ka brändid aktiivsed erinevaid lepinguid sõlmima. Ka mõjuisikud ise teavad ilmselgelt kui oluline on olla mõne firma saadik ja esindusnägu, sest esiteks on see au ja uhkuse asi ning loomulikult tiksub ilmselt ka kena kopikas kukrusse. Aga see kõik ongi välismaa. Aga meil siin Eestis on pisut teised reeglid. Miks? Sest me elame Eestis.

Meie poole pöörduvad blogijad tihti oma muredega, kust küsida koostöid, kuidas küsida, keda eelistada jne. Ükskord palus üks nooruke blogija meie abi sporditoodete osas, kuna meil oli kontakt olemas, saatsime päringu. Ütlesime ka blogijale, et see võtab nüüd aega enne kui nad vastavad jne ja samal ajal otsustas ta blogida, kuidas tal on seda ja teist vaja ja konkreetselt tõi välja konkurendid. Nagu kuidas palun? Loomulikult saime me sellest teada läbi meie kontakti, kes meile selle postituse lingi saatis. Mis te arvate kas see koostöö läks töösse? Kindlasti mitte. Koheselt keeldus see firma, seejärel teatasime meie uudist blogijale ning kes oli süüdi? Meie. Seletasime küll, et see ei olnud eetiline käitumine jne, kuid see ei olnud enam määrav, sest pahad olime ju meie, et talle soovitud asju ei saanud. Enamikud Eesti blogijad ei ole veel nii professionaalsed, et mõelda sellisele asjale nagu eetilisus.

Blogija peab ise tunnetama kust läheb piir

Eesti YouTuber Martti Hallik rääkis ühel konverentsil, kuidas talle pakuti LHV panga reklaamnäo kohta, kuid sellest ta loobus, sest vahe Swedbanki ja LHV reklaamide vahel oleks olnud liiga väike ja ta arvas, et see võiks tema jälgijaid eksitada. Au ja kiitus, et raha pole pead segi löönud! Kahjuks see suhtumine väga levinud ei ole.

Valio Eesti on väga suur blogijate kogukonna toetaja ja ei tee numbrit blogijatele oma tooteid saata. Loogiline, et iga firma, kes midagi saadab, loodab kajastust, aga otseselt nad seda tingimuseks ei sea. Seega, on päris õõvastav jälgida kuidas blogijad hea meelega kastide viisi tooteid vastu võtavad, pilte postitavad ja järgmisel päeval uuele piimafirmale reklaami ja loosimisi korraldavad.

Miks? Sulle on aastate jooksul saadetud sadade eurode ulatuses tooteid ja sa teed loosi konkurendile. Minu silmis on see lubamatu käitumine. Kui mina oleks selle firma esindaja, siis oleks see inimene minu PR nimekirjast koheselt maas. Aga Eestis pole midagi teha.

Küsisin ka ise ühelt ettevõtte turundusjuhilt, et kuidas sina suhtud sellesse, et alles üleeile postitati pilt sinu toodetest ja juba täna on stooris sinu konkurendi toode. Mis ta vastas? “Nojah, mis teha, me elame ju Eestis.” Ja nii ongi. Kuna Eesti on paganama väike, siis tegelikult ei saa ka brändid väga lojaalsust nõuda, sest kui midagi ka nõudma hakatakse, siis tuleb konkurent, kes ei nõua ja nii sa oma reklaamikanalist ilma oledki. Seega peab bränd olema ise õnnelik ja tänulik, et see blogija kellega koostööd tehakse on talle lojaalne. Lõppude lõpuks on iga inimese enda südametunnistuse asi see, keda ta kui palju promob ja kus jookseb eetilisuse piir.

Me saime ise eelmisel nädalal kutse kolme erineva brändi uute toodete tutvustavale üritusele, kellest üks oli Lõuna-Eesti lihatööstus. Esimese asjana kirjutasime me Maks ja Mooritsa PR-kontaktile, kellega oleme viimased kolm aastat seotud olnud, et kuidas nad suhtuvad kui me sinna üritusele läheme. Kui paljud sellise lükke aga ette võtaks? Väga vähesed. Kusjuures, nemad olid ka ühed vähestest, kes kunagi koostöö alguses pöördusid meie poole esmalt küsimusega, kas oleme juba mõne lihatööstusega seotud või ei.

Meile on päris mitmel korral kirjutanud erinevad firmad ja pakkunud tooteid või teenuseid ning me oleme öelnud ei, sest me leiame, et see läheks vastuollu meie blogi sisuga ning ennekõige lojaalsusega konkreetse brändi suhtes. Kui meid seob viieaastane koostöö mõne ettevõttega, siis me ei tee ühte loosimist konkurendile lihtsalt sellepärast, et nad hästi maksavad.

Kui me oleksime Ameerikas…

Välismaal on loomulikult suurem hulk inimesi ehk kliente ning mängureeglid pisut teistsugused. Seal kinnitatakse kõik asjad lepingutega. Seda kõike loomulikult firma huvisid silmas pidades, kuid kui tegemist on juba suurema kaliibriliste mõjutajatega on ilmselgelt asjasse kaasatud ka mitmed juristid. Kuid kuidas on lood Eestis lepingute sõlmimisega? Tegelikkuses neid ei tehta. Ilmselt sellepärast, et enamasti ei ole selle tarbeks vaba ressurssi ning tihti ehmatab ka blogija ära kui näeb, et peab kuhugi alla kirjutama. Meie isiklikult oleme lepinguid siiski sõlminud enamasti just Soome ja Läti agentuuridega ning selline allkirjastamine ning tingimuste paika seadmine on minu arvates igati loomulik.

Kõige suurem pluss (pidades silmas blogijaid) kogu selle bärndilojaalsuse osas ongi hoopiski meie geograafiline positsioon ning rahvaarv ehk lühidalt öeldes Eesti, nagu ma juba ka mainisin. Tuleb ainult olla õnnelik, et me elame Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ning kõik on nii väike.

Ma tahan, et Eesti (video)blogijate maine oleks hea ja neid vaadatakse kui väärtuslikke sõnumi edastajaid, kuid ometigi on nende seas brändiprostituute, kes end suvalise kohukese pärast maha müüvad. Oleme ka meie neid süüdistusi saanud, aga tegelikult ei tea ju keegi meie lepinguid, kokkuleppeid, koostöö iseärasusi millest me kõva häälega ei räägi.

Minult küsitakse väga tihti nõu, et kellele seda või seda toodet saata või kellega kampaaniat teha. Kuna ma jälgin väga paljusid blogijaid ja ka juutuubereid, siis olen ma selle maailmaga kenasti kursis ja tean asjakohast infot jagada. Seega jälgin ma vägagi pingsalt seda, kes kui lojaalne on või millises vormis koostöid ja reklaampostitusi nad teevad.

Lõppude lõpuks vastutab igaüks enda tegude eest ise ja see kuidas ta neid esitleb on tema oma asi. Enne kui tõttab sisuloojalt hinnapakkumist saama, siis tasub sul ka endalt küsida, kas eelistad isikut, kes on brändile lojaalne või inimest, kes võtab vastu kõike mida aga kuller kohale toob.