Kuidas teie käituksite, kui firmapeojärgsel hommikul teataks teie kolleeg teile, et olete eelneval ööl olnud vahekorras kolme mehega? Enda ülemuse, kolleegi ja nende sõbraga. Samal ajal on seda pealt vaadanud see sama kolleeg, kes teile sellest nüüd räägib, müügijuht ja firma uue värske haru tegelane.
Selle loo saatis mulle minu sõbranna, et ma jagaksin tema kirjapandut, et äkki keegi oskab midagi soovitada. Midagi, mida arstid, politseiuurijad, psühholoogid, psühhiaatrid ei ole siiani suutnud.. Kuidas saada kätte saamata jäänud töötasu? Kuidas kiirendada protsesse nii, et võetud analüüsid ei läheks hävitamisele, kuidas teha nii, et politsei teeks oma tööd? Kas tõesti võidab see, kellel on rohkem raha?
Minu reaktsioon oli ala stiilis “Sitad naljad”, kuni ma talle otsa vaatasin ja ta silmad märjad seda kordas. Ma hüppasin voodist püsti ja avastasin, et mul ei ole aluspesu, ega pidžaamapükse – need olid vastas voodi ees maas.
Ta ei teegi nalja?! Midagi on juhtunud, aga mis???
Öeldakse, et me ei tea ette, kuidas me mingis olukorras reageerime, kuni seda ei ole juhtunud. Minu reaktsioon oli EMO – ma pean emosse minema. Panin end riidesse, korjasin enda asjad kokku ja tahtsin sealt ruttu minema saada.
Terve tee emosse ma korrutasin, et ta valetab, see ei ole tõsi. Tema, aga laskus detailidesse, et neil ei olnud kaitsevahendeid, kes neist võttis minult püksid ja aluspesu ja kellel ei läinud kõvaks. See ei ole nali, See juhtus!
Emosse jõudes sain ma aru, et ma pean ju ütlema ise, et mind vägistati – VIST. Kuidas sa ütled kellelegi: “Vabandage, mind VIST vägistati”? Sa oled ema, naine, kolleeg. Sa oled juba soliidses vanuses, see tähendab, et lapsed juba suured ja sa istud emos ning pead ütlema: “Vabandage, aga mind VIST vägistati”.
Ma istusin seal ega suutnud seda öelda, see ei ole reaalne, minuga seda ei juhtunud, mina ei ole praegu siin sellise avaldusega, see on jabur, kuidas VIST, kas juhtus või ei juhtunud, ei saa olla VIST! Meeleheitlikult püüdsin meenutada, kuidas magama sain, mis juhtus? Täielik tühjus. (Psühhiaater ütles, et kui oli ghb siis suure tõenäosusega ei meenugi mulle midagi) Palusin paberit ja pastakat ja kirjutasin selle paberile. Luges – tõusis püsti ja läks sirgel seljal teise ruumi ning hetke pärast kutsuti mind juba nendest suurtest ustest ja eskorditi läbi haigla ruumi, kuhu ma jäin tundideks.
Selle aja sisse mahtus nii palju pisaraid, nii palju häbi, ebamugavust, ahastust ja vist ka hüsteeriat. Igal juhul, kui te olete filmides näinud, kuidas neid vägistamise ohvri proove võetakse, siis nii ongi. Ongi selline karp, kuhu kogutakse tervelt su kehalt nii seest, kui väljast analüüsid ja su riided. Seda toimingut saadab pidev küsimine, kas nad tohivad politsei kutsuda. Lisaks helistatakse nädalajagu iga päev ja uuritakse, kas olete nüüd valmis politsei kutsuma. Mina ei lubanud, sest jutt käib ju minu kolleegidest ja sõpradest, nad ei teeks ju minule nii, nad ei teeks nii mitte kellelegi. ALATI LASKE KOHE POLITSEI KUTSUDA!!! KOHE!
Kuna minu reaktsioon oli kohe emosse, siis õnneks ei olnud ma käinud ei pesemas ega tualetis. Nii, et kui midagi juhtus, siis on väga lihtne seda tõestada. Teatavatel põhjustel ei saa ma kirjutada millal, kus ja mis ettevõttest käib jutt. Kui politsei
enda töö ära teeb ja enam ei ole VISTI, siis saan ja siis ka teen seda.
Nagu te juba aru saite, siis lõpuks ma ikkagi pöördusin politseisse, ma tõenäoliselt ei oleks seda teinud, aga kui ülemus helistas ja teatas, et GHB-d nagunii verest ei leia ja mingu ma andku enda proovid kui tahan, et kohtume kohtus ja töösuhe on ilmselgelt läbi, siis tekkis mul millegi pärast paaniline hirm. Kust järsku GHB jutt??? Mis kohus, milles eest, mis ma tegin???
Politseiga ei ole mitte midagi liikunud. Täna on juba 5. juuni ja homme saab juhtunust x kuud. Seda vägistatu karpi hoitakse haiglas kuus kuud! Peale mida see hävitatakse. Ma ei taha, et see hävitatakse ja ma teadmatusse jääks. Ma tahan teada, kas ja mis juhtus. Ma tahan, et nad vastutaksid enda teo eest, kui nad seda tegid ja vastutaks kolleeg, kui sellist asja valetas!
Ilmselgelt olen ma kaotanud töö ja sissetuleku. Nad lasid mind lahti usaldusekaotamise paragrahvi tõttu, mille alusel ei ole mul õigust töötuabirahale ja nad isegi ei püüa nii palju õigesti käituda, et minu varasemalt sõlmitud lepingute eest mulle minu tasu üle kanda. Kogu selle lahti laskmine on irooniline, sest see kolleeg, kes mind emosse viis ja mulle juhtunust rääkis, töötab rõõmsalt nendega koos edasi.
Kui teie tütardele, naistele, emadele, sellist asja räägitaks ja nad sellele reageeriksid, siis süüdistaksite ka neid, mitte “väidetavaid” teo toimepanijaid? Minu jaoks ei ole see loogiline ja pigem tekitab tunde, et ma ei peaks enam keskenduma küsimusele “KAS JUHTUS?” vaid püüdma leppida teadmisega, et juhtus, aga ma ei tea mis. Ma olen pidanud ligi xxx päeva võitlema enda mõtetega. See teadmatus ajab hulluks, kes valetab, kas juhtus, kas mind vägistati, kas mu kolleg valetas, MIKS?
Te kõik teate mind, ühel või teisel viisil oleme kokku puutunud. Kellega tööalaselt, kellega eraeluliselt. Aga te teate mind. Nii et, kui sa ei ole just Eesti Vabariigi President, Urmas Sõõrumaa või ekstra pädev töövaidlustes, siis ma palun, et te ei pommitaks marimelli kirjadega “Kuule, kas see on see?” Olen jah mina.
Ma tahaks öelda, et Mina olen ikka Mina, samas ma ei tunne end üldse endana. Ma ei tea täna kas mind vägistati või mitte. Ma ei tea, kuidas edasi. Aga, kui ma homme hommikul ärkan, siis olen ma peale juhtunut juba 1xx päeva elus ja arvestades minu esmast reaktsiooni, siis on see suur asi minu jaoks. Ma olen katki, aga Elus.
Kui keegi oskab nõu anda, siis palun jätke kommentaaridesse või kirjutage meile otse postkasti.. Kuidas teha nii, et politsei asuks tööle, et see karp avataks ja ta saaks teada, mis tegelikult juhtus? Kuidas ja kuhu pöörduda, et inimene saaks oma saamata jäänud töötasu kätte. Või peaks tõesti edasi elama ja laskma sel kõigel minna?
Tere,
ma olen teile kõigile südamest tänulik, kes te võtsite vaevaks minu lugu läbi lugeda ja nõuga aidata.
Tänaseks olen saanud nii palju selgust, et politsei tegeleb menetlemise ja uurimisega põhjalikult. Nagu ma ütlesin, siis praegu ei ole plaanis avaldada infot, mis võiks kuidagi uurimist mõjutada.
Kõigile ilkujatele, et kuidas ma suudan veel töötasule mõelda, soovin ma tsiteerida Pirre-Joseph Proudhoni: “Kui teod räägivad, ei tähenda sõnad midagi!”
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…