Kuigi ma alustasin oma autokooli veebruaris, siis koroona tegi oma töö ja jätkata sain ma alles siis kui eriolukord vaikselt piire avama hakkas. Suures plaanis võime me öelda, et alates juunist olen ma asjaga taas tegelema hakanud. Ja kui aus olla, ega ma mingi megaentusiastlik ei ole. Kahjuks.
Ma saan aru, et ma pean pähe õppima autokooli teooria ja pean õppima liiklusmärgid pähe ja ma pean.. pean.. pean.. Vaadates liiklust, siis tundub mulle nagu pooled sõitjad oleks endale load ostnud. Kust ma sellised saaks? Nagu, mulle tundub nii ebaaus, et ma õpin ja teen ja siis mingi vant ikka keerab kust tahab, suunda näitab nagu jumal juhatab ja tagatipuks on tal üldse jumala savi, kas ta ohustab teisi või ei.
Kuna ma olen oma loomult väga loogilise mõtlemisega, siis mulle tundub, et kui ma tean, mida märk tähendab, aga ei tea selle täpset nimetust, siis sellest võiks nagu abi olla. Selgub, et olen loll nagu lauajalg ja võiks oma loogikaga puu otsa ronida!
No vaadake, kui on sellised märgid üksteise all anna teed ja punase ringiga kastiauto märgid, siis ma ju tean, et olles mingi väiksema auto roolis, võin mina sõita. Ehk siis kui sõiduõpetaja küsis, mida see tähendab, ütlesingi, et mina saan nendest märkidest nii aru, et MINA VÕIN SIIT SÕITA. Mida see mulle annab, miks ma pean teadma, et siin on raskeveoki sõidukeeld. Mis vahet sel on? Point jääb samaks – mina võin sõita! Ja olgem nüüd ausad, kui testis peaks olema need pildid ja küsimus, küll ma siis selle õige sõnastuse ka loogiliselt mõeldes välja mõtleks. Mu jaoks tundub ajuvaba selliste asjade pähe õppimine. Mul pole elus neid rohkem kunagi vaja teada sõna sõnalt. Või..?
Või näiteks, sõitsime mingi päev Nõmmel. Õpetajale parajasti keegi helistas. Tee peal olid ristid maas. Ma jäin iga selle risti juures seisma. Ma ei tea, tundus loogiline. Loogiline, et ma ei teadnud vastust, mida see rist tähendab.. Aga on see oluline, kui ma õigesti käitusin? Nüüd tean – reguleerimata ristmik, st parema käe reegel, st peatu ja veendu, st loogiline mõtlemine, eks!?
Sama teema on mul neid teste lahendades. Ma mõtlen loogiliselt ja sellest ei piisa. Kuskil on ikka mingi trikk.
Alustame kasvõi sellest trikist, et.. seal eõppe süsteemis on küsimused ja ALATI ÜKS ÕIGE VASTUS! Ma üks õhtu lahendasin neid ja lõpuks olin maks kettas.
Näiteks oli seal küsimus:
Nii, ma vastasin märgist ja foorist ja siis ta näitas, et mul vale ja õige oleks justkui “eesõigusmärgist”.
Kui see küsimus uuesti tuli ja ma selle enne näidatud õige vastasin, siis.. a kuule, see on vale. Ee, milline siis õige on? Lõpuks kirjutasin kooli. Selgus väike kübaratrikk – ta ei tee su valesti vastatud asja üleni punaseks, vaid valib rändom rea, mille ta teeb roheliseks – selle asemel, et teha kõik punaseks või siis õige vastus roheliseks, et sa saaksid selle nii meelde jätta. Praegu mul on pudru ja kapsad ja ma tean, et kui see küsimus uuesti tuleks, vastaks ma valesti, sest noh.. Keegi pole õiget öelnud ja suvalt valides pole see mul ka järgmisel korral meeles. Aga oleks see esimene kord näidanud õiget vastust, oleks see mulle meelde jäänud ja ma teaks seda une pealt.
See probleem oli mul juba Austraalias. Pane mind otse sõitma palju tahad, isegi tagurpidi parkimine on lihtne, aga vaata keeramine, see on õõõõõõkkkk. Nagu päriselt, ma lähen nii närvi, eriti siis kui sõiduõpetaja on nagu, noh, mis sa magad, miks auto seisab. Jaja, saan aru, tekitan liikluses kaose. Aga.. ma keeran siis kui kedagi pole, et mul oleks aega jukerdada kui vaja. Ja pealegi – kes keelab mul sõita ringiga? Keeran siis kui selleks on minu jaoks sobilik koht. Lähen ringiga kui vaja, seni kuni selgeks saan!
Suures plaanis saangi ma aru, et kõik need asjad pean ma tegema lihtsalt ära selleks, et see maanteameti ja kooli linnuke saada, sest see mida ma tulevikus teen, ei koti kedagi. Nagu saan head nägu tehes ja täpselt lastes relvaloa, aga pane mind paar aastat hiljem sellega inimesi kõmmutama, siis jumala fine!
Ja teate, see ajabki kõige rohkem närvi. Et ma pean midagi tegema tegemise pärast. Iuuuu. Mul on pidevalt tunne, et taksoga sõita on odavam ja mul savi kui ma pean loobuma Meelisega sõitmisest ja veel rohkem taksot kasutama, sest.. ma ei pea siis end pidevalt seal roolis närvi ajama.
Jah, ma saan aru, see osa lihtsalt tuleb üle elada, hambad ristis ära teha ja kõik. Siis on load käes ja oma asi kas sõidan või ei sõida, aga miks see teekond selline pain in the ass peab olema. Tahaks oksendada. Tahaks nutta. Tahaks karjuda. Tahaks kõik kuu peale saata.
Uurisin Instas, kas teil on mulle küsimusi seoses autokooliga..
Valituks jäi Autosõit OÜ, mida kõik tookord kui kooliotsingutel olin, kiitsid.
Eks see vist oleneb palju ma lisatunde pean võtma.. Aga hetkel seis selline. Ühtlasi vastab see ka Instas tulnud küsimusele, kaugel oled kooliga.
Platsisõitu tegin Margus Grahviga. Tundus ok. Linnasõidu puhul katsetasin mõlemat, kes automaati teevad – Valeri Parkkonen ja Dmitri Timofejev. Mulle meeldis see esimene rohkem. Kuigi nad mõlemad on venelased, siis Valeri eesti keel on minu jaoks arusaadavam, humoorikam ja ta ise inimesena tundus mulle sümpaatsem, seega olen temaga hetkel rohkem sõitnud. Pluss, mind hullult häiris, et Dmitri juhtis mu pedaale sõidu ajal rohkem kui ma ise. Nagu mida ma õpin sellest? Et keegi teine sõidab mu eest, siis võiks kohe osta sellise auto, mis teebki kõike minu eest, milleks üldse vaeva näha?
Samas viimane kord tahtsin küll nutma puhkeda seal roolis kui ta (Valeri siis) mul kaheksa korda lasi tagasipööret teha ja ma kogu aeg liiga vähe keerasin, liiga suurelt keerasin, liiga hoo maha võtsin, liiga.. ma reaalselt mõtlesin, et fuk that, taksod sõidavad. Ja hetkel ma ei ole endale ühtki uut sõitu broneerinud. Ma saan aru, tema töö ongi mind õpetada ja õiendada ja seletada ja targutada. Aga.. ma olen naine, eks. Ma tean, et ma ei oska ja seda ei ole vaja mulle öelda. Ma tahan kiitust, isegi kui ma olen loll nagu kapsas. Eks ma siis harjutan Meelisega, ta vähemalt ei mölise nii palju. Vist.
Meelisega sõitmise puhul ma muidugi olen veel rohkem pinges, sest ma tean, et mina hullult vastutan.. Ta ei saa pidurit panna või gaasi anda vajadusel.. Ja siis ma olen seal roolis veel rohkem krampis. Mina ei tea, ma pean konkreetselt põllu peal ringe tegema vist :D
No kõik see eelnev millest ma olen kirjutanud. Ma tean ju küll, et harjutamine teeb meistriks ja ma ise korrutan seda kogu aeg Hedonile kui ta oma tõuksitrikke tahab teha jne, aga no faaak, ma tahaks juba osata.
Ei, Otepääl, et sealsed õpsid mind mega riskantsetesse kohtadesse viiks ja läbi kukutaks. Nali. Esiteks on sinna ilmselt sajand aega, millal ma selleni üldse jõuan. Teiseks, ma Tallinna liiklust üldse ei karda. Ma ei saa näiteks aru, miks inimesed seda “tipi-ringi” pelgavad, mu meelest jumala loogiline ja lihtne. Sõida lihtsalt oma rajal ja ära mõtle üle. Või see uus Haabersti ring. Jumala lebo. Vaata ja mõtle ja sõida. Aga vaata – tee siit tagasipööre – ja ma olen läbikukkunud!
Kui ma siin suure hurraaga mõtlesin, et veebruaris alustan, siis võiks juba jaanidel kaine juht olla.. Siis nüüd.. Jumal, mul on häda kuiva ilmaga valges sõites, ma ei kujuta ette vihmaga sõitmist, pimedas sõitmist, libedaga sõitmist (okei, esimese platsisõidu tegin maks lume ja lörtsiga).. Kui ma olen selline sitahäda edasi nagu praegu, kassin nädal aega iga ebaõnnestumist, siis.. no läheb aega :D
Ei ole. Minu õnneks vist. Ma niigi pablan kogu aeg, kuigi sõidan lubatud kiiruses (aga 70 on minu jaoks juba liiga kiire :D), et äkki mul vaja reastuda ja panen kellegagi kokku või pean keerama ja ei suuda piisavalt maha pidurdada jne.
Ma kusjuures olen mõelnud, et kui ma peaks mingi kõksu tegema või mingi kammi korraldama, siis ma pakiks pillid kotti vist ja ei läheks üldse enam rooli.
Õnneks mulle tundub, et inimesed on õppesõidu autode puhul suht mõistlikud. Hoiavad pikivahet juba eos, lasevad vahele jne.
Jep, sama rasked kui rasedustestil! :D
See viimane vastus oli loomulikult nali! Pole eksamit teinudki veel. Ja ilmselgelt ei saa seal olla kerged küsimused, aga kui kõik pähe tuupida nagu korralikule koolijutsile kohane, siis ei tohiks probleemi olla. Aga mul on probleem, sest ma olen koolid lõpetanud loogiliselt mõeldes ja üldse mitte kahe-kolmepuruga. Ja mind ajab see tuupimine maks närvi.
Mis ma ikka oskan endale muud soovida – külma närvi ja “Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!” :D Kui keegi teine huumorit ei tee, siis ma teen ise. Vähemalt on mul auto olemas, lubadega on aega, eks :)
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…