“Kas sa ei tea kes ma olen või…?”

Käisin hiljaaegu ühel sünnipäeval (kaanefotoks pilt Meelisest seal samal sünnal), kus selgus, et elame inimestega kõrvuti, aga tarbime täiesti erinevat… muusikat, uudiseid, teadmisi… Elame justkui paralleelmaailmades, ometi siin samas pisikeses Eestis ja need ei ristu omavahel. Osad asjad lihtsalt ei jõua osade inimesteni.

Mind ajendas üldsegi kirjutama see, et mul jäi eile õhtul ja täna Facebooki newsfeedis ette mitu arutlust, kus teemaks oli eilne AK, kas Priit Kuusk ja Astrid Kannel ründasid peaminister Ratast või ei. Kas nad käitusid eetiliselt või oli see lihtsalt peedistamine?

Nüüdseks olen saate järgi vaadanud ja ei saa üldse aru kus see probleem on? Miks ei või peaministrilt, kes on ühtlasi ka Keskerakonna esimees, küsida küsimusi erakonna ja TTV kohta; idioodi mulje jättis Ratas, kes hakkas soiguma, nagu väike laps, et “appi-appi, ERR kutsus mind siia eelarvest rääkima ja teie nüüd uurite hoopis muid asju!” Nagu halloo! Sa ei saa olla kuus tundi päevas peaminister, viis tundi päevas Keskerakonna esimees ja kolm tundi isa ja abikaasa, ja valida, millal sa mis teemal intervjuusid annad, sa oled neid kõiki 24/7, kui sa oled need ametid endale valinud.

Siia juurde meenub kohe see, kui Alex Lepajõe käis Anu saates oma “skandaalsest raamatust” rääkimas ja siis hakkas ohkima, kui Anu küsis ta käest, et miks ta omalajal “Sangarite” filmi peale nii leili läks, siis ilmselgelt see küsimus Lepajõed häiris ja nagu halloooo, sa päriselt arvad, et seda ei küsita? Mees tegi siis näo nagu ta ei teaks üldse millest jutt, aga paar kuud enne seda oli vaja hullult kammida, et kõik tema põgenemine on nüüd filmi pandud ja blabla. Hiljaks jäi lihtsalt oma raamatuga, ei muud. Aga see selleks.

Tulles aga tagasi selle sünnipäeva juurde, kus teemaks oli see paralleelmaailm, milles me elame, et ühed saavad juskui ühte infot ja teised teist ja need infod ei saa kokku… Ma ei räägi siin Lasnamäe venelastest, kes Eesti asjadest ööd ega mütsi ei tea, vaid täiesti elementaarsetest Eesti asjadest ja inimestest. Teema sai alguse muidugi Helenist ja Kalvi-Kallest. Ma tõsimeeli arvasin, et Eestis pole ilmselt inimestki, kes neist midagi ei tea. Aga näed, on ja mitte üksikuid, vaid terve “kogukond”.

Ma sain esimest korda aru, et ma elan jube enda mätta otsas. Et kui mina tean, siis peaks justkui kõik teadma. Samas ma arvan, et minu ümber (blogi ümber) on kogunenud inimesed, kes tajuvad maailma umbes nii nagu mina. Ja ka mina ei tea KÕIKI ja kõike. Teangi seda, mis mind huvitab ja millele ma ise rohkem nö rõhku panen. Ma tean pigem seda, mida sõi Jüri Pootsmann lõunaks kui kus on viimane Pärdi kontsert. Ja kindlasti on väga palju neid, keda vapsee ei huvita, kas Jüri võileival oli sink, muna või kalamari; aga teavad unepealt, kuhu Euroopas Arvo Pärti kuulama saaks minna.

Ma küll ei vaata näiteks “Pilvede all”, aga ma tarbin meediat ja ma tean näiteks kes seal peaosi mängivad. Aga on inimesi, kes seda üldse ei tea, ei sarja ega näitlejaid ja on ka inimesi, kes vaatavad, aga päriselus üldse asju kokku ei vii. Nii nagu on ka ilmselt minu elus neid seiku, kus kohtun kellegagi, teadmata, kes ta on ja mõni võib imestada, et kuidas ma ei tea. Aga mis teha, on nö teemasid, mis minust mööda lähevad. Ma olen ilmselt rääkinud lugu, kuidas ma aastaid tagasi Soomes Lady Gagaga koos suitsu tegin, ilma teda äratundmata. Hiljem muidugi olin šokis, et kuidas ma ometi aru ei saanud, et see tema on. Ega ta muidugi ei kippunud pröökama ka, et “Kas sa ei tea, kes ma olen või…”

Seda me seal sünnipäeval arutasimegi, et teatud grupi inimeste Facebooki seinad või uudisvood on nii erinevad, et elame küll samas kohas ja ajas, aga täiesti paralleelset elu.

No mul on tõesti tunne, et minu Facebooki sõbralistis pole inimest, kelle uudisvoost poleks läbi käinud Helen ja Kalvi-Kalle, Respekt, Toomas Anni, Jüri Ratas… ometigi-ometigi, oli seltskonnas nö minuvanuseid, kes polnud neist midagi kuulnud. Ühtede seinale lihtsalt ei jõua Helen ja Kalvi-Kalle, sest nad on omavahel ümbritsetud muudest asjadest, meediat sirvides skrollivad nad need uudised lihtsalt üle.

Ma näiteks ei kujutaks ette, et Eestis võiks elada keegi, kes ei tea Jaan Tättet?! Tema muusikat, tema nägu, meest Vilsandilt, kes koos Marko Matverega ümber maailma reisis… Ometigi räägib Tätte oma kontserdil alati loo katusepanijatest. Olla temal siis kunagi katusepanijad, kes kuulanud valjult raadiot – ei tea tema, mis jaama seal Vilsandil täpselt võttis, aga mingi hirmus mainstream sealt kõlas. Kui järsku hakkas mängima Tätte lugu, karjunud mehed kui ühest suust: issand, mis paska raadiost lastakse, vaheta kanalit!

Ei teadnudki need mehed, et nad just talle ehitasid. Või nagu Inga Lunge rääkis seal sünnipäeval loo, kuidas tema mees Toomas Lunge… Kes teda siis ei teaks, eks? Kindlasti on keegi, kes ei tea, nagu tõestab ka järgmine lugu… Sõitis kord ühe ehitusmehega, kes uurinud temalt, et millega sina siis ka tegeled. Lunge oli päris hämmingus.. “Muusikat teen”, ehitusmees vastu: “Eino ma mõtlen päriselt mis teed, et millega raha teenid..” Lunge selgitas siis, et muusika ongi tema töö. Ehitusmees ei teadnud ööd ega mütsi.

Ma tahaks käsi kokku lüüa ja ahaatada, kuidas see võimalik on… Aga samas tunnistan ma ise, et enne kui Toomas Anni aastaid tagasi parima meesartisti tiitli sai, polnud ma temast midagi kuulnud. Ometigi on ta Lõuna-Eestis nii nõutud mees, et aasta lõpuni on ta suhteliselt kõikideks nädalavahetusteks broneeritud. Oli toona juba kaks aastat ette broneeritud. Uskumatu! Ma polnud sellisest mehest kuulnudki. Nüüd tean ma muidugi kes ta on, sest oli vaja end kurssi viia.

Aga ilmselgelt on väga palju bände, näitlejaid, oma ala spetsialiste, keda ma ei tea, ei tea ei nägu ega nime ja nii mõnigi võib silmi pööritada, kuidas sa siis SEDA ei tea.

Kes on kõige “huvitavam” inimene (ma ei taha kirjutada staar, kõlaks nagu valesti, sest mis staar see Kalvi-Kalle ikka on, pigem inimene/artist/bänd/laulja/näitleja…) keda sa arvad, et kõik teavad, aga võib juhtuda, et ei teagi?