Käisin hiljaaegu ühel sünnipäeval (kaanefotoks pilt Meelisest seal samal sünnal), kus selgus, et elame inimestega kõrvuti, aga tarbime täiesti erinevat… muusikat, uudiseid, teadmisi… Elame justkui paralleelmaailmades, ometi siin samas pisikeses Eestis ja need ei ristu omavahel. Osad asjad lihtsalt ei jõua osade inimesteni.
Mind ajendas üldsegi kirjutama see, et mul jäi eile õhtul ja täna Facebooki newsfeedis ette mitu arutlust, kus teemaks oli eilne AK, kas Priit Kuusk ja Astrid Kannel ründasid peaminister Ratast või ei. Kas nad käitusid eetiliselt või oli see lihtsalt peedistamine?
Nüüdseks olen saate järgi vaadanud ja ei saa üldse aru kus see probleem on? Miks ei või peaministrilt, kes on ühtlasi ka Keskerakonna esimees, küsida küsimusi erakonna ja TTV kohta; idioodi mulje jättis Ratas, kes hakkas soiguma, nagu väike laps, et “appi-appi, ERR kutsus mind siia eelarvest rääkima ja teie nüüd uurite hoopis muid asju!” Nagu halloo! Sa ei saa olla kuus tundi päevas peaminister, viis tundi päevas Keskerakonna esimees ja kolm tundi isa ja abikaasa, ja valida, millal sa mis teemal intervjuusid annad, sa oled neid kõiki 24/7, kui sa oled need ametid endale valinud.
Siia juurde meenub kohe see, kui Alex Lepajõe käis Anu saates oma “skandaalsest raamatust” rääkimas ja siis hakkas ohkima, kui Anu küsis ta käest, et miks ta omalajal “Sangarite” filmi peale nii leili läks, siis ilmselgelt see küsimus Lepajõed häiris ja nagu halloooo, sa päriselt arvad, et seda ei küsita? Mees tegi siis näo nagu ta ei teaks üldse millest jutt, aga paar kuud enne seda oli vaja hullult kammida, et kõik tema põgenemine on nüüd filmi pandud ja blabla. Hiljaks jäi lihtsalt oma raamatuga, ei muud. Aga see selleks.
Tulles aga tagasi selle sünnipäeva juurde, kus teemaks oli see paralleelmaailm, milles me elame, et ühed saavad juskui ühte infot ja teised teist ja need infod ei saa kokku… Ma ei räägi siin Lasnamäe venelastest, kes Eesti asjadest ööd ega mütsi ei tea, vaid täiesti elementaarsetest Eesti asjadest ja inimestest. Teema sai alguse muidugi Helenist ja Kalvi-Kallest. Ma tõsimeeli arvasin, et Eestis pole ilmselt inimestki, kes neist midagi ei tea. Aga näed, on ja mitte üksikuid, vaid terve “kogukond”.
Ma sain esimest korda aru, et ma elan jube enda mätta otsas. Et kui mina tean, siis peaks justkui kõik teadma. Samas ma arvan, et minu ümber (blogi ümber) on kogunenud inimesed, kes tajuvad maailma umbes nii nagu mina. Ja ka mina ei tea KÕIKI ja kõike. Teangi seda, mis mind huvitab ja millele ma ise rohkem nö rõhku panen. Ma tean pigem seda, mida sõi Jüri Pootsmann lõunaks kui kus on viimane Pärdi kontsert. Ja kindlasti on väga palju neid, keda vapsee ei huvita, kas Jüri võileival oli sink, muna või kalamari; aga teavad unepealt, kuhu Euroopas Arvo Pärti kuulama saaks minna.
Ma küll ei vaata näiteks “Pilvede all”, aga ma tarbin meediat ja ma tean näiteks kes seal peaosi mängivad. Aga on inimesi, kes seda üldse ei tea, ei sarja ega näitlejaid ja on ka inimesi, kes vaatavad, aga päriselus üldse asju kokku ei vii. Nii nagu on ka ilmselt minu elus neid seiku, kus kohtun kellegagi, teadmata, kes ta on ja mõni võib imestada, et kuidas ma ei tea. Aga mis teha, on nö teemasid, mis minust mööda lähevad. Ma olen ilmselt rääkinud lugu, kuidas ma aastaid tagasi Soomes Lady Gagaga koos suitsu tegin, ilma teda äratundmata. Hiljem muidugi olin šokis, et kuidas ma ometi aru ei saanud, et see tema on. Ega ta muidugi ei kippunud pröökama ka, et “Kas sa ei tea, kes ma olen või…”
Seda me seal sünnipäeval arutasimegi, et teatud grupi inimeste Facebooki seinad või uudisvood on nii erinevad, et elame küll samas kohas ja ajas, aga täiesti paralleelset elu.
No mul on tõesti tunne, et minu Facebooki sõbralistis pole inimest, kelle uudisvoost poleks läbi käinud Helen ja Kalvi-Kalle, Respekt, Toomas Anni, Jüri Ratas… ometigi-ometigi, oli seltskonnas nö minuvanuseid, kes polnud neist midagi kuulnud. Ühtede seinale lihtsalt ei jõua Helen ja Kalvi-Kalle, sest nad on omavahel ümbritsetud muudest asjadest, meediat sirvides skrollivad nad need uudised lihtsalt üle.
Ma näiteks ei kujutaks ette, et Eestis võiks elada keegi, kes ei tea Jaan Tättet?! Tema muusikat, tema nägu, meest Vilsandilt, kes koos Marko Matverega ümber maailma reisis… Ometigi räägib Tätte oma kontserdil alati loo katusepanijatest. Olla temal siis kunagi katusepanijad, kes kuulanud valjult raadiot – ei tea tema, mis jaama seal Vilsandil täpselt võttis, aga mingi hirmus mainstream sealt kõlas. Kui järsku hakkas mängima Tätte lugu, karjunud mehed kui ühest suust: issand, mis paska raadiost lastakse, vaheta kanalit!
Ei teadnudki need mehed, et nad just talle ehitasid. Või nagu Inga Lunge rääkis seal sünnipäeval loo, kuidas tema mees Toomas Lunge… Kes teda siis ei teaks, eks? Kindlasti on keegi, kes ei tea, nagu tõestab ka järgmine lugu… Sõitis kord ühe ehitusmehega, kes uurinud temalt, et millega sina siis ka tegeled. Lunge oli päris hämmingus.. “Muusikat teen”, ehitusmees vastu: “Eino ma mõtlen päriselt mis teed, et millega raha teenid..” Lunge selgitas siis, et muusika ongi tema töö. Ehitusmees ei teadnud ööd ega mütsi.
Ma tahaks käsi kokku lüüa ja ahaatada, kuidas see võimalik on… Aga samas tunnistan ma ise, et enne kui Toomas Anni aastaid tagasi parima meesartisti tiitli sai, polnud ma temast midagi kuulnud. Ometigi on ta Lõuna-Eestis nii nõutud mees, et aasta lõpuni on ta suhteliselt kõikideks nädalavahetusteks broneeritud. Oli toona juba kaks aastat ette broneeritud. Uskumatu! Ma polnud sellisest mehest kuulnudki. Nüüd tean ma muidugi kes ta on, sest oli vaja end kurssi viia.
Aga ilmselgelt on väga palju bände, näitlejaid, oma ala spetsialiste, keda ma ei tea, ei tea ei nägu ega nime ja nii mõnigi võib silmi pööritada, kuidas sa siis SEDA ei tea.
Kes on kõige “huvitavam” inimene (ma ei taha kirjutada staar, kõlaks nagu valesti, sest mis staar see Kalvi-Kalle ikka on, pigem inimene/artist/bänd/laulja/näitleja…) keda sa arvad, et kõik teavad, aga võib juhtuda, et ei teagi?
mina ka olen neist kuulnud miskit, see tv3 saade” kuid ei vaadanud ega huvitanud pea midagi neist. tean, et oi tehti liiga saadi alksi ja keegi sai peksa, a tegelt ka ei huvita mind see. see ei anna mulle midagi. pole igaks juraks aega. Samas mõnda tuntud sarja vaatan ja mõnda krimkat, a neid ka harva. Tv pole minu jaoks nagu näitlejad, tuntud näitlejaid tean, a enamus filme ja poppe” asju mind ei huvita. ei mingid potterid, vampiirid, piraadid.
kunagi oli mingi reket nimi suht võõras, a mingi räppar vist ei teagi.
kunagi ühe dirigendi noorena mõtlesin, et nime järgi tundus naine,a oli mees.
enamus vana aja eesti lauljaid tean, samas tean, et mõned neist ei tea midagi ja samas kui ei huvita ja teised huvid, siis ei ole sellest midagi imeliku.
maitse asi. ega kõike asju siin maailmas ei peagi jälgima ega teadma. liigne infomüra ei anna midagi juurde. peaset enda elu korras on.
Palun kirjuta siia see lugu, kuidas sa Lady Gagaga suitsu tegid, kindlasti on veel kes seda lugeda tahaks. :)
Kunagi, ma ei mäleta, mis aastal, 2010 vms, esines Gaga Soomes. Mina töötasin toona Õhtulehes ja käisime seal hotelli ees passimas, et saaks mingi pildi…
Olime reaalselt hommikust õhtuni seal passinud, kontsert oli juba läbi, me ikka passisime veel. Megakülm oli, aga lootus pilt saada.. ära ka ei läinud..
Igaljuhul mingil hetkel ma istusin seal hotelli ees pingil ja tegin suitsu, kui tuli mingi meikimata dressides tšikk, istus mu kõrvale ja küsis, et ma juba teen viiendat suitsu ja te olete ikka siin, keda/mida ootate.. ma siis rääkisin, et ou, tead, Gaga on siin hotellis.. teda ootame.. küsisin veel, et kas oled tema tiimist, et nägin sind enne ka suitsetamas… tema, et ei tea midagi ja, et miks me pilti tahame.
Hakkasin nats kahtlustama, et äkki ikka on tiimist ja ütlesin, et ma lihtsalt fänn ja tahaks niisama koos pilti teha.. samal ajal võttis ta taskust telefoni ja midagi vaatas seal, ma vaatasin sel hetkel ta käsi..
Minema ta läks ja pilti me ei saanud. Järgmisel päeval vaatasin Soome kontserdi videoid ja kui oli lähikaader ta klaverimängust, ma lihtsalt karjatasin, et WTF, Meelis, see oli Gaga eile!
Tundsin ta käte, sõrmede ja maniküüri järgi ära :)
Vot selline lugu! Olen Gagaga koos suitsu teinud ja isegi rääkinud ja kriipi fännina tundunud :D
Hahaaaa, kui vinge lugu Aga ega neid staare vist ilma meigita nii kergelt ära ei tunnegi
Oleks ma suurem fänn olnud, oleks ta ilmselt nina, hambumuse, käte järgi ära tundnud KOHE, mitte hiljem :)
:D no suure fännina muidugi :D aga ikkagi nii vinge mälestus nüüd eks :)
Ükskord majauksel naabrimees rääkis juttu Jüri Muttikaga. Mul just sõber oli maja ette jõudnud ning ootas mind. Läksin säbeleva näoga tema juurde ja istusin õhinaga autosse, kuid ta ei saanud üldse aru, mis mulle elevust tekitab. Selgitasin veidi juurde ja talle ei koitnud üldse. Siis ma tõesti imestasin, et kuidas…
Tõstke käsi, kui paljud praegu googeldasid Muttika? :D Mina!
Mina tean Muttikat :)
Ühe inimesega tuli millegipärast jutuks Kaie Kõrb, Toomas Edur ja Age Oks.
Mõtlesin, et nagu tuntud tegijad, aga tollel inimesel polnud õrna aimugi, kellest jutt.
No minu jaoks ka elementaarsed nimed, keda teada :) See on minu jaoks umbes nagu TH Ilves, Arvo Pärt, Neeme Raud (ilmselt paljud jälle ei tea), Tõnu Kaljuste jne
Jah…inimeste huvid on ikka tõesti väga erinevad.
Olen alati mõelnud, kes on need inimesed, kellele läheb korda Jüri Pootsman. Nagu päriselt, kas need ininesed ongi olemas.
Toomas Annit ma ära ei tunneks, Respekti ka mitte.
Mu mees pole Helenist ja Kalvi-Kallest midagi kuulnud, Respektist on kuulnud, aga nende mussi ei tea. Pilvede alustest ta ei tea ka mitte kedagi.
Jah, inimesed elavadki väga paralleelmaailmades.
Jüri Pootsmann on ainus noor Eesti muusik, keda ma kuulan. Nii et kellelegi läheb ta peale küll.
Siis ma tean kahte inimest, kes Jüri kuulavad. Rohkem ei tea.
Mul esimese asjana tuleb seoses Eesti mingi popi asjaga meelde “Pilvede all”sari mida tundus et kõik vaatavad :D aga mind absoluutselt ei huvitanud. Mingeid lõike olen näinud aga mingi niii külmaks jättis kui veel sai. Muidugi ma näitlejaid tean sealt, aga see see sari ise tundus nii igav.
Selle kuulsuste mitte teadmisega tuli mul meelde üks naljakas kohting ja seda meest ma muidugi nägin esimest ja viimast korda. Jutuks tuli kuidagi Michael Jackson , et pidi vist minema kontserdile kusagile kunagi ja ei jõudnud ja siis küsib kuidagi ebalevalt, et sa ikka tead kes see on :D siis mul oli et jaa…tean nagu :D ja siis kohe peale seda oli tüübil nii piinlik et pidi maa alla vajuma :D:D
Minul ei ole TV-d juba 4 aastat- ei tunne puudust ka, samas tean neid nimesi, sarju jne. Netist saan piisavalt infot, mida siis enda jaoks välja sõelun, mida lugeda- mida mitte. Ei oma ka FB kontot…
Kunagi oli asendaja ühes kõrtsus, kus armastas käia Aare Laanemets (mäletate teda?) ja oh tema tuju, kui “nati” purjakil oli ja keegi julges vahele rääkida…..
No ja “Justamendi” poisid ühel varahommikul kõrtsu köögis lauataga “juttu aamas”… lahe aeg oli…. :)
Mina tean, kes on Helen ja Kalvi-Kalle tänu sinu blogile :D googeldasin.. telekat ei vahi, seega seda saadet pole näinud.. pole ka kordagi näinud Pilvede all ja ei tea, kes seal mängib. Sarjast olen jällegi kuulnud netist.
Lõpetasime elukaaslasega ligi aasta tagasi ära telekanalite tellimuse, sest avastasime, et me kumbki lihtsalt ei vaadanud üldse telekat ja tühja pole raha mõtet maksta. Jääb rohkem raha kinos või kontserdil käimise jaoks. Samas jõuavad igasugused uudised kuulsustest ikka kuidagi läbi sotsiaalmeedia minuni. Näiteks ma tean, kes on Jüri Pootsmann, aga kuna tema muusika mulle ei meeldi ja see, mis tema elus toimub mind vähimalgi määral ei huvita, ei ole mul selle teadmisega mitte midagi peale hakata ja sama hästi võiks ma seda nime mitte teada. Kuna mulle aga meeldib Reketi või Ewert and the Two Dragonsi muusika, siis jälgin neid Instagramis ja Facebookis ja olen seega ka kursis nende tegemistega. Minu jaoks tuntud inimesed (keda paljud võib-olla veel ei tea) oleks näiteks Comedy Estonia stand-upi tüübid- Louis Zezeran, Ardo Asperk, Miikael Meema, Sander Õigus, Karl-Alari Varma jt. Kuna armastan head huumorit, siis käin regulaarselt stand-up’idel ja sellepärast need nimed ka unepealt meeles. Kuigi täna Kolmeraudsele ja Õhtulehele peaks need nimed nüüd juba laiemale publikule tuntumad olema.
Umbes kaks aastat tagasi olin vaimustuses oma tollal äsja 4a saanud tütre tantsusammudest, mida ta ühel päeval kodus tantsima hakkas. Tundusid nii naljakad ja teistmoodi. Õhtul demonstreerisime neid koju tulnud issile. Ta vaatab mulle otsa ja ütleb, et see ju Gangnam style. Mina:”mis asi see on????” Polnud kuulnudki. Siis vaatasin järgi ja sain teada, et youtubes seda üle miljardi korra vaadatud ja isegi Barack Obama ja David Cameron seda tantsinud meedia vahendusel :D