Kaua see idüll kestab veel?

Teate, sattusin Lipsukese blogi lugema, sealt omakorda Britu blogisse ja sealt omakorda Marina blogisse – teema igal pool üks, tsiteerin Marinat:

Ütleme ausalt viimasel ajal on blogijad jaotatud kahte gruppi. Ühed on siis need päris inimesed, need inimesed kel läheb elus halvasti, kel juhtub igast äpardusi jne. Ja siis on fassaadiinimesed, kel on elus kõik hästi, nad on õnnelikud ja rahulolevad. Jumal hoia selle eest, kui sa kuulud sellesse rahulolevasse gruppi, sest rahulolev eestlane on kas natuke lollakas peast ja talle ei jõua reaalsus kohale või siis sa oled vastik teeskleja.

Ma lugesin ja mõtlesin, et… Nemad siin kirjutavad põhimõtteliselt anonüümsest lugejast, kes kuskil askis huiavad ja pommivad, et räägi oma ebaõnnestumistest, räägi kuidas kaal tegelikult seisab ja kuidas sul tegelikult raha ei ole ja kuidas kõik on pekkis, sest muidu sa oled feik.

Ma räägin siinjuures aga hoopis loo elust enesest.

Mina ja Meelis hakkasime kokku 2008 aasta suvel. Algul me sebisime niisama, siis jäin ööseks tema juurde, sest tema elas linnas, mina Kakumäel ja linnast oli lähem tööle käia jne Ma ei kolinud sisse, vaid mul oli ala üks lisariietus ja kingad tema juures, juhuks kui peaks vaja minema.

Pool aastat hiljem, viisin paar asja lisaks. Aga päris sisse ikka ei kolinud. Osad ööd ööbisin ikka kodus ja nii me olime.. Kuni kolisime kokku-kokku – oma esimesse üürikasse. Mina elasin toona siis vanemate majas, mis jäi asukohalt liiga kaugeks ja Meelis enda ema majas, kes küll siin ei elanud, aga oli alati olemas.

Lihtsam oli võtta kolmas variant – üürikas ja elada ja olla omaette. Nii me seal rõõmsalt elasime. Kusjuures, me ei tülitsenud siis ega ka hiljem. Suvel kaotas Meelis töö. Meil oli ainult minu palk ja hunnik arveid. Me pidime hakkama saama. Ja saimegi. Meelis räägib siiani, et see oli üks tema elu ilusamaid suvesid – lihtsalt olla ja puhata, ujumas käia ja sõpradega chillida.

Läks veel natuke aega mööda ja me hakkasime kuulma selja tagant: ei tea, kaua see idüll kestab ka?

Mis idüll? Meil oligi tore ja hea koos olla. Ma ei tea, kas inimestele tõesti tundus, et me nelja seina vahel ajame teineteist noaga taga ja kui korteriuks kinni klõpsatab, siis lööme oma feigid naeratused ette ja oleme maailma kõige idüllilisem paar?

Aastad läksid, Meelis sai uuesti tööle, meil tekkis rohkem raha, rohkem võimalusi ja me olime ikka koos. Kolisime uude korterisse, tundsime end ikka hästi ja õnnelikena. Me ei kakelnud, kui siis selle üle, kas panna must või sinine kleit, aga selliseid megadraamasid meil väga olnud ei ole.

Me olime koos olnud neli aastat kui otsustasime, et koliks õige talveks palmi alla. Mina olin vabakutselisena tööd teinud juba mõnda aega, Meelise tähtajaline leping lõppes – miks mitte. Mõeldud-tehtud – kolisime Taisse. Sealt edasi Austraaliasse ja…

Ikka veel kuulsime me selja taga – jumal, ikka veel idüll kestab? Kuidas see võimalik on? Huvitav, kui Meelisel on vaba nädal kaevandusest, kas ta veedab selle Leenuga? No halloo, kellega siis veel?

Inimestel oli kuidagi raske aru saada, et me oleme KOOS. Me olime viis aastat koos olnud, idüllilist ja tülidevaba elu elanud ja ikka tekkis veel kellelgi küsimusi selle kohta?

Loomulik jätk oli kihlumine, pulmapildid Tais, abiellumine… Ja kui ma tegin meile pulmaalbumi, siis taga kaanel on lause – idüll kestab veel…

Lihtsalt, mis ma tahtsin öelda, et sinu oma sõbrad ja sugulased on need kõige suuremad imestajad ja kadetsejad, nemad võivad olla ka need anonüümsed sitapead, kes käivad askis ja blogikommentaarides su tuju rikkumas, sest nad lihtsalt ei saa aru, et saab ka teistmoodi elada – idülliliselt :)