BEEBIKOOL: ta peab harjuma, et meid pole

Nagu ma siin paar päeva tagasi kirjutasin, siis plaanis on üks soojamaa reis ja viimastel päevadel olen ma veelgi lugenud selle kohta, kuidas ja kas laps saab šoki meie eemalolekust või ei. Algset postitust ja kommentaare saab lugeda siit!

Olen läbi lugenud hunnikute viisi kommentaare enda blogis, teiste blogides, erinevates foorumites ja rääkinud inimestega teemal – meie reisile, laps hoidjale…

Surfasin välja isegi hunniku psühholoogide kommentaare ja teaduslikku teksti selle kohta ja kirjutasin paarile netist leitud psühholoogile, mul oli küsimusi kaks – mis vanusest võiks lapse jätta hoidjale ja kui kauaks? Ja kas ja kui suure trauma saab aasta ja paarikuune laps, kui vanemad lähevad kaheks nädalaks reisile. Mind painas just see, kas Hedonil võiks tekkida sellest nö mingi lapsepõlvetrauma, mis teda veel kümne-kahekümne aasta pärast võiks elamast segada.

Neli erinevat inimest vastas mulle põhimõtteliselt samamoodi – ei ole kindlat vastust, iga laps ja lugu on erinev. Oleneb, kas ta teab lapsehoidjat, kas koht on tema jaoks tuttav, milline on suhe vanematega jne – kõik see, mida ma olin juba lugenud. Mitte keegi neist neljast psühholoogist ei olnud nõus teemat kommenteerima – pole ühtset tõde, see kui keegi raiub midagi paberile, pole kunagi absoluutne tõde. Kõik lood on erinevad.

Njah, ega ma sellesosas ka nüüd targemaks ei saanud. Ma ei teagi, kui kaks oleks öelnud, et Hedon saab hakkama ja kaks, et Hedon saab trauma, siis ma oleks ka samas seisus. Kui neli oleks öelnud, et Hedon saab trauma, siis ma ilmselt mõtleks veel korra ja jõuaks ikka selleni, et minu laps ei saa…

Meelisega rääkisime ka… Meil on pigem kurb meel endal selle pärast, et me sellised rongavanemad oleme ja üksi puhkama tahame minna, kui mure selle pärast, et meie või Hedon hoidjaga hakkama ei saaks. Me kassime juba eos ette, seda kindlasti suuresti ka nende lugejate kommentaaride pärast, et me oleme tropid ja mõtleme ainult endale. Tahaks ju nagu lugejale meeldida, aga samas peame endale aru andma, et me pole kunagi kõigile meeldinud ja ei hakkagi meeldima. Nagu mulle öelda meeldib, ega me viiesajaeurone pole, et kõigile meeldida. Noh, mõnele ei meeldiks raha ka ilmselt.

Beebikool alaku vaikselt

Käisimegi nädalavahetusel lapsehoidja juures ja proovisime seda “tsau, me lähme ära..” ja “tsau, me oleme tagasi” asja. Kui Hedon alguses paar minutit nutta tihkus, siis kohe kui tegevust leidis, ta rahunes. Kui me tagasi tuppa astusime, oli suu kõrvuni.

Ma usun, et Hedon saab hakkama. Ma usun, et lapsehoidja saab hakkama. Ma arvan, et ainult meie võime kurvastada, et näed, lapsed siin mängivad rannas/bassu ääres ja meie oma on hoopis lumehanges kelgu otsas.

Aga just tänu metsikule laviinile kommentaaridele olen ma saanud kindlust juurde, et kuigi lapse jaoks võib see olla teadmatus, et kuhu me kadusime ja ta võibolla eelistab tagasitulles lapsehoidjat, siis tegelikkuses ainuke mure mis on, võib olla see, et ta tahab pärast reisi veel rohkem meie lähedust. Olen üsna kindel, et ka meie igatseme teda sajaga ja tahame samamoodi veel rohkem temaga koos olla.

Mulle jäi silma väga palju neid kommentaare, kus emad tunnistavad, et olgu laps nii armas ja kallis kui tahes, neil on seda oma aega vaja. Paljud jälle kirjutasid, et mis oma aega, said lapse, siis arvesta temaga ja sea tema esikohale.

Olgem ausad, ta ongi kogu aeg esikohal. Kui ma mõtleks päevast päeva ainult endale, siis ta istuks päevast päeva kuskil hoidja juures ja ma teeksin tööd. Aga ma ei tee, sest mulle meeldib kui ta hommikul ärkab ja ma saan temaga pool tundi kudrutada voodis, ilma, et meil oleks kuskile kiire. Neljapäeva hommikuti, kui meil on muusikakool, pean ma ta sõna otseses mõttes sügavast unest üles ajama, riidesse panema, kiirelt söötma ja kooli minema. Mul on nii kahju neist hommikutest, et mul pole aega pool tundi temaga musitada ja kallistada ja teda naerutada. Vastasel juhul me peaks juba kell seitse ärkama ja ta jääks muusikatunnis uuesti magama.

Ma usun, et ma võin paljudele tunduda rongaemana, aga… Ma vähemalt enda meelest pole seda. Ma olen suht 24/7 lapsega koos, see kui ma käin paar tundi sõbrannaga kohvikus veinitamas, on pigem harv nähtus. Meil käivad pigem külalised ja ta on meluga harjunud. Mis nagu nüüd selgus, ongi halb, ma peaksin rohkem ära käima, et ta harjuks, et mind vahepeal pole ka… Aga ma tulen tagasi.

Lõpetuseks pilt, kuidas sõbranna saatis sõnumi (koos ülemise pildiga) et “kuule, tule veini jooma!” ja mina haarasin veini ja läksin külla. Ärge muretsege, terve pere oli kaasas.

 Ja kui teil on häid nippe, kuidas lapsele, kes ei räägi ja midagi öelda ei saa, selgeks teha, et kui ma ära lähen, siis ma tulen tagasi, andke julgelt teada. Kas ma peaks harjutama teda paar korda nädalas õhtuti hoidjaga, et me lähme näiteks tunniks-kaheks minema, et ta näeb siis, et me tuleme tagasi või käima niisama toast ära kümneks minutiks (praegu lasen ma tal endaga isegi WCsse kaasa tulla kui ta soovi avaldab).. Kui kellelegi on kogemusi, siis andke kommentaarides tuld :)