Keda valida? Saagimit loomulikult!

Eile hommikul mõtlesin, et ma ei ole üldse kursis, kes mida lubab või kellele siis oma hääl anda. Merje blogis eile sel teemal ja mulle ka meenus siis poole päeva peale, et ah, ma tahtsin ju ka kirjutada. Õhtuks oli terve feed täis seda, et Saagim kandideerib ka. Siis oli justkui otsustatud.

Ma pole endiselt lugenud ei Merje postitust ega ühtki uudist seoses valimistega (va see Eesti200, kus ma lugesin, mida nad mõtlesid nende plakatitega ja mis välja tuli), olen näinud ainult erinevaid pealkirju ja tulistan praegu puusalt.

Vabalt valiks Saagimi

Ma ei tea isegi kus piirkonnas ta kandideerib ja kas ma saan talle oma hääle anda, aga ausalt, kui saan, siis tema mu hääle saab. Parem olgu riigikogus keegi, kes teeb funni ehk teeb isegi midagi ära ja kelle kuluaruannete väljavõtet vaataks hea meelega. Ilmselt suurem osa kulub piimale ja šampanjale. Ja noh, riigikoguliikme pension poleks ka ju kauge ega kehv tulevik :)

Kui ma päris aus olen, siis mul on suuresti tunne, et ega riigikogulaste tegemisest suurt muud ei kuulegi, et palju neil liisinguid on, palju muid makseid ja kuidas mingi asi jälle ümber kuluhüvitiste keeb. Või siis ma lihtsalt ei loe poliituudiseid.

Riigikogu võiks olla heategevuslik tööots

Tulin täna taksoga tööle ja arutasime taksojuhiga ka seda Saagimi teemat ja jõudsime pärast pikemat arutelu selleni, et tegelikult võiks riigikogu kohad jaotada hoopis neile, kes.. päriselt tahavad midagi muuta, kuidagi kasuks olla, mitte neljatonnist palka (PS! ma ei tea, palju on riigikogulase palk, pakun).

Et see võiks olla muude tööde kõrvalt, sest kohal käivad nad nagunii nagu jumal juhatab, ööistungitel saab ainult nalja.

Pealegi, oletame, et ma annan oma hääle Ratasele, Kaja Kallasele vms, aga riigikogus lõpetab lõpuks Kati Mustamäelt, kellest ma ei tea mitte sittagi ja üldsegi.. ma andsin oma hääle kellelegi teisele. Ehk et, riigikogus võiks olla ikkagi need, kellele on need hääled antud. Kui sa oled niisama part, ja plaanid hääled ära anda, ära kandideeri!

Jaja, saan aru, see on poliitika

Kuhu see meid viinud on? Ma ei ütleks, et kuskile väga edasi. Lasteaias pole õpetajaid (rändom näide, võin tuua ka selle näite, et puudu on keevitajaid, aga sellest hooman ma veel vähem), sest 21aastased lõpetajad ei taha minna tonnise palga peale. Kõik tahavad olla juhid, andmesisestajad, asjapulgad.. Mis palk see tonn on, selle eest ei saa midagi. Ei saa jah, aga kes selles süüdi on?

Ühesõnaga, see kõik on lõputu ring – kui lasteaia toit on tasuta, tuleb tõsta kuskil mujal mingeid makse, sest tasuta asju pole olemas. See teeb jällegi tonnise palgaga elamise keeruliseks, kui elu-olu on kallim. Ma ei tea, kas te saate mu poindist aru muidugi, aga mu point on selles, et kui su palk on tonn, saad kätte 800, millest pead maksma üüri, toidu, nipet-näpet ja alles jääb 200 millega elada heal juhul, siis ega see ei motiveeri küll kümnetunniseid tööpäevi lasteaias tegema. Lasteaia õpetajate töö on ikka totaalne kutse, pooleldi vabatahtliktöö mu meelest.

Muuta ei tule pisikesi asju, vaid kardinaalselt kogu süsteemi. Mis arvate? Mida teie täna muudaks, et te tunneks, et elu läheb paremaks? Milline palk motiveeriks teid tööd tegema 24/7 naeratus suul? Mis summa see peaks olema, mis teie pangakontole igakuiselt peaks laekuma, et elu oleks lõpuks lill?