Otsisime Phuketil randa, kus oleks vähem inimesi ja rahulik palmialune, et varjus olla ja ujudes päikest saada…

Meie vana lemmik Kata Noi, mis oli kuus aastat tagasi veebruaris selline, et olime seal praktiliselt üksinda, on tänaseks kasvanud nii suureks, et sul on raskusi vaba koha leidmisega..

Leidsime kohutava teega üksiku ranna Kamala piirkonnas. Kuskilt keeras mingi tee randa, keerasime ka.

Seal polnud kedagi peale meie. Siis nägime elevante, kes talitajatega ujuma tulid. Õige pea lisandus vene perekond, kes siis elevantide selga aeti, tehke pilti.

Vaesed loomad keerasid end vees külili vee alla, et ärge piinake. Kiire kõrvasikutus ja elevant ajas end juba püsti. Plika ronis talle londi otsa, jalaga silma.. vaene elevant sügas londi otsaga pisaraid.

Julm, milleks loomi sedasi piinata? Nad võiks ju lihtsalt koos nendega vees ujuda. Ei, on vaja ronida ja seljas elada.

Maksab see lõbu 30 tuhat bahti, ehk 780€. Parem annetagu see summa selleks, et loomi ei piinataks, mitte selleks, et neil otsas ronida.

Kurb.

Aga rand ise jäigi vaikseks. Kokku oli ehk õhtu lõpuks paarkümmend inimest. Sellessuhtes hea rand selleks, kui päikest eriti saada ei taha (suured palmipuud varjasid rannaala ära), ujudes vees sai päikest küll.

Aga väga mõnus oli palmi all, selg vastu kivi istuda ja niisama olla. Isegi restoran oli. Hinnad nõks kallimad kui muidu – 150 bahti kõik, söögid polnud väga head. Osad kanatoidud olid mingist kuivatatud kanast tehtud. Veider. Aga kui oma vesi, õun ja küpsised kaasa võtta, siis viis pluss pleiss!