Meie Phuket – kuus aastat armastust

Kuus aastat tagasi veebruaris astusin ma esimest korda Phuketi lennujaamast otse sellesse niiskesse kliimasse ja.. ei armunud. Järgmisel päeval kraapisin liivale südameid ja Meelis tegi video, kus ma ütlen, et siia mu süda jääb. Ma avastasin enda jaoks koha, kus mu hing tunneb end kodus.

Just seepärast tulemegi me siia ikka ja alati tagasi. Just seepärast tulime me siia “elama”, kui Eestist kopp ette sai. Just seepärast unistame me siia tulekust ka järgmisel aastal. Just seepärast tahaksin ma oma pensionipõlve siin palmi all veeta. Just seepärast tahan ma, et kui ma suren, siis mu tuhk leiaks tee siia…

Võimalik, et mõnes oma eelmises elus elasin ma siin. Ma ei tea, aga iga kord lennukist maha astudes on tunne, nagu oleks koduuksest sisse astunud. Sama tunne ei valda mind Bangkokis, Pattayal vms, vaid just siin – Phuketil.

Ma armastan seda natuke rõvedat niiskust, mis kehale kohe tekib kui lennujaamast välja tulla. Ma armastan neid massaažisalonge, kus merekohina asemel massöörid sosistavad. Seda kuumust söögituru grillide vahel, mis siis, et kahe meetri läbides higi lihtsalt voolab. Ma armastan neid kanavardaid, papaiasalatit, Tom Yumi ja mojitoämbreid.

Armastan neid geiklubisid ja showsid millest kahe päevaga kopp ette saab. Ma armastan rolleriga sõitu, kuidas sa tunned massaažisalongi aroome, grilli lõhna, prügi- ja kanalisatsiooni haisu.. sa lihtsat tuhised läbi elu ja see on nii mõnus. Ma lihtsalt armastan Phuketit nagu kodu.

See on mul juba kolmas kord oma sünnipäeva siin veeta. Kuigi sel aastal pisut teisiti, sest hulk sõpru on ka siia reisinud… ja kuigi mul olid plaanid, kuidas ja mida teha, siis täna õhtul tulin uuele ideele ja keeran algse plaani pea peale. Aga sellest juba järgmises postituses :)

Kasuta reisimiseks Bonusway keskkonda ja kogu selle pealt boonuseid,
mida saad välja võtta reaalses rahas :)

Samal teemal

4 Comments

  1. Eks sa ise ja ka eba on kanalisatsiooni haisu ja homo maiguline.
    Tundub, et keegi ei viitsi su blogi ka lugeda kuna kommentaare 0.
    Ise käisingi kommentaare siin lugemas..sai ikka nalja.. aga nyyd ka lahkun siit.
    Haha ja suur turundaja… firmad vaatavad ka et sul kommentaare pole siin et keegi ei loe su blogi enam.seega årge oma gayshowdega priisake seal..tagasi tulles peate påris tööd tegema hakkama.

    1. Tore, et ma ei lugenudki reisi ajal ühtki kommentaari, et neid läbi lasta. Ja numbrite osas pole blogil langust näha.. Kommenteerida viitsivadki vaid heiterid :)

  2. Ma mõtlesingi, et mis teema sul/teil selle Taiga on? Ses suhtes, et nii lühikeste intervallidega muudkui käite seal, kuigi maailm on ometi suur, lai ja põnev.
    Üks osa on muidugi see geivärk ja ping pong show ja muu seksiturismiga seotu. See maailm peab olema südamelähedane, sest vastasel juhul võib lihtsalt iiveldama ajada ja teist korda ei lähe kunagi. Minuga nii juhtus. See ei loe, et üritasin pigem kultuurist osa saada – seda seksikultuuri tuli paratamatult ja mulle isiklikult see ei sobinud. Samas mu sõbranna perele sobis ja nad ka muudkui saalivad nüüd ühte ja sama marsruuti mitmed aastad. Ise käies sain sealt megamõnusa kašmiirsalli, mille ribadeks käisin – nüüd nad toovad mulle igal aastal uue, mul kasud sees :)
    Aga sellest “kodusolemise” tundest saan ma täiesti aru. On endalgi olnud huvitavaid reise, erinevatesse sihtpunktidesse, aga nuiaga pähe sain ootamatult hoopiski karmil ja kõledal Soti mägismaal. Seal oli nii omane ja kodune, et tagasi Eestisse jõudes ma ei suutnud tükk aega kohaneda, sest reisil oli kodusem. Läksin nelja aasta pärast uuesti sinnakanti, võttes seekord asja laiemalt käsile – igal pool oli vahva ja tore, aga kodutunne oli jällegi mägismaal. Olen vahepeal mõned aastad käinud siin ja seal, avastanud uusi kohti, aga nüüd tunnen, et aeg no sealmaal, et peaks minema Šotimaale jälle. Mu teine kodu ootab mind. Sügisel lähengi, ei jõua ära oodata. Aga enne käin Islandil ära, see on veel avastamata maa minu jaoks.

Comments are closed.