klatš ja kõmu 2020

Mis olid 2020 aastal marimelli maailma kõige särtsakamad hetked? Kõige kohutavamad hetked? Kõige piinlikumad hetked? Kõige lollimad hetked? Kõige uskumatumad hetked? Kõige haavatavamad hetked? Kõige..

PS! Järgnev tekst on meelelahutuslik sisu, umbes nagu Rohke Debelak loeks uudiseid, seega palun mitte võtta südamesse ja ülemäära end puudutatuna tunda. Tegemist on huumoriga! Ja olgem ausad – nalja ja naeru kuluks meile kõikidele sel aastal ära.

Need marimelli numbrid ajavad alati naerma

Jaanuar algas blogipere marimellil kohe suurte numbritega. Kuulutasid nad oma blogis, et säästsid eelmisel aastal 35 tuhat eurot. Nii naiivne saab ikka olla. Pilte konto väljavõttest paar muidugi ei avaldanud.

Selle asemel muutsid nad kiirelt teemat ja uurisid oma jälgijatelt, mida teeksid nemad, kas läheksid kipsis käega lapsega Sharm el Sheikhi või mitte. Täiesti mõttetu oli seda küsida ja uurida, oma lugejaid lollitada kui tegelikult oli kindel plaan reisile minemiseks olemas. Pole vahet, et nad ütlesid oma blogis, et kõige üle otsustab siiski arst viimasel minutil. See oli selge, et need kaks, vastutustundetut vanemat, kelle jaoks laps on aksessuaar, mitte mingi oluline pereliige, valiksid iga kell reisimise.

Viimasel minutil arstilt reisimiseks loa saanud paar põrutaski Egiptuse päikese alla, tootsid sealt Rixose hotellist nii palju pilte ja sisu, et paari päevaga oli igal nende jälgijal sellest nii kõrini, et kui oleks valida kuhu reisida, siis kindlasti mitte Egiptusesse ja kindlasti mitte Rixosesse, sest seal kus need kaks on viibinud, ei taha keegi enam minna.

Paika said pandud ka uued rahalised eesmärgid aastaks 2020.

Oma kodu jutt hommikust õhtuni üks ja sama

Veebruar tõi aga uued tuuled – blogipere kolis. Olenemata sellest, et nad olid just kuu varem teatanud, et oma kodu läks pausile. Selleks oli muidugi ammu aeg, kui kaua oleksid nad veel ühetoalises koos lapsega elanud? Ei saa sellises elamises ju korralikult ei välja puhata, seksida ega oma aegagi olla, kogu aeg pead-jalad segamini. Lapsel võiks ikka oma tuba olla.
Aga olgem ausad ega blogilugejad neile rahu ei andud, kohe pärast kolimisuudist langesid nad tormitule alla: mitu tuba teil on, miks te seda varjate, te kuulutus oli avalik.. Ja olenemata sellest, et nad võiksid elada kas kööktoas, viietoalises korteris või hoopis majas, oleks ikka keegi, kellel oleks häda – pole te maja inimesed, ei-ei, korterisse te küll ei sobi, no miks just niimitmetoaline korter, mitte..

Veebruaris, kui esimesed koroonajuhtumid juba Eestiski kinnitust leidsid, otsustas paar, et neile on sellel aastal reisimist veel vähe olnud. Vahepeal ilmus blogis kiidulaul kuidas säästukontole on kogunenud planeeritud summast rohkemgi. Tõestust selle kohta muidugi polnud, nagu nende puhul tavaks, aga raha nagu ratsahobuse sitta, põrutasid nad Tenerifele. Aga oh, õnnetust, neid tabas kohapeal liivatorm ja koroonaviirus levis saarel nagu kulutuli Aafrikast tulnud tuulega. See ei morjendanud aga kuulsat blogipaari mitte kuidagi, sest tagasituleku ja uue reisi vahe küündis vaevu nädalani. Noored põrutasid terve perega Taisse.

„Tenerife eelviimasel päeval laekus mulle tagasi tuludeklaratsioon, mis oli päris arvestatav, kuna maksan aasta jooksul tulumaksu igalt eurolt. Veebruaris laekus mulle lisaks preemia kuupalga ulatuses ja kui Meelis ütles, et “oh, oleks raha, läheks ausalt Taisse, need selle aastased reisid..” Ta ilmselt ei jõudnud lõpetatagi, kui ka ütlesin, et aga tegelikult ju on! Lähme! Ja järgmisel hetkel broneerisin ma juba pileteid.“

Ütleme nii, et ega jälgijad neid ei hellitanud tagasi tulles. Perekooli tehti suisa üleskutse, et kui neid vastutustundetuid sitapäid kuskil näha on, tuleks kohe teha pilt ja politseisse saata, sest nad peavad istuma karantiinis ja see kehtib kõigile. Kuid nad allusid kuulekalt korrale, olid eneseisolatsioonis, käisid poes vaid äärmisel vajadusel, desosid käsi, pindu ja pakendeid, kandsid maski, siis.. sellest ei piisanud nende jälgijatele ikkagi.

Eneseisolatsioonist kasvas välja aga igaõhtune laivide tegemine, kust ei puudunud ka keelekaste. Ja kuigi Tarbijakaitseamet neile hoiatuse tegi ja paljud videod kadusid kui välk selgest taevast oli selge, et joomine ei lõppenud kuskile. Igal õhtul kuulutas proua kuidas nad juba kolmanda pudeli mulli avavad ja jälle läks laiv käima. Vaevalt nad sellest muud võitsid kui veelgi enam jälgijaid kaotasid, sest sellist lollust ja labasust pole nad aastad tootnud. Milleks on vaja kommenteerida kellegi kaalu või küüsi, täiesti ebakonstruktiivne sõim.

Mai kuus kirjutas blogipere selleset kuidas nad peaaegu maja ostsid. No mis, alles veebruaris kolisid ja jaanuaris kinnitasid, et oma kodu on pausil. Kiirelt selgus muidugi tõsiasi, et tegemist oli järjekordsee klikimagnetiga, sest pank neile loomulikult laenu ei andnud. Blogipere tunnistas isegi, et ega koroonapandeemia algus neile meelakkumine just polnud.
Miinimum keeras naise keskmise mõneks ajaks korralikult tuksi ja ega tulevik ka väga helge ei tundunud.

Juunis jätkusid klikipealkirjad, ligi 12 aastat koos olnud paar teatas, et nad saavad teise lapse. Vaesekesed, panga silmis tähendab lisalaps ju veelgi kulu ja laenuvõimekus oli neil niigi nigel. Juulis tähistaski paar oma 12 koos oldud aastat ja seal selgus ka blogilugejate jaoks (väidetavalt ka nende enda jaoks, aga kes seda ikka usuks) uue beebi sugu.

Juulis tuli taaskord teemaks oma kodu – sellest võib see paar kirjutada iga paari kuu tagant – kord on nad otsimas, siis jälle, et panid asja pausile. Kõik saavad aru, et nad teevad neid postitusi ainult klikkide pärast, sest see on teema mis ajab rahva keema. Jutt, et lugejad neid takka sunnivad – no see on küll hea vabandus. Ega lugeja nüüd nii loll ka ei ole.
Kuu lõpus tõmbasid noored juhtme seinast ja kohe kui koroonapiirangud lubasid, põrutasid Kreetale reisile. Pole ime, et see oma kodu ei tule ega tule kui ainult reisida aasta ringi.

August oli blogiperel üsna vaikne ja mingit klatši sealt kokku ei ajagi, peale selle, et üks koostöö ajas teist taga, kimati mööda Eestimaad ja prooviti jätta muljet, et küll on tore puhata ja olla, reisida ja tšillida, aga tegelikult olid kõik postitused koostöö.

September algas loomulikult pauguga – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tuli välja blogijatele suunatud reklaamiseadustiku juhendiga ja see ajas suunamudijad marru. Nad lahkasid seda teemat blogis mitu korda – nad ei nõustunud, et 10 jälgijaga konto instagramis on suunamudimine, nad ei olnud nõus, et nende renditud kohvimasin pole koostöö jne.

Kuu aega hiljem ei saanud nad ikka rahu ja tegid veel ühe postituse, kus siunasid Tarbijakaitse võimetust neile vastata.

Neile jääb ikka enda õigus, vaielgu nad jälgijatega palju kulub, nemad tähistavad ikka nii nagu ise tahavad, mitte nii nagu seadus ette näeb. Ja mõttetu oli nendega vaielda, sest nad jäid endale kindlaks – seadust ju ei ole, mis ütleks, et märgistus peab olema „tasuline reklaam“ ja et see peab olema esimene sõna blogipostituses. Küll aga tuleb tunnistada, et mida aasta lõpu poole koostööd läksid, seda ilusamini nad neid märgistama hakkasid. Seda on teinud ka usinasti kõik teised sisuloojad. Huvitav kas tõesti sellisest sarjamisest oli kasu ja jutt jõudis sedasi rohkemateni inimesteni?

Kes mäletab, siis aasta alguses panid nad endale eesmärgiks septembriks (kui nad veel kodu tahtsid osta) saada säästukontole kokku 20 tuhat eurot. Väidetavalt jäi puudu väga vähe. „Ja selle puudoleva 555€ kandsin ma lihtsalt juurde koostööde eest saadud rahast, et saaks eesmärgi 20k täis. Seega, septembri eesmärk sai täidetud,“ kirjutasid nad blogis, aga jällegi, ilma ühegi tõestuseta, kas see raha on kuskil kontol või ei. Kommentaarides selgus, et nad on seda raha korjanud hoopis ettevõtte arvele, aga nad ei saa vist aru, et isiklik konto ja ettevõtte konto ei ole päris samad asjad. Samas, olgem ausad, blogilugejad juba teavad, et seda mis rahasse puutub ja eriti veel skeemitamisse, seda nad teavad paremini kui kõik teised kokku.

Ühtlasi avalikustasid nad oma tulevikuplaanid raha osas – utoopilised, nagu nende puhul ikka. 2022 aasta jaanuariks tahavad nad kokku koguda 40 tuhat eurot. Täiesti ajuvaba, kui mees ei käi tööl ja elab naise kulul juba aastaid, blogiga ei teenita peale jogurtitopside ja kreemide suurt midagi.. Aga mis sa ära teed kui inimestel pea pilvedes on.

Samas tõi sügis nende blogisse veidi tõsisemaid tuuli ja sai lugeda ka asjalikke postitusi vanemahüvitise ja dekreedi teemadel. Peab tunnistama, et osasid teemasid viitsivad nad käsitleda süvitsi ja tõesti asju uurida ja puurida, et ka lihtinimesed aru saaksid.

Oh jumal, siis tuli riburadapidi „marimelli tooteid“, esmalt mingi limiteeritud kogus (50tk) beebikaste, mis oli täis kamaluga nodi, see ületarbimine on ära tüüdanud. Jutt, et seal on ainult suured ja kallid asjad, no palun – beebikookon, mis maksab 300 eurot – kellel on sellist asja vaja üldse? See oligi ainuke kallis asi, siis oli hunnikute viisi suvalist nodi – ei ole vaja osta 20€ d-vitamiini kui sama toote saab mõne euroga, kaisukaks käib ka Paavlist ostetud nukk, pole vaja Eesti käsitööd jne. Hinnanguliselt tegid nad pakke mingi 80-90 tükki, mitte 50 nagu nad väitsid, ajasid taga ikka suurt summat, jutt oli muidugi teine – ajaviiteks tegime ja midagi eriti ei teeni.

Järgmiseks teatas proua oma blogis, et valmis on saanud juba suvel aretama hakatud piparkoogi kehakoorija. Paljud lugejad ilmselt on loobunud igasugusest Bon Merité toodete tarbimisest tänu marimellile. Nende väljaütlemised on olnud nii vastutustundetud, rumalad ja idiootsed, mitte teravad ega “ütleme välja nagu asi on”. Kui muidu nii tore firma heade toodetega annab nii ebameeldivate inimestega koos toote välja, siis kahjuks paistab ka, et nende vaated ühtivad.. Ei soovi selliseid toetada. Sama teema Valio toodetega, ei suuda kohe seda piima juua kui marimelli mekk manu.

Novembri võttis blogipere kokku taaskord peoga, ei neile mõju mingid piirangud. Kui on vaja beebipidu teha ja sponsoreid promoda, siis nui neljaks, surgu või vanaema – pidu peab peetud saama.

Detsembris paljastas ka blogipaar esimest korda midagi, mida nad terve aasta olid vaka all hoidnud. Laivides seda küll moka otsast sai mainitud nii mõnigi kord, aga päriselt leidis asi siiski aset aasta lõpus. Blogipaar liitus Turundajate Liiduga. Mis sellest koostööst saab, on muidugi hetkel vara öelda, kuid oma esimeses intervjuus paljastasid nad juba nii mõndagi oma koostööde telgitagustest.

Keegi keeras müügiplaani tuksi

20ndal detsembril sai marimell teist korda lapsevanemateks, selle jaoks oli valmis mõeldud metsik strateegia ja eeldused korralikuks müügiks olid olemas, aga näed, keegi pani Õhtulehele kitse ja noorte plaan läks vett vedama. Kohutav, kuidas nad kõik müügiks suhtumisega oma blogis on. Isegi väike vaene beebi rakendatakse reklaamivankri ette, et teenida.

Oh, ega ei teagi, kas uuel aastal neile lugejaid jagub

Avad mistahes marimellide blogipostituse, algus tundub paljutõotav, loed ja siis hakkab järsku jälle mingi Napsie madratsi kiidulaul pihta… Napsie, Napsie, Napsie. Reaalselt neid ennast juba oksele ei aja? Teine selline on Valio, mida aastast-aastasse söögi alla ja söögi peale kuulda saab. Öäk.

marimellid on oma rõhutatud “bränditruudusega” veidi ikka puusse pannud. Kui muidu räägivad silm säramas peas, kuidas nemad kasutavad ainult Bon Meritéd ja Dermosili,  muud kappides polegi, siis hiljuti shoppas daam Tallinkis ja rõõmustas Elisabeth Ardeni kreemi üle, mida ta aastaid pidevalt omab ja kasutab. Valiol on ka nende jogurtipostitustest väheks jäänud, kõik blogijad koostavad praegu juustuvaagnaid külalistele. Muidu pidi nii ainulaadne ja pikk koostöö olema neil omavahel marimellide sõnutsi. A, seal vist mängib rolli küll see, et #itsdealfromPromoty – marimellid nii odavaid koostöid ei tee vist.

No eks ole näha, millega nad uuel aastal üllatavad, võib juba vist ette ennustada, et millalgi tuleb utoopiliste summadega säästuaasta kokkuvõte, siis sekka omakodu juttu ja hakkab see ring jälle otsast pihta.

Uutele lugejatele

Kui teile tundus see ülevalolev tekst veider, üleolev, imelik, noriv – kõik on õige – just alljärgnevas toonis leian ma internetiavarustest (ka meie enda blogist) pidevalt meie kohta kommentaare, klatši ja kõmu, pole isegi vahet, kas see on tõene või kellegi väljamõeldis. Olen juba aastaid järginud motot, st ma ei käi end kuskil kaitsmas kui ma mingit ajuvabadust loen: Never explain yourself. Your friends don’t need it and your enemies won’t believe it! 

Ma põhimõtteliselt ei hakka midagi tõestama, midagi ümber lükkama. Ma saan aru, et inimesed ei suuda olla teadmatuses ja alati on lihtsam mõelda välja mingi teooria, millele toetuda, olenemata kas see on tõene või väär. Aga seda omakorda levitada kui tõde, vot, see on ajuvaba. Aga uskuge mis tahate, sest teadmatus ajab nagunii hulluks.

Head vana-aasta lõppu!