Kleidisaaga – pole oluline, kes õmbleb

Nädalvahetusega on tuliseid tuure kerinud Triinu Liisi pulmakleidi valik. Talle õmmeldi kleit, aga tema otsustas hoopis Mallu vanas kleidis abielluda.

Ilmselt on nii mõnigi blogilugeja, kes ei tea, et ma olen kaks korda abielus olnud. Minu teine ja ilmselgelt ka viimane abielu on Meelisega.

Esiteks, kui me peaks lahku minema, siis ma ei tea, mis mees või keskeakriis mul peale peaks tulema, et ma ka kolmandad pulmad teeksin..

Ja teiseks, minu esimene abielu oli totaalne “pääsen igaveseks eemale” suhe. Ma pole sellest kunagi avalikult rääkinud/kirjutanud. See lihtsalt pole minu jaoks olnud oluline fakt, mida enda kohta märkida.

Ühesõnaga, aastal 2005 ma abiellusin esimest korda. Mul oli SUUR pulm – catering, bänd, loss jnejne ja lisaks kõigele kleit. Käsitöö. Siidist. Tikanditega. Tellitud Katrin Kuldmalt. Tegelikult oli mul korsett ja seelik, see olla parem sellise stiili puhul.

Ja teate, ma käisin mingi seitse korda kleidiproovis ja see kleit tundus imeline. Aga mitte kordagi ei lastud mul sellega näiteks istuda, astuda rohkem kui viis sammu peegli ees, keerutada, kummardada vms ja pulmapilte vaadates sain aru, et see kleit oli täielik ebaõnnestumine.

Praegu üleüldse neid pulmapilte vaadates, olen ma täiesti hämmingus, mis risu see toonane staarpulmafotograaf Sven Tupits mulle saatnud on. Silmad kinni, udused jne. Milleks? Ühtlasi, et ei ole minust mitte ühtegi pilti üksinda. Eehm, what?

Teisel korral läksin ma seda teed, et ostan valmis kleidi, siis on kindel, et kui ei sobi, tuleb leida järgmine. Ma olin Tais näinud pulmakleiti ühes poes, mida ma oleksin tahtnud, selle hind oli 1200€. Kuna me olime-töötasime toona Austraalias, polnuks see hind probleem olnud – nädal aega tööd köögis :)

Aga ma tellisin oma kleidi hoopis ebayst, 53€ ja ma jäin rahule. Tais lasin selle endale parajaks teha euro eest ja ma nägin imeline välja ma arvan. Ehk ei ole oluline hind või kes selle teeb või kust sa selle saad, kui sa end selles hästi tunned.

Meie piltide autor Ardo Kaljuvee

Ühesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et pruut peab nägema oma pulmapäeval välja imeline, just selles kleidis mis talle meeldib ja sobib. Vahet pole, kas see on kellegi vana, lastud teha, kallis, odav vms

Ja kui sulle ikkagi ei meeldi kleidi lõpptulemus mille sa tellisid, siis pole see kellegi asi, et sa kasvõi viis minutit enne tseremoonia algust ümber otsustad ja kasvõi valges pitspesus sinna altari ette jalutad. See on sinu pulm ja sinu otsus.

Teine asi, on see solvumise ja eneseõigustamise moment. Ma ei saa aru, miks turundajad, firmade esindajad, restoranid, rätsepad, moeloojad eeldavad, et kui nad kellelegi midagi tasuta annavad, peab sealt kohe positiivne tagasiside tulema.

Näiteks pakuti mulle mõni aeg tagasi mingeid hambapastasid, mul tõsiselt suva, kas mul on mingid hambapastad või ei, ma pesen juba aastaid Blanxiga, sest see sobib mulle.

Ühesõnaga, kui ma teatasin, et reklaampostitused on tasulised, siis seal meie koostöö lõppes. “Me tahaks ikka ausat arvustust, mitte kinnimakstud positiivset arvustust” – ee, mida? Mul ausalt pole vahet, kas keegi maksab mulle postituse eest või ei, ma kirjutan ikka nii nagu on.

Mulle meeldis kui Mallu nendele R-kioski salatitele vee peale tõmbas ja mulle sama ports saadeti, et ehk ma päästan päeva. Pidin tõdema, et Mallu postitust ikka annab klattida, ühtlasi mu arvamus kattub tema omaga ja need salatid ongi jubedad. Ausalt, tervislik või mitte, enne võtke kabanoss ja limonaad :D

Või nagu mulle pakkus paar nädalat tagasi üks firma kergkäru, et ma seda arvustaks. Ütlesin, et mul on käru, millega ma olen rahul ja see pakutav käru tundub mulle natuke ebastabiilne ja selline nukukäru, aga olen valmis proovima. “Ütlen kohe ära, et kui kärul on puudusi, toon ma need välja.” Nädal hiljem sain vastuse, et nad pole sellisest koostööst huvitatud. Mina jällegi pole sellisest koostööstu huvitatud, kus minult eeldatakse, et ainult kiidulaulu tulebki. Kui ikka üks asi on sitt, siis nii on.

Ehk siis.. Birgiti kleit oli täiesti alla arvestust, jah, ma saan aru, ta nägi vaeva ja raiskas väärtuslikku aega, aga nagu kokk ei lase köögist välja toitu, mis on maha kukkunud või roiskunud, ei tohiks üks moelooja lasta oma õmblusmasina alt välja sellist kleiti, vaid võiks tunnistada kasvõi päev enne pulmi, et võttis endale liiga suure tüki hammustada.

Hetkel saab Triinu vastu päid ja jalgu, et kleidi välja vahetas. Asi peaks olema vastupidi ja vastu päid peaks saama Birgit, kes üldse sellise käki avalikkuse ette lasi. Ta oleks võinud pigem vait olla ja see oleks eilne uudis ja kedagi ei kotiks see kleit, aga nüüd on sellest saanud sajandi kleididraama.

Palun pange käsi südamele ja öelge mulle, kas te päriselt ka abielluks selles Triinule tehtud kleidis? Eriti kui võrdlete seda lõpptulemusega, mille kasuks ta otsustas?