Klienditeenindaja on tont! Vabandagu see OKO palju tahab

Täpselt nii nagu klient on kuningas, KUI TA KUNINGANA KÄITUB, on klienditeenindaja firma visiitkaart ja kui ta käitub nagu tont, on ka firma minu silmis tont.

Lugedes, kuidas Haabneemes asuva restorani OKO teenindaja ei andnud jalgrattasõidust janusele viieaastasele klaasikest kraanivett, sest ettevõte saavat müüa ainult pudelivett, meenusid mulle lood, mida rääkis mulle üks tuntud koolitaja minu klienditeenindaja tee alguses. Nimesid nimetamata, on ka Eestis juhtunud vägagi pikantseid lugusid.

Miks sellised näited toodi, olidki selleks, et.. klienditeenindaja peaks olema inimlik, mõtlema natuke enda peaga ka, mis siis, et te müüte ainult pudelivett.

Ükskord juhtus nii, et kui üks Tallinna SPA oli oma uksed äsja avanud, siis üks mees varastati sõna otseses mõttes paljaks. Tema kapp oli tühjaks tehtud ja kui mees ujukate väel vastuvõttu läks, oma mure ära rääkis, siis kehitati õlgu. Kui ta küsis luba helistamiseks või kas saaks ehk vannilina-hommikumantli, teatati talle, et jah, see on meil tasuline. Whatta fak, mind varastati teie juures paljaks ja te ei anna mulle isegi hommikumantlit peale?

See on täpselt see sama, nagu sa ei anna viieaastasele lapsele juua? Keelad rasedal WCd kasutada, sest see on teil ainult klientidele? Ei lubaks mul helistada, kui mind on läbi pekstud, sest teil pole telefoni, mida klientidele anda? Nagu, mu aju ei võta seda. Üldse ei võta. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad sellised olla?!

Ma ei arvanud sest OKOst enne ka suurt midagi, mingi triip ja täpp restoran, kus portse pole olla, aga hinnad on laes. Mitte, et ma üldse mingeid maahemeportse ootaks, aga ühesõnaga, mind pole see koht kuidagi kõnetanud. Olen Urmas Reitelmanniga sama meelt: “Teeme siis nii, et sellesse tülgastavasse buffetisse keegi oma jalga ei tõsta.” Ausalt, ega ma ei tahagi sellisesse kohta minna, kus isegi kraanivett ei raatsita janus lapsele anda.

#piinlik