Kõik, mis võiks ebaõnnestuda, see ka ebaõnnestub!

Täiesti mõttetu ajaraisk oli kogu see töötukassa pull. Ainuke positiivne asi selle juures oli see, et ma sain kuus kuud 250€.

Kui ma oleksin novembris ettevõtluskoolituse asemel oma firma teinud ja hakanud sellega toimetama, oleks mul tänaseks ma arvan kümme klienti ja kõik oleks rahul. Aga ei, ma valisin ettevõtluskoolituse, mis kusjuures oli täielik pask – sellessuhtes, et reklaam oli kõva “lahkud meilt äriplaaniga”. Lahkusin ma jee. Ma lahkusin sealt nõrga kondikavaga.

Ma mäletan, et ootasin hullult turunduskoolitust, kestis see kaheksa tundi ja ma sain sealt teada ainult seda, et Coca Cola mõtles välja valge habemega vanamehe, kellel punane kuub seljas ja naeratus näol. Täna teame teda jõuluvanana. Thats it! Nagu päriselt?

Ühesõnaga, raiskasin ma kõigepealt 1,5kuud sellele mõttetule koolitusele, seejärel oma sõprade ajusid ja oma isiklikku raha, et see äriplaan saaks to the max hea – palkasin raamatupidaja tegema finantsprognoose ja mu Saksamaal elav sõber tegi ööd ja päevad mu äriplaani ringi, et see neile sobiks. Minu kuuest lausest, mis minu meelest olid loogilised, tegi tema kuuskümmend ja tegi kõik puust ja punaseks, et tädi Maali ka aru saaks, aga ilmselt Töötukassas on tädi Maalist veel lollimad, kes mitte millestki aru ei saanud ja nende põhipoint oli – no mida me ka kartsime – kui sellist asja pole, siis see on suure riskiga ja järelikult pole seda vaja! Skype’i ka kunagi polnud, blogisid ka kunagi polnud, vegankohvikuid ka kunagi polnud…
Ja kui te arvate nüüd, et ma tegin selle kodukohviku peale, siis ei teinud. Tegin selle blogimise peale. Tahangi, et sellest saaks mu elu ja töö. Ma tean sellest kõige rohkem. Süüa oskan ma ka teha, aga täna, siin kus ma elan, ei saaks ma puht füüsiliselt seda kohvikut teha. Ainult suvel õues. Kes sööma tuleb?

Aga sellest blogiasjast veel rääkides. Ma mõtlesin sellele novembris, järsku hakkasid paljud blogijad seda teemat puudutama. Lõpuks tekkis meil oma grupp, kus asja arutama hakkasime ja ma ei tahtnud seal ka veel välja öelda, et see on mul tegemisel, ütlesin lihtsalt, et tavai, teen ära selle! Ja nüüd polegi muud kui teen ära! Lihtsalt ilma Töötukassa toetuseta ja saab nats raskem olema lihtsalt. Aga mis seal ikka. Ma ausalt ei näe pointi leida uuesti mingi äriplaanivend kes suudaks selle äriplaani jälle nii paika timmida, et see läbi läheks, sest noh – kui pole, siis pole vaja! Raisata aega timmimisele, siis jälle 1,5 kuud oodata.. Ma parem hakkan tegutsema!

Lihtsalt tundub, et kui sitt, siis ikka täiega. Ükski faking asi ei või hästi minna või olla, kõik sitt ikka korraga. Millal paremaks muidu minema hakkab? Ah? Like never! Praegu hüppaks küll hea meelega rongi alla! Ausalt nagu! Milleks ma oma aega raiskasin! Aga nagu ma pealkirjas kirjutasin, kõik mis võiks ebaõnnestuda, see ka ebaõnnestub! Siis ilmselt ebaõnnestuks ka enekas! Aitäh lugemast ja kuulamast, ma tõmban nüüd juhtme seinast välja!

Näeme laupäeval Viimsis, kirbukal. Suppi saab ka!