Olen nüüd kaks päeva ettevõtluskoolitusel käinud ja vaikselt juba äriplaani nokitsenud. Issand, miks ma arvasin, et keegi peaks mind hullult sellega aitama. Tundus kümme korda raskem kui see tegelikult on.
Aga lähme asja juurde. Kuna mul oleks natukene abi vaja, siis tegin ühe küsitluse ja kui see tükki küljest ei võta, võiksite viis minutit leida ja oma vastused linnukesega märgistada. Saab seda teha siin!
Kõik, kes selle lingi avavad, saavad aru, et minu tulevikuplaan on marimelli kodurestoran. Siin aga tekib küsimus – ma pean äriplaani panema konkreetse aadressi, kirjeldama konkreetset kööki, kus ma seda teen. Ja siit me jõuame jällegi oma koduni. Ehk variante on kolm.
a) kirjeldan ja avan kodurestorani siin kus hetkel elame
b) rendime suurema korteri (kulud saaksin panna firma arvele, aga alles siis kui olen Töötukassalt raha saanud ja firma registreerinud, st mitte varem kui märtsis – samas koht mida kirjeldan, peaks justkui kohe olemas olema; seega peaksin maksma mõned kuud seda kaks korda kallimat renti enda taskust)
c) paneme kodurestorani ootele ja avame selle siis kui oleme oma kodu saanud (mis tähendab omakorda seda, et oma kodu otsingutel mängib väga suurt rolli köögi/söögitoa suurus, samuti asukoht)
Mul on veits juhe koos. Tahaks ju kohe. Ühtlasi, kui meil oleks suurem pind, saaks müüa restorani nö suurematele gruppidele ja koguda kiiremini kokku oma kodu jaoks vajalik raha. Samas, saaks hädapärast teha ka siin kus praegu elame kiired õhtusöögid kuuest kaheksani ja kogu seltskond saaks õhtuti meie pere seltskonda nautida, mis suurema korteri puhul tähendaks jällegi rohkem privaatsust.
Mis tundeid see teis tekitab? :) Mida teie soovitate neist kolmest variandist? Motivatsioon on täiega laes nii oma koduresto tegemiseks kui oma kodu soetamiseks. Ilmselt kõike head korraga ei saa, aga siiski, mida tegusam ja toimekam olla, seda ägedam. Niisama passida ma nagunii ei oska. Ja see oleks asi, mida ma 101% armastaks ja milles ma oleks hea.
Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…