Krabi – penskarite paradiis! Never again!

Me ausalt ei saa aru nendest noortest, kes käivad Krabil ja leiavad, et siin on äge. Me ei jõua ära kiruda, et oma reisi sellega rikkusime, et viimased päevad siia planeerisime.

Esiteks, me oleme KESKUSES, Ao Nangis, mis on nagu suur pansionaat. Siin käivad ringi üleküpsenud pensionärid, kes pikutavad terve päeva kuskil rannas või hotelli katusel, võtavad õhtul klaasi veini, lähevad magama, et hommikul jälle lebosse visata.

Aga alustame algusest. Kui saime lennupiletid Krabile, polnudki me väga löödud, mõtlesime Krabi külastada sel korral nagunii. Kuna meil Phuketil üks hotell oli olemas, siis mõtlesime, et ei hakka broneeringut muutma ja oleme kolm viimast päeva Krabil.

Jõudsime siia Krabile uuest tagasi pühapäeva pärastlõunal ja kuna olime hommikusöögi vaid söönud, suundusime meie hotelli taha mingisse kohalikku “pererestorani”, mis tundus väga mõnus ja kohalik.

Mõtlesime, et oleme alati võtnud teada-tundud asju, et prooviks midagi uut! Jah, ka meie pole kõiki Tai asju proovinud. Mina võtsin siis Panang curry ja Meelis Massaman curry.

Ohjumal, minu oma oli nii magus nagu sinna oleks kogemata suhkrusiirupi pudel sisse kukkunud. Meelise toidus olid KARTULID! Pole sellist nalja siin veel enne näinud. Ühel hetkel, kui ma reaalselt endale seda megamagusat karrit sisse vägistasin, vaatasin, et Meelis nokib toidu seest kartuleid välja. Ilma, et ma oleks jõudnud küsida, proovisin ühte.. Sama kiirelt tuli see suust välja – täiesti hapuks läinud! Seepärast Meelis neid välja nokkiski!

Okei, mõtlesime, et võtame ühe suure Tom Yumi kanaga ja sheerime seda ja suva, et need teised toidud rõvedad olid. Ja meile toodi supp krevettidega ja see oli täiesti läbipaistev! Eee.. Me ei tea, mis see oli! Meie seda ei tellinud, ma tean milline Tom Yum välja peab nägema! Palusime arvet! Õnneks pidime maksma vaid jookide ja minu karri eest! Ma poleks iial viitsinud nendega vaidlema hakata.

Läksime siis jalutama, et küllap leiame mingi koha… Leidsime mingi suva koha, mis jälle tundus hea ja kohalik – plastiktoolid, alumiiniumlusikad… Meelis võttis Phad Thai ja mina mingid frititud kanad. Söögid olid okei. Kui arve küsisime, meenus, et olime ka joogid tellinud, mida siiani poldud toodud. No ok!

Tagasi jalutades leidsime mingi mitteaktiivse tuurimüüja, kellelt otsustasime kohe kõik asjad võtta, mis tahtsime.

Mina olin uurinud kokakooli ja Meelis Emerald pooli ja Hot Springsi. Kahe asja tuur maksis 1200bahti per nägu. Okei. Võtame. Mõtlesin veel, et kauplen tonn nägu kui ta teatas, et “I can make discount to you 800baht” – no mis sai selle vastu olla :)

Järgmiseks valisin siis kokakooli, kus sai valida tervelt seitse erinevat rooga, mida õppida + lisaks kaks magustoitu (sticky rice with mango ja banana springrolls) – kõik kõlas hästi. 1200bahti ka, okei, võtan.

Lisaks võtsime sealt lennujaama jaoks taksoteenuse 500bahti kaks inimest.

3300bahti võrra vaesemana liikusime edasi. Linn oli uskumatult vaikne, ainult söögikohtade kutid nuiasid, et me sööma läheks.

Kohe meie hotelli vastas oli RCA meelelahutustänav. Kümme korda väiksem kui Bangla, aga baarid libusid täis. Erinevus Banglaga – kui Patongis on mukitud, üleslöödud, kleitides ja kontsades kaunitarid (olenemata soost), siis siin olid mingid plätudes rässakad. Tänav oli täiesti inimtühi, paar tibi toksisid piljardit. Kõige viimases baaris pakkus üks noormees 100bahtiga mijitot. Mõtlesime, hea küll, istume korraks.

Etteruttavalt olgu öeldud, et see tänav oli tühi terve meie siinviibimise aja ja ainsad head asjad olidki seal see mojito ja et ühel õhtul kõlas sealt üle tänava Loreeni “Euphoria”.

Järgmisel hommikul kell 8 pidi tulema buss, kes meid looduslikesse mineraalbasseinidesse (Emerald pool ja Hot Springsi) viia. Buss tuli ligi 40 minutit hiljem (üsna tavaline!), korjasime veel rahvast peale ja saime nö linnast välja alles 9:50. Aga savi sellega.

Kui isegi Tripadvisorist lugeda, siis need kohad pidid olema imelised, ülerahvastatud, aga imelised. Esimene peatuspunkt – Hot Springs. No ma ei tea… Mida imelist on ühes solgiaugus, kust vähem kui kümme meetrit eemal mingi inimestest lahtiligunenud vana nahk ja õli ja kreemid lihtsalt vette kihi tekitavad. Meil ei tekkinud küll mingit isu sinna mineraalbasseini sisse karata! Süda läks pahaks.

Lootsime, et Emerald Pool on midagi vingemat. Netist pilte vaadates jäi küll hea mulje. Tegelikkuses oli tegemist väiksema basseiniga kui Kalev Spas, vesi oli nõks puhtam kui eelmises kohas, aga mina ikka seal vette ronida ei soovinud. Meelis käis ja tegi rohkem pilte kui ujus.

Edasi viis tee Blue Pooli, mis nägi reaalselt välja nagu pildil, aga seda ilmselt ka seetõttu, et seal on ujumine keelatud.

Lihtsalt infoks: selle raha eest rentige parem auto, leidke kaks kamraadi juurde ja minge omal käel. Hommikul vara, siis kui poolid pole veel ülerahvastatud ja sogaseks aetud! Kui võtate tripi kuskilt tänavalt, võtke koos lõunasöögiga :) söögid olid okei, valik suur ja hinnaliselt ilmselt eriti vahet pole (meie maksime 100bahti lõuna eest; ise kaasa ostes läheb kallimaks!)

Aga, oh, ei! Sellega meie Krabi seiklused ei lõppenud! Olles neis poolides nii pettunud, lootsime kuskil õhtusöögil end hea ja paremaga kostitada. Otsisime buffee varianti. Kui ma olen Patongis (kus on väidetavalt poole kallim) harjunud buffee hindadega 139-299, siis siin naljalt alla 359 midagi ei leidunud. Lõpuks leidsime templist edasi Tesco vastast selle koha, kus saab ise küpsetada, 159bahti nägu. Seal oli aga valik natuke väike ja näiteks riisi ja krevette polnud üldse. Aga sussutasime seal kana ja peekonit ja saime kõhu täis :)

Kell oli pool kaheksa õhtul kui hotelli tagasi jõudsime ja avastasime, et mitte midagi polegi teha. Tänavad olid vaiksed, rahvast eriti polnud. Võtsime pudeli veini ja paki krõpse ja saime aru, et see koht pole noortele. Ma olen vana küll, aga mitte pensionär, et mu õhtud peakski koosnema ainult veinijoomisest ja krõpsude nosimisest, et aega sisustada.

Viimasel päeval mõtlesime kohe hommikul randa minna, pärastlõunal mul kokakool.. Ärkasime kaheksa paiku ja võtsime suuna järgmisesse randa, kus pidi ilus olema, et natuke veel päikest võtta… Olles kolm kilti vantsinud, leidsime eest kilomeetrijagu taganenud vee ja hunniku ootavaid inimesi, kes paate ootasid, et kuskile mujale randa sõita.

Ma tundsin, kuidas mul on nii kopp ees sest Krabist, et tahaks pea padja alla panna ja äralennuni lihtsalt magada ja unustada, et me end sedasi karistasime. Tühistasin oma kokakooli ja tulime hotelli katusele basseini äärde, mis on nagu tikutops ja vesi sitane. Ei julge mingile paaditripile ka minna, pärast pettume veel rohkem!

Neli tundi hiljem: võtsime longtailboati ja läksime kõrvalsaarele Phra Nang Cave Beachile. Selle üle pole vinguda :) oli selline PhiPhi rannalik natuke, saime päikest ja ujuda. Reisilõpp on ikkagi lill :)

Njah, jälle üks vingu ja hala postitus, aga kui sa oled rohkem ringi käinud, reisinud ja näinud, siis palmisaare asemel Elvasse jõudes on natuke pettunud tunne küll, mis? Ehk et, palun ärge jätke jälle kommentaare, et ma olen printsess, kellele midagi ei sobi! Ei sobi jah sitt ja saast! Kui ma maksan, tahan selle eest emotsiooni ja häid mälestusi. Muidugi on see ka hea, et me siin kolm päeva jorutasime, sest nüüd teame kindlalt – see koht sobib ainult vahemaandumiseks :)