Leenu aastal 2005 (foto: Sven Tupists)

Issand, see on küll hirmus.. Ma ei tahaks olla oma eelmises suhtes. Päriselt. Meelisel õnneks polegi enne mind suhet olnud. Sekssuhteid seevastu kamaluga (äkki ta kirjutab neist ka!). Ta saab sel suvel 34, ta oli jumala laps kui ma ta ära krabasin. Aeg ikka lendab…

Minu eelmine suhe. Oh, jumal. Leitud rate’st. Sakslane. Armusin läbi webcami ära nagu teismeline. Tema elas Saksas, sõbrad Eestis. Seepärast tal ka rate oli, et seal nendega suhtles.

Njah, see on jälle teema, millest ma ei ole siin väga rääkinud. Igaljuhul, me suhtlesime algul mingi kuu aega interneti vahendusel, siis kohtusime Tallinnas ja armusime ja olime kuu aega jutti kohe koos. Ta töötas IT alal ja sai endale sellist pikka eemalolekut Saksast lubada. Algul elas sõbra juures ja umbes viiendal päeval kolis minu juurde. Ja oligi seni kuni ta Saksa tagasi pidi minema.

Oi jumal, kui armunud me olime. Mu peast käis läbi isegi mõte, et ma võiks rasedaks jääda. No jumal tänatud selle eest, et mul see mõistus ikka kodus oli veel. Igaljuhul enne ta äraminekut me kihlusime. Jep. Veebruaris tutvusime, aprillis kohtusime ja mais kihlusime.

Ma lõpetasin kooli ära ja järgmiseks päevaks oli mul lennupilet Hamburgi. Ma ei teadnud, kauaks ma lähen, mis plaan üldse on. Aga ma läksin. Veetsin poolteistkuud tema juures elades ja suures plaanis mitte midagi tehes. Aga otsus sai vastu võetud, et sinna ma jään.

Eesti liitunud Euroopa Liiduga ja tema vanemad soovitasid mul end töötuna kirja panna, kuna olen Euroopa Liidust peaks ma saama töötuabiraha ja erinevate programmide kaudu õppida/töötada. Kuna mu keeleoskus oli täpselt numbrid ühest kümneni ja enesetutvustus + lause “bitte ein aschenbecher” (palun tuhatoosi), siis sellest nagu tööle minekuks ei jagunud. Aga euroopaliitlane nagu ma olin, olid mulle ette nähtud toetused, koolitused jne.

Paberimajanduse ajamine oli ilgem kamm. Ma pidin tõestama kus ma elan, selleks pidin ma tõestama, et ma olen kihlatud, selleks, et ma olen kihlatud pidin ma tõestama, et ma ei ole Eestis abielus, selleks, et avada pangakonto pidin ma tõestama kus ma elan ja no ühesõnaga, see võttis mitu kuud aega, et paberimajandusega ühele poole saada ja et ma lõpuks keeltekooli koha saaksin.

UPD: Abiellumise osa jäi kogemata vahele. Kuskil seal vahepeal tekkis meil plaan abielluda. See oli ka selline, et rääkisime sellest, mingi hetk mu ema helistas, et mis teeme, ma ütlesin naljaga, et pulmanimekirja.. Sellest piisas. Mu ema, organisaator nagu mina, asus tegudele. Suures plaanis orgunniski ta kõik ära ja ütles mulle enamvähem, et siis ja siis ja seal ja seal on pulmad. No okei, ma sain ikka fotograafi valida ja kleidi jne aga põhimõtteliselt oli ta kõik ära orgunninud. Meie olime ju Saksas, tema Eestis. Tema käis ja kohtus.. Noh, ja siis abiellusimegi. Siis oli juba lihtne saada igasuguseid toetusi, olime ju abielus, ja kooli saamine oli ka lihtsam. 

Mäletan nagu eilset päeva neid koolikatseid. Mul oli ees kuueleheküljeline töö, kus olid erinevad laused – ala täida lüngad, kirjelda mida sa pildil näed jne. Ma oskasin vaid üksikuid sõnu. Ja neid ma sinna kirjutasingi. Ala pildil oli klassiruum ja lapsed ja kell ja ma kirjutasingi uhr, sechs, junge (kell, kuus, poiss). Ma pidin reaalselt pikali kukkuma, kui ma olin saanud EDASIJÕUDNUTE GRUPPI.

Kui ma esimese tunni olin istunud ja suu ammuli vahtinud ja õpetaja poole vahetunni ajal inglise keeles pöördusin, et arvan, et tegemist on eksitusega, siis vastas ta mulle umbes kolm korda saksa keeles ja ma sain talle sama palju inglise keeles vastata, et ma ei saa mitte sittagi aru, mida sa seletad. Lõpuks ta ütles, et sa oled Eestist, sa ei ole mingi muiduleivasööja türklane, kes abiraha tahab, sul on siin varsti igav ja jõuluks räägid vabalt saksa keeles, usu mind. Ma olin täiesti šokis. See polnud võimalik. Ma ei saanud muhvigi aru mida tunnis räägiti.

Ma kirjutasin reaalselt terved päevad üles sõnu, mida ma kuulsin. Kogu õppetöö toimus saksa keeles, konkreetselt kuus tundi päevas. Läksin koju, otsisin neid sõnu sõnaraamatust, tüütasin oma toonast kutti, et ta selgitaks miks on die, der, das. Ja õppisin.

Kuu aega hiljem ma mõtlesin, et ma tõmban end oksa. Iga hommik algas – täna on kolmapäev, viies oktoober; homme on neljapäev, kuues oktoober; eile oli teisipäev, neljas oktoober; ülehomme on.. Ja need inimesed ei osanud seda saksa keeles öelda. Me olime seda öelnud 35 hommikut ja ei, nad ei suutnud seda meelde jätta! Iga hommik ma tõstsin käe ja vuristasin need viis lauset ette, et saaks tunniga alustada. Ma sain pidevalt lisatöid nii tunnis kui kodus lahendamiseks. Minu jaoks oli see keeleõpe nii lihtne. Saksa keel on nii loogiline.

Jõulude ajal sain oma eksi sugulastega kõik jutud räägitud, küll asendasin mõned sõnad inglise keelsetega, aga me saime teineteisest aru.

Jaanuaris lõppes esimene kursus ära ja kuigi ma sain hakkama keeleliselt, ütlesin ma töötukassas, et ei.. puudu jääb, ei saa ma kuskile tööle, tahaks edasi õppida. Sain võimaluse 200€ eest kuus jätkata. Mulle maksti töötuabiraha 311€ + kõik korteriga seonduvad kulud + ühistranspordikaart. Seega, 200€ polnud probleem.

Nii, sellele järgnes siis selline periood, et kolm kuud, kui teised (noh, peamiselt türklased), õppisid raamatut B1, töötasin mina läbi B1, B2… ja Z ehk siis zerifikat Deutch (ehk siis saksa keele raamat neile, kes soovivad teha saksa keele riigieksamit, et saada kodakondsus). Lisaks õpetati meile Saksa ajalugu, riigilugu, põhimõtteliselt nagu ühiskonnaõpetust. Ma teadsin kõiki Saksa liiduriike, linnu, juhte jne. Enam ei mäleta, aga siis olid selged nagu seebivesi.

Vahetult enne eksamit, mille ma otsustasin sooritada, olid kõik nii närvis, et issand, kas saab ikka üldse mingi tulemuse ja uurisid kuidas ma end tunnen ja ma olin mingi, bhh, mul jumala suva mis tulemuse ma saan. “Issand, kas sa ei tahagi Saksa passi..” Eee.. ei. Sain 96 punkti sajast! Mul on isegi see Zertifikat kuskil olemas :)

Edasi õppima

Kui ma aus olen, mul polnud mingit huvi tööle minna. Ma ei tundnud end üldse selle keelega kindlalt ja ma ei tea, ma ei osanud juskui ka midagi teha. Otsustasin siis uurida, kas saan veel edasi õppida. Ja saingi. Suundusin toitlustust-hotellindust-teenindust õppima. Seal oli suht sama rahvas, mingid töötud pagulased, keda ei kottinud ei keel ega õppimine, kes unistasid kebabiputkast ja kogu muusika. Suht keeruline oli sellistega koos õppida ja edasi areneda, aga väga palju iseseisvat tööd viis selleni, et käes oli aeg praktikaks.

Oh, jumal, see vana hea Saksamaa, kus kõik võtab aega miljon aastat, aga mina tahan kohe. Igal juhul selgus, et kui ma talvel hakkasin praktikakohta uurima, et tore küll, aga pakkuda on oktoobris. See mulle teps mitte ei sobinud. Uurisin siis koolist, et kuna tegemist on EU programmiga, kas võin ehk praktika sooritada kus iganes Euroopas. Ja teate nalja, see sobis. Saatsin kolme Tallinna hotelli oma praktikasoovi ja samal õhtul oli mul koht olemas. Valituks sai Metropoli hotell, sest nad pakkusid mulle võimalust teha kõik kolm praktikat seal ja korraga. Sain olla nii toateeninduses, vastuvõtus, restoranis ja köögis. Kõik mis vaja, eks.

Kool maksis kõik mu kulud kinni, päevarahad Eestis jne.. Lendasin koju ja.. Mulle hakkas siin meeldima ja ma ei tahtnud üldse tagasi minna.

See praktikaaeg kestis vist neli kuud kokku ja samal ajal ma kandideerisin tööle. Ja ma arvan, et kuna ma nii väga ei tahtnud tagasi minna, siis rääkisin ma sellele hotelli juhile täpselt seda, mida ta kuulda tahtis, et ma selle töö saaksin. 12 tundi jalgadel? Pole probleemi? Topelt vahetused? Täpselt mulle! Igaljuhul sain ma paar nädalat hiljem teate, et mind oodatakse liituma täiesti tuttuue hotelliga Tallinna vanalinnas, mis pole veel avatudki ja kõik töötajad koolitatakse neile spetsiaalselt välja ja no dream come true. Leping allkirjastati kohe ja koolitused algasid kahe nädala pärast.

See oli minu aeg minna Saksa, korjata oma kodinad kokku ja see suhe ära lõpetada. Oleks see siis nii lihtne olnud. Tema ei tahtnud lahku minna. Ta nuttis ja anus ja.. Lõpuks vihastas ja ma läksin ta vanaema juurde külla, kes kuuldes mis juhtus, ütles, jumal, ma mõtlesin, kaua sa vastu pead. Okeiiii.

Igal juhul tulin ma tulema ja ma arvasin, et ongi kõik. Umbes kaks nädalat hiljem teatas ta, et sai Eestis töö ja tuleb mulle järgi. Ta sai töö Soome firmasse, tema palk oli konkreetselt kolm korda rohkem kui mul hotellis töötades ja.. No ütleme nii, et kehv elu mind nagu ees ei oodanud.

Esimesed mingi viis kuud me elasime konkreetselt hotellis. Aga me elasime koos, aga ei olnud koos. Mina käisin sõpradega väljas, ütlesin kuhu peole õhtul lähen, tema tuli ka sinna, jõlkus seal ja eraldi läksime me hotelli tagasi. Ma ausalt isegi ei mäleta enam, kas meil mingi seksuaalelu oli või ei. Mina olin igaljuhul vahepeal mingisse Klooga kutti armunud kellega ma paar korda tiiba ripsutasin… A jah, me ei seksinud sakslasega, ma käisin oma eksil külas suht tihti.

Sealt kolisime me Kakumäele mu ema juurde vahepeal, sest tundus kuidagi totter seda raha sinna hotelli matta. Mul vist on kombeks negatiivseid asju oma elus mitte mäletada. Ma ei tea enam täpselt ja ega see nii oluline ka ei ole, kui kaua me seal sedasi elasime.

Ma vahetasin vahepeal tööd ja läksin Õhtulehte tööle, seal kohtusin ma Meelisega, kes töötas toona Delfis. Ja no aega läks, aga armusin. Suvel olime me juba üsna tihedalt ninapidi koos ja mingi hetk ma ütlesin talle (sakslasele), et palun koli 30.09 välja. Olin sel ajal juba rohkem kui pooled ööd Meelise juures linnas ja ta elas mu emaga. Nagu lihtsalt ühe katuse all, ärge saage valesti aru.. Läksime andsime lahutuse sisse ja tema hakkas uut elukohta otsima ja nii me seal veel vegesime selle kuu.

Oktoobri alguses, lahutama minnes, konkreetselt Meelis viis mind hommikul ja ta vist nägi ka seda. Ma olin maha unustanud abielutunnistuse, aga saime kokkuleppele, et viin selle järele, sest rohkem me koos sinna minna ei tahtnud. Ma ei ole teda mitte kunagi pärast seda näinud. Ma tean, et ta elab Eestis, et tal on, või vähemalt oli, Vene rahvusest naine, kes oli väidetavalt juba rase kui nad kohtusid, aga määris selle raseduse talle pähe ja et neil on üks laps veel ja nad elavad Muuga/Lasnamäe piiril. Aga kui aus olla, mind eriti ei koti.

Funny story: see abielutunnistus oli mul märkmiku vahel kogu aeg ja ühel päeval ütlesin Meelisele, et kuule, viitsid vii see sinna perekonnaseisuametisse. See oli reaalselt kuid, kui mitte mingi pool aastat hiljem ja kui Meelis selle sinna viis, siis öeldi, aitäh, saame nüüd linnukese teha ja nad on lahutatud!

Mina olen sellest ajast peale õnnelikult Meelisega koos, eksieksi juures seksimas enam ei käinud (kusjuures ma olin Meelisega juba justkui koos, aga no mitte nii mega official ja ma läksin ta juurde ja poole suudlemise pealt ütlesin, et sorry, ma ei saa seda teha, ma olen kellessegi teise armunud ja läksin minema) ja.. noh, siin me nüüd oleme.

Ja ma ei saaks olla õnnelikum oma veidi hullu perekonna üle kui et ma peaks praegu selle kuivikust sakslasega koos olema, kellega seks oli nii igav, et ma konkreetselt lugesin samal ajal ajakirja ja talle ütlesin, et mul on eluaeg olnud selline fantaasia, et tahaks ajakirja lugeda samal ajal kui keegi tagant paneb.. :D Sorry, avameelsuse eest, aga nii oli!

Millises suhtes teie oleksite praegu, kui ei oleks eksist lahku läinud?