Mulle jäi ette üks Geeniuse artikkel ja seda lugedes sain ma aru, kui õnnelik ma pean olema oma palgatöö üle, sest mulle on sattunud maailma kõige normaalsemad ülemused. Ja kui aus olla, oli mul ka enne seda tööd samasugune ülemus.

Tänapäeva digitaalses maailmas ei saa ükski ettevôte olla piisavalt produktiivne, kui nende tööprotsessid ei ole automatiseeritud. Sellest hoolimata viivad mimed organisatsioonid rutiinseid tegevusi jätkuvalt ellu manuaalselt. Andmete ühest kohast teise kopeerimine vôi Exceli tabelite täitmine ei ole müügitiimi mõistlik ajakasutus. Asana tehtud uuring näitab, et keskmine kontoritöötaja kulutab ligikaudu 60% oma ajast “tööga seotud töö” tegemisele – pidev e-kirjade vahetamine, ebavajalikel koosolekutel osalemine, tagasiside ja kinnituste tagaajamine, failide ja dokumentide otsimine.

Kui ma neli aastat tagasi tööle kandideerisin, siis ütlesin kohe, et ma võin exceli faile täita, aga see ei ole asi, mida ma naudiksin. Minu toonane ülemus ütles, et kuna tema on numbriinimene ja mina olen loomeinimene, siis ta ei hakka mind sellega piinama ja sisestab ja teeb mis vaja ise. Kui mulle tuli regionaalne boss, siis tema tahtis isegi seda, et Instagrami ja Facebooki postitused oleksid esmalt tehtud excelisse ja siis alles mõnes planneris – ütlesin kohe, et see on mõttetu ajaraisk ja mina seda tegema ei hakka. Ma tahan lisaks saada spontaansust ja rändomly jagatud asju, mitte, et kõik oleks plaani järgi. See ei toimi. Vaidlesin, mis ma vaidlesin – mina võitsin, mingit excelit ma täitma ei pidanud.

Täna olen ma jõudnud nii kaugele, et mul on omad alluvad (tiimiliikmed, see alluvad kõlab nii bossina!) ja ma olen jaganud tööd nende vahel ära täpselt nii nagu kunagi meil Õhtulehes tehti – tee seda, mida sa oskad. Kui ma tööle minnes pidin tegema uudiseid nii jalgpallist, riigikogu ööistungist kui kellega magab Maarja-Liis, siis ülemuse vahetudes jäi minu kanda vaid kes kellega magab kategooria ehk siis seltskond ja tõsised teemad liikusid kellelegi, kellele just need mokka mööda olid. Nii olen ma ka enda tiimis jaotanud asjad nii, et reelse ja pilte teeb see, kellele see meeldib ja tehnilisi asju (ka exceli faile) teeb see, kes selle tegemist naudib.

Õnneks on üldse nelja aastaga olukord nii palju muutunud, et konkreetselt kaheliikmelisest tiimist Eestis on saanud umbes 20pealine rahvusvaheline tiim, kus kõik teevad just neid asju, mis neil kõige paremini välja tuleb ja kokku tuleb väga hea teostus ja tulemus.

Ja veel suuremaks õnneks pean ma seda, et mingit “töö tegemise tõestamist” ei kaasne – ma ei pea koostama faile, mida ma olen teinud või mida ma plaanin teha või kui palju nädalaga kuskile followere on juurde tiksunud, kõik näevad seda isegi või ma ei pea tegema toodete kohta mingeid esitlusi ja tulevikuplaane ja visioone ja räigeid strateegiaid. Vaadates elu – kui kaootiline see on, kuidas täna mõeldud asi homme täielik cancel on, siis pikaaegseid plaane teha pole üldse mõtet. Go with the flow, naudi mida teed ja kõik toimibki.

On ilmselge, et ma ei tee seda tööd raha pärast, vaid sellepärast, et mulle meeldib see bränd, meie tiim ja kogu see mõnikord üsna ajuvaba kompott – aga see ongi see, mis töötab. Kui asi oleks rahas, oleksin ma ammu uutel jahimaadel. Õnneks on mul kõrval blogi ja muud projektid, et ära elamiseks saangi teha seda, mis mulle päriselt meeldib.

Ma näen kõrvalt nii palju seda “tööga seotud töö tegemist” ja ma ei imesta, et paljudes kohtades inimesed vahetuvad tihti, sest keegi ei viitsi lihtsalt oma aega raisata selliste asjade peale ja tahavad oma panustatud ajast anda maksimumi sellele, mida nad oskavad. Nii ongi lihtsam edasi liikuda kohta, kus seda hinnatakse.