Kui teised ei saa aru…

Teate, mul on siin blogis ka üsna tihti tekkinud olukord, et ma/me mõtleme ühtmoodi ja aru saadakse hoopis teisiti. Sama asi on meil ka päriselus, et me omameelest ei ütle halvasti, kakle vms, aga kõrvaltvaatajad on “appi, peretüli!”

Sandra, meie parim sõbranna ütles, et ma kirjutaksin sellest, kuidas me “kakleme” ehk tegelikult enda meelest ei kakle ega ütle nagu midagi, aga temalgi olla alguses keeruline olnud harjuda, et me niimoodi suhtleme. Samas ta ei suutnud ka kohe mingit näidet tuua. Ja mina ei mäleta ka ühtki sellist situatsiooni. Mul on meeles küll sõprade “issand, ärge kakelge”, aga mille peale nad seda öelnud on, ei meenu.

Kui teised ei saa aru ja arvavad, et on midagi tõsist…

No näiteks kui ma hakkan välja minema naistega. Oletame, et mul on kolm sõbrannat siin külas, joome veini ja otsustame välja minna. Siis naiste vana hea klassika – mida selga panna. Hakkan siis proovima. Meelis alati kommenteerib. Ta tahab, et ma ikka max hea välja näeksin kui juba välja lähen, eksole. Ja näiteks selline dialoog võib panna paljud kukalt kratsima, et ah, kuidas ta nii saab öelda. Minu meelest on see jälle normaalne, olen sellega harjunud.

“Kuule, ma panen vist selle punase kleidi!”

“Ei, seda punast kindlalt mitte, vaata peeglisse, see ei lähe mitte!”

“Ok, ma panen siis selle sinise, see millega ma teatris käisin.”

“Lolliks läksid või! Sa lähed kluppi jooma, mitte teatrisse. Ja üldsegi, see ei sobi su meigiga.”

“Okei, mis ma panen siis?”

“Näita, mis sul veel on!”

Panen siis selga kolmanda kleidi…

“Leenu, ei! Vaata, kõik voldid paistavad!”

“Savi, ma olengi paks, ma ei peida seda pekki nagunii kuskile.”

“Kuule, sa lähed välja, otsi nüüd midagi normaalset!”

Otsin…

“Jumal, kas midagi muud pole kui ainult must, keda sa leinad?”

“No see ongi su isa matusekleit”

“No sellega ei saa siis ju peole minna!”

“Fain, ma viskan selle siis minema, kui seda kanda ei või…”

“Mh, mis sa kohe ära viskad. Äkki kunagi läheb vaja!”

Lõpuks lähen peole teksade ja suvalise topiga, pintsak peale ja olemas. Minu jaoks täiesti tavaline vestlus. Aga ma tean, et on inimesi, ka siin meie köögilaua taga olnud, kes on omfg, niimoodi räägitegi teineteisega v?

 

Või kui ma näiteks kirjutasin sellest, et suudlemine teisega on ok, ja seksi annaks ka andeks, siis kõik kohe mõtlesid, et me käime iga nädalavahetus kuskil flirtimas ja keppimas. No ei käi. Pole kunagi veel ette tulnud. Lihtsalt see tekst oligi, et kui one day peaks juhtuma, siis mis me teeks.. Ei hakkaks lahutama.

Kuidas teil on? Olete ka kuidagi mehega sellisel “teisel tasandil”, et saate aru, kui käib nöökimine, nalja tegemine või solvute selliste asjade peale kui mees ütleb, et olete paks või see kleit on kole vms.