Teate, mul on siin blogis ka üsna tihti tekkinud olukord, et ma/me mõtleme ühtmoodi ja aru saadakse hoopis teisiti. Sama asi on meil ka päriselus, et me omameelest ei ütle halvasti, kakle vms, aga kõrvaltvaatajad on “appi, peretüli!”
Sandra, meie parim sõbranna ütles, et ma kirjutaksin sellest, kuidas me “kakleme” ehk tegelikult enda meelest ei kakle ega ütle nagu midagi, aga temalgi olla alguses keeruline olnud harjuda, et me niimoodi suhtleme. Samas ta ei suutnud ka kohe mingit näidet tuua. Ja mina ei mäleta ka ühtki sellist situatsiooni. Mul on meeles küll sõprade “issand, ärge kakelge”, aga mille peale nad seda öelnud on, ei meenu.
Kui teised ei saa aru ja arvavad, et on midagi tõsist…
No näiteks kui ma hakkan välja minema naistega. Oletame, et mul on kolm sõbrannat siin külas, joome veini ja otsustame välja minna. Siis naiste vana hea klassika – mida selga panna. Hakkan siis proovima. Meelis alati kommenteerib. Ta tahab, et ma ikka max hea välja näeksin kui juba välja lähen, eksole. Ja näiteks selline dialoog võib panna paljud kukalt kratsima, et ah, kuidas ta nii saab öelda. Minu meelest on see jälle normaalne, olen sellega harjunud.
“Kuule, ma panen vist selle punase kleidi!”
“Ei, seda punast kindlalt mitte, vaata peeglisse, see ei lähe mitte!”
“Ok, ma panen siis selle sinise, see millega ma teatris käisin.”
“Lolliks läksid või! Sa lähed kluppi jooma, mitte teatrisse. Ja üldsegi, see ei sobi su meigiga.”
“Okei, mis ma panen siis?”
“Näita, mis sul veel on!”
Panen siis selga kolmanda kleidi…
“Leenu, ei! Vaata, kõik voldid paistavad!”
“Savi, ma olengi paks, ma ei peida seda pekki nagunii kuskile.”
“Kuule, sa lähed välja, otsi nüüd midagi normaalset!”
Otsin…
“Jumal, kas midagi muud pole kui ainult must, keda sa leinad?”
“No see ongi su isa matusekleit”
“No sellega ei saa siis ju peole minna!”
“Fain, ma viskan selle siis minema, kui seda kanda ei või…”
“Mh, mis sa kohe ära viskad. Äkki kunagi läheb vaja!”
Lõpuks lähen peole teksade ja suvalise topiga, pintsak peale ja olemas. Minu jaoks täiesti tavaline vestlus. Aga ma tean, et on inimesi, ka siin meie köögilaua taga olnud, kes on omfg, niimoodi räägitegi teineteisega v?
Või kui ma näiteks kirjutasin sellest, et suudlemine teisega on ok, ja seksi annaks ka andeks, siis kõik kohe mõtlesid, et me käime iga nädalavahetus kuskil flirtimas ja keppimas. No ei käi. Pole kunagi veel ette tulnud. Lihtsalt see tekst oligi, et kui one day peaks juhtuma, siis mis me teeks.. Ei hakkaks lahutama.
Kuidas teil on? Olete ka kuidagi mehega sellisel “teisel tasandil”, et saate aru, kui käib nöökimine, nalja tegemine või solvute selliste asjade peale kui mees ütleb, et olete paks või see kleit on kole vms.
“No ei käi. Pole kunagi veel ette tulnud. Lihtsalt see tekst oligi, et kui one day peaks juhtuma, siis mis me teeks.. Ei hakkaks lahutama.”
Kõva teoreetik siis.
Kus sina tead, mis päriselt saaks, kui sa ei ole selles olukorras olnud?
Iga pott leiab oma kaane :)
Kõrvaltvaatajana on seda väga raske kommenteerida, sest eks need piirid mingil määral nihutatakse paika juba tutvuse alguses. Meie peres/tutvusringkonnas selliseid “nalju” ei tehta ja ei ole kunagi tehtud. Seetõttu oleks tõesti solvav kui mees nüüd järsku mul oma voldid ära peita käsiks.
Kui aga sellised naljad käiksid juba algusest peale ja see on vastastikune huumor, siis ei solvuks muidugi, sest noh …on ju ka sõpru selliseid, kellega lametsed rohkem ja neid kellega räägid teistel teemadel.
See paksuteema on üldse asi, mille kallal on kuidagi kohatu nalja teha. Igaüks võtab seda nii erinevalt. Mõnel on pohui, mõni solvub ..mõnel hingehaavad pikaks ajaks. Võib-olla täna ma ei solvuks sellepärast aga kui ma iga päev ikka kuuleks miske vaal ma olen, ehk siis käikski lõpuks krõks ja läheb väga hinge.
Seetõttu ongi tõenäoliselt sellised füüsilised omapärad meie seltskonnas “nali” , mida me ei tee. Kui inimene tahab ise enda üle nalja teha, siis küll, aga keegi ise teemat ei tõstataks kommenteerimaks teise nina /kõhupekki või kondiseid jalgu.
Meie tutvusringkonnas on ainult üks selline paar ja need oleme meie :) on täitsa tavaline, et meile tehakse märkusi a la peske oma musta pesu kodus, miks te tülitsete jne. Ja oleme koos olnud pea 10 aastat ja inimesed ei saa aru, et me ei tülitse. See näitab kui vähe tegelikult mehe lapsepõlvest siiani sõbrad teda tunnevad.
Jep!
Ma nüüd vastan teiesuguste sõprade omanikuna, et ei – see ei näita vähest tundmist. Lihtsalt piinlik on ja igavesti tüütu. Mul on hea meel, kui see on teie jaoks tegelikult eelmäng, aga ka sel juhul ei pea sellest sõbrad osa saama.
Eeehm.. mis eelmäng?
Piinlik on kui ei saada aru, et inimesed ongi erinevad ja mis teistele tundub tülitsemisena on mõnedele täiesti normaalne suhtlusviis millel ei ole midagi pistmist eelmänguga.
ma isegi valin ostan mehele riideid ning ma tean ta maitset üldjuhul me välimuse kallal ei võta. vahel midagi harva ütleme, mossin, a tavaline. pigem mina mõtlen n.ö poisi moodi seksi peale kolmanda mõtteliselt ja itsitan ning võime koos puuksu lasta, millest tahes rääkida, pahurdan vahel a tüli või midagi mai teagi.
paari minuti jooksul lepime ära, sest mai taha üksi olla halva tundega. aastatega kasvad hingeliselt, mõtetelt kokku ja siis mõistad üksteist. ning omamoodi naljad asjad ei tee midagi liiga. isegi kui arusaamatus siis seletame ära. mina olen see totum pool a kõik saab alati korda.
Kui sa nüüd pead silmas teie vestlust selles osas, et Meelis justkui ütleb sulle ausalt välja mis ta arvab, sest noh ma ei tea millise tooniga te teineteisega räägite ja mismoodi see situatsioon konkreetselt päris elus on, aga just see aus arvamuse avaldamine minu jaoks mehe poolt ei ole üldse imelik. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest võlts komplimentide tegemisest või et mees peab kõike takka kiitma, isegi kõige jubedamat riietuseset mis naisel seljas on ja kui ei kiida siis naine solvub. Mulle ei jõua selline asi kohale. Ise enda suhetes on ka ikka mees alati avaldanud nii poes proovikabiinis kui ka kodus riideid valides oma ausa arvamuse ja pole selle peale tulnudki, et võiks solvuda. Ma ise olen muidugi peenike naine, aga üldiselt riiete mittesobivuse osas ja maitse osas on alati kaaslastega klappinud arvamus. Kui proovin midagi ja mulle endale ei meeldi nii väga siis ei oota küll mehelt mingit takka kiitmist ja isegi kui kiidaks takka ja ma pole rahul siis ma ikkagi ei ostaks seda või ei paneks selga. Noh hea et sa vähemalt tunnistad seda, et sa oled paksukene ja sul on voldid mitte ei oota et mees näeks sind saleda missina mida sa tegelikult pole.
Kuid selle petmise teemaga võiksid tõesti juba ükskord ära lõpetada :D Sest tõsiselt sa ei tea mis saab siis kui päriselt ka midagi juhtub jne ja eks igal inimesel ongi ju oma suhtes petmisest ja kõigest erinevad piirid ja kui üks kannatab välja mingi random kepi siis teine ei pea seda küll mitte aksepteerima. Ühesõnaga see selleks. Lihtsalt ei mõista miks sa seda teemad kogu aeg ketrad.
Väga hea, kui aru ei saa :)
Aru ei saa sellest miks sa seda petmise teemat ketrad? :D Ok ega ma ei tahagi aru saada jah ;D
On tõesti nii, et omavahel (kahekesi) olles räägime ja oleme mehega “vabamalt”, ehk et ütled täpselt mis sülg suhu toob. Teiste ees kindlasti vähem, sest siis tuleb arvestada rohkemate “kõrvade” ja sh “tõlkimisvõimalustega”. Selles suhtes, et kuigi meil on tõesti mõned väga lähedased sõbrad, siis ikkagi arvestame nendega ja jätame mingid suht isiklikud kommentaarid ära. See pole mitte meie, vaid nende pärast, pole vaja teisi “koormata”. Ma ju omaette mehega räägin ka sellest, mis mulle eile seksides eriti meeldis. Seltskonnas ütlen seda ainult siis, kui on vastav atmosfäär jms. Et kust läheb piir omavahelise suhtlemise ja seltskonna vahel? Mis kommentaarid üksteise aadressil need on, mida te ainult omakeskis teete? Kui rahvas teid selles suhtes kommenteerib, siis on see sotsiaalne surve. Nende reaktsioon nende enese sees toimuvale. Et on nagu ebamugav ja tuleb teistel ise enesele öelda, et “aah okei, on küll paha kuulda aga need ju marimell…”
Ma arvan, et kui keegi mind ja elukaaslast kõrvalt kuulaks-kratsiks nemad ka kukalt ja mõtleks-peretüli
Hmmm. tunnen ennast ära. kui kõrvalt vaadatakse et tülitseme, siis ise me nii ei arva (no kasvõi see sama näide, mis Sa tõid) mina pean seda pigem aususeks ning on tore, et suhtes tohib ka päriselt öeldakse, mida arvatakse nii et kohe mingit solvumist ei ole
Haahahahah, palun nüüd väga vabandust, kui taktitundetu olen, aga see leinamise ja matusekleidi koht ajas mind tõesti valju häälega naerma.
Aga meil ka mehega sellised “tülid”, kus paljud kõrvalvaatajad on öelnud, et issand te kogu aeg tülitsete ja me vaatame teineteisele otsa, et eee..mida? kus see tüli oli? Hea näide sellest on see, et kuna mu mees on vahel selline aeglane ja pika mõtlemisega ning mina äkiline ja kohe-nüüd-praegu, siis tihtipeale on meie suhtlus selline, mida kõik tüliks peavad.