Kui Triinu Liis ja Kristo meile pulmakutse tõid, siis ütlesid nad, et tahavad pulmareisile minna Bora Borale ja minul hakkas mõte kohe jooksma, mida ja kuidas võiks kinkida.
Kogu aeg tundsin ma, et kogu kombost on midagi puudu. Kuniks 10 päeva enne pulmi lõi mul pirn põlema ja ma tegin tellimuse, aga loomulikult ei jõudnud see 19ndaks kohale. Tuli 21sel. Noh, nagu tavaliselt selliste asjadega. Aga polnud hullu. Oligi plaan isiklikult üle anda. Täna õhtul siis me lõpuks kohtusime, et ikka enne reisi saaks üle anda. Vahet pole, et see on Bora Borale suunatud, ja nemad hoopis Balile lähevad, aga point mulle endale vähemalt meeldib. Ei ole klassikaline raha.
Kui keegi mõtleb, et ei taha ümbrikku kinkida, siis siit äkki idee :)
Esiteks läks kingipakki väike sõnaraamat – ehk siis kuhu iganes on soov reisida, selle maa teemaline raamat on alati kümnesse.
Siis loomulikult natukene raha, et saaks midagi mõnusat osta (siin on kokku umbes 100€ eest raha, ma enam täpselt ei mäleta). Ehk et kui teate kuhu inimene reisib, selle maa raha – idekas. Kuna euro ja dollar on klassikalised valuutad, millega saab maksta praktiliselt igal pool või vähemalt kohapeal vahetada, siis läksid need kaubaks. Näiteks võib meile alati kinkida bahte, lähme nagunii one day Taisse ja kuluvad marjaks ära.
Uuele abielupaarile sobilikud passikaaned – neid võib kinkida nii nimelisi või teemalisi, sünnipäevaks, pulmadeks, milleks iganes. Tuleb vaid piisavalt guugeldada ja lemmik välja valida.
Ilma lennupiletiteta naljalt kuskile ei lähe. Vähemalt jääb mälestuseks midagi.
Paki tegin täpselt samasse karpi, millega nad meile kutse tõid.
Ehk siis, kogu kingi point on raha, aga pole selline, annan kaks viiekümnest, palun.
Kuidas teie olete raha kinkinud või saanud?
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…