Laps oma voodisse

Hedonts magas titena ilusti üksinda.. alguses reaalselt käru kookonis (nagu ma magasin korviga rõdul), hiljem hällis ja siis oma võrevoodis. Ma olen kindel, et see võis tulla ka sellest, et ta polnud tissi- vaid pudelibeebi.

Igaljuhul, kui ta sai juba nii vanaks, et võrevoodi esine maha kruvida ja lasta tal ise sisse/ välja käia.. siis lõunaunega probleeme polnud, öösiti kobis ta lihtsalt tuta-tuta meie juurde.

Kuna talle aga meeldib voodis meritähte mängida, siis üks meist Meelisega kobis alati voodi ette põrandale. Lõpuks saigi meil selline magala, et magasime kes kus. Mingil hetkel teatas Hedon, et tema magab nüüd vaiba peal (meil voodi ees lambanahk) ja kõik. Andsime võreka lapsehoidjatele kes just beebit saamas olid.

Ja nii me elasime, peaaegu pool aastat. Kui Hedon teatas, et ta magab voodis, siis otsustasime Meelisega jooksvalt kumb meist maas magab. Mõnikord teatas väike härra, et “mina magan maas. Vaiba peal!” ja kobis ise põrandale.

Hommikuti äratasin teda ikka, et emme beebi.. ärkab ülesse.. ja ta hakkas vastama: ma pole beebi.. ma olen suur poiss! Nüüd meil ongi, beebi asjad ja suure poisi asjad. Ja suured poisid magavad oma voodis..

Lõpuks saime ta nii kaugele, et okei, mulle võib ju voodi tulla.. vaatasime koos voodeid.. kuna meil ruumi vähe, siis mõned mõõdud olid olulised., ega tema sest aru saanud ja hakkas jaurama, et tahab rohelist autovoodit, üks selline jäi kuskil silma. Mulle ei meeldinud ei selle mõõdud ega hind.

NaguUues oli 70×140 pikkusega voodi, see sobis hästi. Arvutasin välja, et kui riidekapist loobume ja Ikea riiuliga selle asendame, mahub voodi täpselt tema köögi ja riiuli vahele. Kui tahab köögis mängida, saab vooodit liigutada või siis köögi keset tuba tõsta.

Tõime voodi koju, Meelis läks woltima, me hakkasime Hedoniga voodit kokku panema. Oi, kui põnev oli madratsi peal hüpata ja voodiraami seest sisse-välja ronida. Kui voodi kokku saime ja linad-tekid pandud, teatas Hedon, et “enda toas ma ei maga!” Küsisin siis, et kuhu voodi paneme? Ta näitas demonstratiivselt, et meie voodi ette. Okei. Esimesed kaks ööd nii oligi.

Kolmandal ööl vedasime ta vaikselt keset enda tuba. Ta magas terve öö ideaalselt. Mina mitte. Ma olen harjunud kuulama ta nohinat ja et ta on kuskil lähedal. Okei, see selleks, et ma magamata olin ja neli korda öö jooksul tšekkimas käisin..

Hommikul ärgates teatas ta, et miks ta seal magas.. tooge mu voodi KÖÖKI! Ma magan täna siin..

Õnneks on ta saanud aru enda voodi poindist ja ta magab seal hea meelega. Hommikuti ta ainult ei kobi sealt välja meie juurde, vaid alustab sosistades: emme, suur poiss ärkas, tule siia.. kui ma kohe ei kuule (tegelt kuulen), läheb hääl vaikselt valjemaks.. kuniks ma lähen ja ta mu sülle tuleb, ma ta meie juurde toon ja me kolmekesti edasi pikutame.

Seega, meil on nüüd oma voodis magav suur poiss. Ja see nö treening läks megalihtsalt, mul suurem draama kui tal. Ehk siis, kõik tuleb omal ajal, pole pointi last sundida :)