Mõtle positiivselt ja sul läheb veelgi paremini

Mõnikord ma ikka mõtlen, et tegelt on meil ju hea elu. Kellast kella tööl passima ei pea. Teed tööd, mida tahad ja armastad, siis kui tahad, seal kus tahad. Ja teinekord tabab mind mingi kummaline tunne, sest võiks ju elada „tavalist elu“, kellast kellani tööl ja lasteaias, kodu, söök, magama, ja homme jälle sama rida. Ma ei suuda, pole viimased viis aastat suutnud, ära otsustada, kas teha nö päris tööd või jäädagi blogima. Kas oma neli seina ja kinnisvara ja laen, või vaba hing, oled seal kus tahad, teed mis tahad jne.

Jälle oleme Meelisega me punktis, kus me seda aina tõsisemalt arutame. Aga miks?

Üks laps on meile küll

Teist last me ei planeeri, selle otsuse võtsime me vastu juba mõni aeg tagasi. Ühega on ikka mitmel rindel lihtne. Anname talle kõik, mis meil anda on ja armastame teda jäägitult nii palju kui südames ruumi on.

Just eile lahkus meie juurest mu õelaps Robin ja no olgugi, et nende vanusevahe on suur, siis tabasime end mõttelt, et issand jumal, kui meil oleks kaks last. Noh, sellel hetkel oligi ju kaks last – Hedon ja Robin. Olgugi, et enamuse ajast saavad nad kenasti läbi, siis pole see 24/7 nii. Ja no kaks vaidlevat ja taidlevat jõmpsikat – ma tänan ei. Jah, kindlasti on hetki, kus nad kenasti mängivad ja teineteist lõbustavad, aga on ka hetki, mil nad kraaklevad ja see kisa lõikab lihast ja luust läbi.

Kuna meie elu on selline nagu ta on, siis tihtipeale oleme sunnitud paluma abi meie lapsehoidjatelt. Seda enam, et meil puudub selline klassikaline tugivõrgustiku süsteem nagu suuremal osal inimestest. Ja no ka neil on ju lihtsam kui on üks laps, mitte kolm või neli. Ehkki jah, peaks oma elu elama siis nii, et ei vajaks nende abi ja tuge? Aga ka meie abi ja tugi on neile alati olemas kui vajadus tekib. Neil on muidugi vanavanemad olemas, kelle hoolde laps jätta. Meil sellist võimalust ei ole. Palju lihtsam oleks ka reisidele minna. Nii rahalises kui närvikulu mõttes. Ühe lapsega on ilmselgelt kergem kui kahega.

Kus siis ikkagi elada

Jah, see on jälle teemas – kas hakata nihelema laenu nimel, kas kolida lihtsalt suuremasse üürikasse, või kolida hoopis välismaale. Osta üldse lambikorter kuskile väikelinna. Meelis vaatab aina tihedamini välismaa suunas. Ei ole nii lihtne lihtsalt ära minna. Ma tean kui raske tal oleks Hedonist eemal olla. Mina olen rohkem selline kodukana ja eelistan Eestit. Samas tõesti… mis mul siin Eestis on? Mis meil siin Eestis on? Sõbrad ja Hedonil lasteaed. Aga tänapäeval lennukid lendavad ja lasteaeda saab ka mujal minna.

Laenuga on nagu ta on. Selleks, et saada laen, mis kataks meie soovid, peaks me mõlemad minema tööle ja vähemalt 2000€ per nägu kätte saama. Miks, küsite te. Ma vastan hea meelega ja kummutan neid klassikalisi kommentaare, mis alati tulevad.

– Miks sa enda firmast endale palka ei maksa?

Mul pole pointi maksta enda firmast endale palka (pank tahab vähemalt kolm aastat tegevuses olnud firmat (minu oma ei ole)). Samuti on küsimärgi all jätkusuutlikus. Nii meie blogi kui ka riigimajanduse ja jumal teab mis faktorite pärast veel. Mis saab siis kui tuleb uus majanduskriis? Selliseid asju ei saa ette ennustada aga ometigi peab sellistele asjadele mõtlema. Seda enam kui sul on laps. Enam ei saa uisapäisa kuhugi teise maailma otsa kaevandusse või kohalikku pubisse tööle minna. Ning just seetõttu ei ole ka Meelis kuhugi välismaale tööle läinud.

Jah, siin võib muidugi ka selle teema tuua, et kui saamegi 2000€ palka ja laenu, siis kuidas seda hiljem maksame kui majanduskriis või töökohakaotus tuleb, aga siin ma olen jälle seda meelt, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Üür on mul ju alati õigel päeval makstud, olenemata sellest kas meie sissetulek sel kuul on 350€ või 750€ või 2750€.

– Ostke enne väiksem, siis suurem, siis veel suurem

Sorry, aga ma ei tunne, et ma oleks täna nii noor, et hakata ühest kohast teise kolima ja jebima. Uus kodu on vaja sisustada, enda näo järgi koduks muuta, see on aja- ja rahakulu. Kui juba, siis juba. Koht, kus näeme end ka 10 aasta pärast. Koht, kus Hedon võiks kasvada ja seda oma koduks pidada. Tõesti ei ole soovi iga kolme või viie aasta tagant jälle oma asju kolida. Juba siin ühetoalises on seda kraami liigagi palju.

– Üürige suurem

Ka sellele oleme mõelnud aga iseenesest mahume me siia korterisse ideaalselt ära. Meil on põhimõtteliselt kaks tuba (hea planeering), isegi Hedon ütleb, et läheb teise tuppa. Kolima peakski siis, kui saaks teise lapse (mida me ei planeeri, Evra plaastrid jätkuvalt parimad sõbrad) või kui Hedon kooli läheb. Enne ma ei tunne muret. Ja pealegi, kas te olete vaadanud kinnisvara hindu? Nii üüri kui müügi? Unreal. Oleme vaadanud küll suuremat pinda, aga need hinnad on lihtsalt ulme. Ja isegi kui tuleb turule midagi head, siis sekundiga läinud.

– Miks te peate linnas elama?

Ei pea. Vaatasin reaalselt kortereid juba isegi Lääne-Virumaale. See oli mul üks mõte, et ostaks mingi suva korteri, ladustaks asjad sinna ja tõmbaks välismaale.. No okei, saan korteri hea hinnaga, aga kommunaalkulud on seal ilmselt nii kõrged, et maksaksin rohkem kui meie Tallinna kesklinna korteri eest, seega rahaliselt oleks isegi mõistlikum siin edasi maksta, seni kuni välismaa meeldib nii palju, et jäädavalt sinna minna.

Tihti oleme enne magamaminekut voodis olles arutanud, et mis me teeme? Mida me üldse teha tahame? Meelis käis natuke üle aasta tagasi karjäärinõustaja juures. Seal tuli välja, et kuna ta on loominguline inimene, siis sobib talle turundus, teisel kohal – koolitaja! See jäigi sinnapaika seni, kuni talle seda eelmisel nädalal uuesti soovitati. Ise ta muidugi seda ei usu ja ei näe, aga ometigi käib ta ju aegajalt koolides õpilastele blogimisest rääkimas ja neid innustamas. Mis muud see siis tegelikult on kui koolitus? Äkki peaks ise ka sinna karjäärinõustamisse minema? Täpselt nagu Meelisele tuli üllatusena see koolitus, siis äkki soovitatakse ka mulle midagi sellist, mille peale ma ise pole tulnud? Arvan ainult, et olen kirjutamises, sebimises, organiseerimises, sotsmeedias hea :D

Aga teatavasti juhtuvad asjad siin ilmas põhjusega. Olgu need siis head või mitte. Nimelt käis Meelis reedel niiöelda töövestlusel ja ma lähen täna sarnasele kohtumisele. Jah, meil mõlemal on laual võimalus minna tööle – päris päeva- ja palgatööle. Nagu… midagi sellist mida ma viimati neli aastat tagasi tegin, et ärkasin üles, jõin kiire kohvi ja kiirustasin trollile ja läksin tööle. Kuna kõik siiski juhtub põhjusega ei hakka ma hetkel ennustama ja mõtlema, mis saab või ei saa. Läheb nii nagu läheb. Äkki aitab see mul paremini otsustada mida teha ja millal teha või kas üldse teha.

Üldiselt on me moto nagunii see, et mõtle positiivselt ja kõik ongi hästi. Mis ikka kassida, ega see paremaks midagi ei tee ju.

Enivei, hoidke pöidlaid ja varbaid selle tänase kohtumise osas :)