Lapsega vs lapseta reisile ehk Kas minna beebiga Phuketile

See blogipostitus ootas ammu kirjutamist. Ja kuigi hooaeg on selleks ajaks lõppemas, siis tuleviku tarbeks ehk kellelegi siiski vajalik. Tegin juba Phuketil olles telefoni märkmeid mingite asjade kohta, et hiljem lihtsam kirjutada oleks.

Selleks, et Phuketil käruga ringi liikuda, oleks sul vaja vähemalt Emmaljunga suurte ratastega raami! Parim oleks muidugi kõige kitsam ja väikeste ratastega kergkäru. Oot, kumba siis? Mitte kumbagi! Jäta parem aastane-kahene laps koju!

Sa saaksid lapsega olla ainult kuskil megasuperheas hotellis, kus bassein on lähedal. Lapsega ei tripi sa isegi randa. Jalutades on vahemaad liiga pikad, rolleri selga sa teda (käruga koos) ei võta, tuk-tuk või auto läheks igapäevaselt kalliks.

Ja kui sa arvad, et mis see siis kärutada ei ole – no… mine proovi. Jah, saab hakkama, aga osades kohtades on kõnniteeääred reaalselt poole meetri kõrgused (Katal ja Karonil eriti) ja teed nii kitsad, et sa lihtsalt ei saa läbi. Näiteks Katal vaatasin ma just selle pilguga, et näed, lastesõbralik koht ja kõik, aga no käru jaoks ruumi pole. Lihtsalt ei ole. Rollerid on pargitud nii lähestikku, et sa lihtsalt ei mahu ka kõnniteel rollerite ja mingi suvalise putka vahelt läbi.

Ja arvestades, et kella 12st kolmeni tahaks ise kuskil varjus ja hea meelega külmutuskapis istuda, mis siis veel lapsest. Nagu üks kommentaargi siin blogis oli, seal pole ka varjasel tiinekal midagi teha – mööda marketid nad kolistada ei viitsi, kaua sa seal rannas/bassuski sulistad..

Kui võtta hotellivalik, siis näiteks meie valitud hotellides oleks olnud nats keeruline – okei, esimeses ja viimases oleks veel andnud lapsega olla, bassein oli mõlemal katusel. Sinna oleks pidanud kogu perega koos minema ja siis kui sa seal juba oled, eks hoiad silma ka peal.

Igaljuhul see keskmine, fäänsibäänsi, Kata hotell – ma ei kujuta ette, et me lapsega oleks saanud seal olla. Uksed oleks pidanud kogu aeg kinni olema, sest kaks sammu toa uksest oligi kohe bassein. See oleks ikka väga hull olnud, üsna keeruline oleks kogu aeg teda seal niiviisi jälgida. Okei, kui me oleks olnud lapsega, siis me ilmselgelt poleks ka selles hotellis. Aga näiteks kui ta oleks viiene, võiksime vabalt selle valida :)

Söömine-joomine – sa tahad ise iga sekund juua, sööd harva, sest palav on. Aga lapsele sa ei anna iga päev ainult riisi ja vett, aga samas vürtsikat ka sisse ei sööda. Siis oleks see olnud eraldi majandamine, mida talle süüa anda, pluss ta tahab süüa iga paari tunni tagant mitte kaks korda päevas.

Mina ei kahetse, et me ilma lapseta läksime. Esiteks saime ise natuke puhata ja magada ja niisama olla, teiseks, lapsega oleks ikka hullult raske seal olla olnud. Viie-kuueselt, kui ta juba kilomeetri kõndida viitsib, saab temaga sinna minna :) Siis suudab ta ka öelda, kui tal on palav, janu, paha, külm, kõht valutab jne… Aastasega pead ise leiutama.

Ma ausalt arvan, et ilma lapseta puhkasime me paremini, me arvestame tem heaoluga nagunii 24/7, ja kaks nädalat mitte sõltuda kellegi söögi-tudu-pissi-kaka aegadest, oli ikka mõnus küll. Kui tahtsid hüppasid rolleri selga ja sõitsid randa, kui tahtsid, siis shoppama, kui tahtsid siis peole… Lapsega ei oleks saanud seda teha. Ja kaks nädalat aasta-paari jooksul, ma ei usu, et see on probleem.

Kas käisid lapsega palmi all? Jäta oma kommentaar, kuidas oli. Kas läheksid iga kell lapsega tagasi või pigem läheksid koos mehega? Mis oli hea, mis oli halb?