Laske elada, ausalt!

Täna tundus nii mõnus päev tulevat. Reedel lendame Tenerifele, saime eile just korterivõtmed kätte. Tulin nii entusiastlikult tööle, et tavai, teen kõik kiired asjad ära..

Sain tagasisidet, et nädalavahetusel osteti meie blogipostituse peale 11 kuumaõhufritüüri. No mis saaks parem olla, eks. Ja siis tulin blogisse ja pean jälle lugema neid kuradi õelutsevaid “mitu tuba teil on, miks te seda varjate, te kuulutus oli avalik..” paska. Konkreetselt paska!

Ma ütlesin välja selles laivis, mis me uuest kodust tegime, et ma ei tunne täna, et ma tahan kuskil avalikult karjuda, mitu tuba meil on, mitu ruutu, mis maksis, kas see korter asub Viimsis või Nuustakul. Nagu laske elada.

Point on selles, et ma tean, et pole vahet, kas meil on kööktuba, viietoaline või viiekordne maja, kellelegi on ikka häda. Olen ära tõusnud uusrikas või vaene rott.. Igal juhul on kellelegi kobisemist.

Kas me võiks vahelduseks lihtsalt elada?

Lugesin eile just Eveliisi blogi ka, kus ta ütles, et ei saa midagi öelda, sest kõik kukuvad targutama. Ma saan aru, et meie arvamus ei ole ainuõige arvamus, aga kurat, laske elada, ausalt.

Ma ei saa ammu enam siin blogis olla mina ise, sest kellelegi on alati midagi kobiseda ja ma lihtsalt ei viitsi. Lihtsam on toota keskpärast sisu (sellist teed on läinud suurem osa blogijaid, kelle blogid on lihtsalt ilukirjanduslikud või reklaamilikud, aga päris elu pole neis ammu enam) ja rahus kulgeda kui tunda end pidevalt alavääristatuna, sest ma julgen teistmoodi mõelda või elada. Ma lihtsalt ei viitsi.

Ja ei, see pole see koht, et panen blogi kinni ja elust on kopp ees ja pean end leidma minema ja netist võõrutust tegema, asi on lihtsalt selles, et blogijatel (ma ei saa öelda ainult meil) ei lasta lihtsalt olla. Me oleks nagu teie omad. Teie käsete ja keelate ja sellest olen ma totaalselt väsinud..

Loomulikult on teie seas palju neid, kes päriselt ka meile kaasa elavad ja isegi julgevad paari sõnaga kiita, kuid siiski on kahjuks meie lugejate seas väga palju neid, kes ootavad ja loodavad, et meil halvasti läheb. Palju õnne! Täna teil õnnestus mind närvi ajada. Olete ehk siis õnnelikud.

Filmidest on tuntud lause, et “Kõik mida te ütlete, võidakse teie vastu ära kasutada…” Meie puhul oleks see lause hoopiski selline: “Kõike mida te ütlete kasutatakse kohe kindlasti teie vastu varem või hiljem ära.” Ehk siis ükskõik mida või kuidas ma kirjutan, siis leidub alati mingi grupp inimesi, kes võtavad täpselt selle ühe sõna või lause ja hõõruvad seda mulle nina alla. Olgu see siis päev hiljem või miks mitte ka viis aastat hiljem. Sest jumala eest, ega inimesed ei muutu, nende mõtted ja arusaamad ei kujune ju kuidagi aastatega :D

Meelis on pikalt näiteks mõelnud, et ta kirjutaks oma tööotsingutsest ja sellest, kuidas need kulgenud on ning mis on seis täna. Kuid ei. Ta ei taha. Ta päriselt ka ei taha, sest ta teab juba eos, kuidas tulevad kommentaarid, et ta on ülbe, enda arust liiga tark, liiga valiv, liiga loll ja mis kõike veel. Ning just seetõttu ongi ta selle loo või need lood jätnud kirjutamata. Ometigi oleks see lugu lugemist väärt ja paljudele ka ilmselt silmiavardav, kuidas need töövestlused käivad.

Keeraks kommentaarid kinni?

Ma lasin enne üles hunniku kommentaare, enne veel kui ma vastatagi jõudsin, oli seal viis lisaks, et ma varjan, vassin, olen nõme.. Lõpuks otsustasin need lihtsalt ära kustutada, sest ma ei viitsi kogu aeg end põhjendada. Ja kui ma vastamata jätaks, saaksin sõimu.. ootan juba millal need perekoolikad siia tagasi tulevad ja õhku ahmivad, et issand, ära on kustutatud!

Oleme selle peale ka mõelnud, et üldse kommentaarid kinni panna ja päris pikalt kui aus olla. Ometigi ei ole me seda teinud, sest siis me justkui piiraks inimeste sõnavabadust ning sellest tuleks veel suurem kisa ning kära. Samas oleme märganud, et ka portaalides on ju osadel lugudel kommentaarid kinni.

Teine ja võibolla isegi parem lahendus oleks kommentaaride karmim filtreerimine. Ehk lühidalt öeldes, ma lihtsalt ei lase üles kommentaare (nagu need ülemised), mille puhul ma leian, et need ei sobi postituse alla või need ei paku mingit väärtust ja pigem risustavad internetti.

Milline siis on see õige lahendus?

Ausalt ei saa midagi kirjutada, sest siis on ving ja hala. Kui kirjutan ilusatel ja pehmetel teemadel, siis on häda, et kõik on nii igav ja ainult reklaami täis. Kui tahan blogi kinni panna, siis olen kohe nõrk inimene ja ei suuda vastu pidada ehk jälle häda. Kuidas siis käituda? Mis on see ainuõige tee?

Meelise update: See laul kohe sobib tänasesse päeva!

Leenu update kolm päeva hiljem: No ei õpi see inimene. Mõtlesin, et ei lase end häirida, ei vasta torkivatele kommentaaridele.. Aga ikka oli vaja ja lõpuks tunnen et olen nii nurka surutud kui MA EI TAHA MILLESTKI rääkida, et tõesõna võiksin maha surra.. Mõtlesin juba sellele, et palkan kellegi blogi kommentaare redigeerima! Samas see mulle ei meeldi, sest siis mul puudub igasugune ülevaade, mida kaasa räägitakse ja siin on palju nii toredaid inimesi, kelle kommentaare ma ootan ja hindan. Perekoolikad võiks perekoolis edasi kukkuda ja selle lehe siin ära unustada :D