Meelis kirjutab: Leenu sünna – idee on, aga raha mitte!

Juba varsti-varsti ehk siis juba pühapäeval on Leenu sünnipäev. Kuigi me oleme sellest va kingituste teemast rääkinud ja ta teatab korduvalt, et tema ei taha midagi ja piisab ainult sellest kui ma hommikul musi teen ning õhtul kaissu võtan, noh, peaasi, et koos oleme, siis… No ei saa ju nii. Vist.

Ma saan aru, et ma ei kingi talle tükikest kooki või punaseid nelke, sest nendest ta tõesti ei hooli, aga no kuidas saab nii et mitte midagi ei kingi. Mina olengi tema kingitus, eksole =) Nali naljaks, aga mure on tõsine.

Ma olen ammu seda meelt, et mingit mõttetu jura ka ei ole vaja osta, lihtsalt sellepärast et osta ja kinkida. Enamik asju on tal olemas ja õnneks on Leenu nii iseseisev ja (enamvähem) otsustusvõimeline, et kui ta midagi tahab, siis selle ta endale ka saab. Isegi kui ma olen midagi mõelnud ja plaaninud, siis teeb ta selle otsuse kiirelt ja minu geniaalne idee, teda sellega üllatada, lendab uperkuuti.

Tulles aga käesoleva aasta sünnipäeva juurde siis on mul meeles mõlkunud kaks asja.

Kingitus nr 1 – robottolmuimeja

Meie vanas kodus ei olnud selleks vidinaks otstarvet, aga uues jällegi oleks. Kuigi meil on kodus tegelikult kokku kolm erinevat tolmukat, siis kasutust leiab enamasti Makita käsikas, millega me väiksemad kübemed kokku tõmbame. Kuna siin on meil nüüd üleni parkett ja väga nurgataguseid ka ei ole, siis miks mitte tuua majapidamisse selline vahva väike masin, mis vaikselt omaette toimetaks. Tuleme koju ja voilaa, kõik on puhas.

Hakkasin siin hindu vaatama ja mida ma näen. Ebareaalsed hinnad. Ma mingit 200 eurost ka ei võta, sest selle kvaliteet on juba teada kehv. Läksin siis Samsungi lehele, et neil raudselt on. Oligi. Hinnad 800€ alates. Küsisin siis oma kontaktilt, et kuule, teeks väikse diili. Aga ei, kuna neile mingit promo vaja ei ole, siis jäi see diil pooleli.

Siis läksin erinevatesse e-poodidesse kus valik on enam kui kirju. Ebareaalselt kirju. Pärast lehekülgede viisi lappamist jõudsin ma tõdemusele, et kellele ma selle robottolmuka siis ikkagi ostaks? Kas endale või Leenule? Sest kui aus olla, siis tema selle üle nüüd mingit meeletut head meelt ei tunneks. Kui, siis tunneks seda ennekõike mina, et majas on uus “mänguasi”.

Sinna see idee jäigi – ideeks. Sest esiteks hakkas rahast kahju ja teiseks ei olnud fiiling hea. Kuigi ma ei ole seda robototolmuka ideed veel maha matnud. Lihtsalt sellega ei ole nii kiire.

Kingitus nr 2 – auto!

Jah, ma reaalselt olen mõtteis mõlgutanud mõtet, et kingiks Leenule sünnaks auto. Kuna ta nüüd hakkas ilusti autokoolis käima ja plaanib ikkagi need load saada, siis miks mitte teda motiveerida ühe autoga. Mu mõte on nagu see, et kui see auto oleks tal pidevalt silme all, siis ehk on ka motivatsioon suurem.

Ei, ma ei mõelnud, et ma ostan talle tutika ja otse salongist auto, vaid mingi väiksema kasutatud auto. A la Yaris, Polo, C4, Cee’d, Fabia, Clio… midagi sellist. Väike, aga samas saab kõik asjad aetud kui vaja.

Ja siis olin ma jällegi omadega kimbatuses. Kuna eelarvet ei ole, tuleb teha järeleandmisi. Samas need järeleandmised ei ole mulle endale meeltmööda. Ehk kui mul on väike eelarve, siis ei saa ma selle eest head autot. Samas mõtlen ma, et kas mul oleks mõtet osta/kinkida auto, mis hakkab kohe lagunema või millega peab pidevalt käima kuskil töökoja vahet. Esiteks on see rahaliselt kulukas ning teiseks rikub see igasuguse emotsiooni ära. Jah, oli tore kingitus küll, aga no kui sellega on pidevalt mingid jamad, siis ei ole see ju kokkuvõttes tore emotsioon. Lühidalt öeldes – kinkisin talle sünnipäevaks s*tta. Kas see oleks minu arvates parim kink? Kindlasti mitte.

Ja kui aus olla, siis rohkem ideid mul polegi olnud. Auto on ainukesena olnud kõige pikemat aega niiöelda mõtteis. Aga seda pole ka lihtsalt julgenud ära osta. Esiteks on see kasutatud auto ost nii paganama riskantne ja teiseks on see keeruline. Millist müüjat usaldada ja millist mitte. Loomulikult saaks suurema eelarvega parema auto, aga seda suuremat ma nagu jällegi ei raatsi välja käia. Nokk kinni, saba lahti…

Loomulikult võiks ma ju kinkida hunnikute viisi igasuguseid asju mida meil veel koju vaja oleks, aga see ei ole nagu ka päris see. Enamikud asjad on meil ikkagi olemas või siis kui midagi ka pole, siis ei ole see järelikult nii eluliselt vajalik. Või läheb Leenu ja ostab selle ära ning teatab, et nüüd on olemas.

Meie õnn on see, et me oleme tema sünnipäeva ajal Tenerifel ja äkki õnnestub mul sealt midagi ilusat saada. Just nimelt ilusat, mitte väga praktilist. Aga teate… vaatan jooksvalt. Lõpuks on oluline see, et oleme koos ja teineteise jaoks alati olemas.