Leenu Meelise depressioonist: ka mina pigistasin alguses silma kinni

Mingi aeg jäi mulle silma (juba mõni aeg tagasi alustasin selle posti kirjutamist, juba enne Taid) Andrei Korobeiniku arvamuslugu Reformierakonnast ja ta ütles tabavalt: „Selline probleemide lahendamise viis (oota, ja ära tee midagi, äkki probleem kaob ise ära) on poliitikas ja mujal üsna ohtlik – mõnikord toimib, aga kui ei toimi, siis lõpptulemused võivad viia katastroofini.“ Täpselt samamoodi võtaksin ma kokku depressiooni. Inimesed arvavad esimeste märkide ilmudes, et see on gripp, küll läheb üle. Aga ega ikka ei lähe küll. Lumepall hakkab veerema ja veereb ja veereb ja veereb, kuni ühel hetkel on ta sinust suurem ja siis oled omadega ikka üsna puntras. Just nii juhtus ka Meelisega.

Panin ta depressioonile nime ka – Dildomar. Väike vastik värdjas Meelise peas. Olgu siis juba eriti haige nimega ka. Ja nüüd on hea öelda, kui Meelis hakkab “jama ajama”, et kuule-kuule, need pole sinu mõtted, vaid Dildomar võtab jälle võimust.

Näide Dildomari mõttemaailmast. Kui enne reisi naabripoiss tegi nalja, et näed, sealt penthouse’i terrassilt sul hea alla hüpata (sellised naljad on meie majapidamises igapäevane nähtus, ja tavaliselt keegi selliste asjade peale ei solvu, tõsiselt ei võta jne), siis Dildomar hakkas kohe mõtlema… “Appi, ta tahabki, et ma ära sureks ja sealt alla hüppaks! Ma olengi kõigile koormaks, näed, ta ütles, et sealt on hea alla hüpata. Ta tahab mu surma!”

Tegelikult see muidugi nii ei ole. No teine näide oleks see, et kui ma Phuketil basseini hüppasin, siis Meelis karjus vaalatar ja naabripoiss tegi seda tsunaami kutsungit ja video, “appi, tsunaami!” Ma ei solvu selliste asjade peale, selline ongi meie sõpruskonna huumorimeel. Aga Dildomar (kui ta elaks minu peas) hakkaks kohe mõtlema, et appi, nad arvavad, et ma kaalun tonn ja bassein jookseb veest tühjaks. Õnneks minu Dildomar magab, pole vist üles ärganudki ja loodetavasti magab nagu Okasroosike pikalt ja sügavalt, aga Meelise Dildomarile tuleb iga päev kohta kätte näidata. Aga alustame algusest…

Ma nägin küll neid märke, aga ka ei tahtnud nagu tunnistada, mõtlesin, et mõni päev on ikka kehvem kui teine ja kui ma päriselt aru sain, oli juba hilja. Siis oligi Meelis juba kokkukukkumise äärel. Siis tuli tegutseda helikiirusel. Meelis oli oma probleemist saanud aru varem, rääkis mulle oma murest, aga kuna muid toimetusi oli nii palju, siis lubasin, et pidagu vastu, tegeleme sellega pärast jõule. Nii saigi tehtud. Aga siis tuli ikka to the max tegeleda ja ma vist naiivsena arvasin, et ehk läheb üle ja iseenesest see olemine paremaks. Aga Dildomar tõstis aina enam pead.

Ma ei teadnud siis veel seda, et ta hommikuti sisemiselt suri, et üldse ärkama pidi. Umbes samal ajal kui Meelis oma murest rääkis, sattusin ma lugema ühe noore, 23aastase naise, depressioonist pajatavat blogi (link!) ja iga postitusega sain ma aina rohkem aru, kui väga ta kirjeldab Meelist. Mul tekkis aina suurem mure Meelise pärast ja nii kui jõulud läbi said, hakkasin ma asja uurima.

Meelis pani endale esmalt tööpsühholoogi juurde aja (ta ei arvanud ka, et depressiooniga tegu on, arvas lihtsalt, et töö ei motiveeri), aga seal selgus tõsiasi, et asi on tõsisem kui lihtsalt see, et „mulle ei meeldi hommikul ärgata ja tööle minna, motivatsioon on kadunud“. Juba psühholoog tõdes, et mees, sul on depressioon. Nii jäigi Meelis haiguslehele. Perearst ei saanud muidugi asja tõsidusest üldse aru ja seletas, et tegemist on ühe perioodiga elus ja mine jaluta, küll korda saab. Meelis tahtis sellel hetkel autoga vastu puud sõita. Kogu maailm varises taas kokku. Ta lootis saada mingit abi, mitte, et mine jalutama.

Esimene vaba aeg psühhiaatri juurde oli aprillis!!! Meil oli nö neli kuud oodata, ma teadsin, et see ei vii kuskile. Ta ei pea seda aega vastu. Helistasin hullarisse (see kõlab nii rõvedalt, aga kas teadsite näiteks, et kui teil on seljanärvid haiged, siis lähete ka psühhoneuroloogia haiglasse ravile), no igal juhul uurisin, et kuidas ja kas neil on ka mingi erakorraline kuhu pöörduda. See naine ütles, et tulgu Meelis uuel nädalal (helistasin reedel) lihtsalt hommikul sinna, et esimese vaba arstiajani ta kindlasti vastu ei pea.

Aga kuna oli reede ja ma sain aru, et Meelis on ikka väga katki, siis polnud valikut, kupatasin ta kohe sinna erakorralisse. Oi, kuidas ta minna ei tahtnud, lõpuks sisises, et läheb ainult minu pärast… Ja ta sai abi! Esimest korda kuulas teda keegi, kes sai aru asja tõsidusest. Kes määras kohe ravimid. See sama arst ütles, et helistagu ta kohe esmaspäeval perearstile ja öelgu, et käis tema vastuvõtul ja asi on tõsine. Õnneks sai perearst oma veast aru ja vabandas ja suunas ta otsejoones eraarstile, läbi mingi fondi.

Tegelikult arvab ka suurem osa inimesi, kes ise depressiooniga ei ela, või seda kõrvalt ei näe, ah, mis see ära pole. Olen seda oma elus kõrvalt näinud piisavalt. Seega, tean, millest ma räägin. See pole nohu, mis nädalaga üle läheb. See pole mingi hetkeline madalseis. See pole lihtsalt paha tuju. See on haigus, haigus, mida tuleb ravida. See on su aju lihtsalt tagurpidi tööle pannud ja kõik info mida sa vastu võtad, tundub negatiivne. Sulle tundub, et sa oled mõttetu, tähtsusetu, väärtusetu, kõigile koormaks.

Eks neid depressioonijutte tuleb veel uksest ja aknast, sest me mõlemad leiame, et see on asi, millest võiks kirjutada, mida teistega jagada, sest need pole üksikud juhtumid kuskil kaugel, vaid need inimesed elavad meie keskel. On meie pereliikmed, sõbrad, töötajad. Seda tõestas ka Meelise postitus, kuhu alla kogunes palju kommentaare, saime väga palju kirju, erinevate teraapiasoovitustega jne

Aga mõned nopped, mis minu jaoks häirekella lõid, kui ma lugesin meeste depressiooni kohta.

Igal aastal mõjutab depressioon kümneid miljoneid inimesi. Kuid see ei pruugi näidata veel kogu tõde. Kuna mehed pöörduvad tunduvalt väiksema tõenäosusega arsti poole, siis suur osa nende depressioonist võib jääda diagnoosimata. Paljud mehed on õppinud üle hindama iseseisvust ja kontrolli iseenda üle juba lapsepõlves. Neile on õpetatud, et ei ole mehelik väljendada valu, nõrkust, ebakindlust, abitust ja kurbust. Neile on tavaks näha haigust – eriti just emotsionaalset haigust – kui ohtu nende mehelikkusele.

Pöördudes arsti poole, keskenduvad depressiooni all kannatavad mehed rohkem füüsilistele kaebustele – nagu näiteks peavalud, probleemid seedimisega või krooniline valu – kui emotsionaalsetele kannatustele. Niisiis ei pruugi nad ise, ega ka nende arstid leida esmapilgul seost selliste sümptomite ja depressiooni vahel.

Hoolimata sellest, et naised on depressiooni suhtes kaks korda enam vastuvõtlikumad, kui mehed, kannatavad just mehed neli korda tõenäolisemalt selle kõige halvema tagajärje all – enesetapp. Enam, kui 90% inimestest, kes sooritavad enesetapu, on eelnevalt kogenud depressiooni või mõnda muud vaimset või narkootiliste ainete kuritarvitamisest tulenevat häiret, tihti koguni neist mitut korraga. Juba alates noorukieast võtavad mehed palju tõenäolisemalt naistest ise enda elu. Kuigi naised üritavad sooritada enesetappu kolm korda tihedamini, kui mehed, suudavad nad aga seda palju väiksema tõenäosusega teoks teha. Kuid või aastaid kestvad mõtted enesetapust kulmineeruvad tavaliselt plaani väljatöötamise ja elluviimisega. Meestel kulub keskmiselt 12 kuud mõtisklustest enesetapu katseni, samas naistel on see periood umbes 42 kuud. Selle aja vältel näitavad mehed palju väiksema tõenäosusega välja hoiatavaid märke, nagu enesetapu ähvardused. Arstidel ja psühholoogidel võib olla väga keeruline ära tunda ja ravida mehe depressiooni enne, kui ta sooritab enesetapu katse.

Depressiooni ravi võib sisaldada lühiajalist psühhoteraapiat, antidepressantide tarvitamist või mõlemat. Tõsise depressiooni puhul, eriti kui see on korduv, võib olla kombinatsioon psühhoteraapiast ja ravimitest hädavajalik. On kaks vormi lühiajalist psühhoteraapiat (10 – 20 nädalat). Teine, isikutevaheline teraapia, aitab sul leida lahendus probleemsetes suhetes. Õige meditsiinilise raviga võid sa peatselt märgata, et uni ja söögiisu paranevad enne, kui juhtub sama sinu meeleoluga. Kuid väärtusetuna, abituna ja lootusetuna tundmine võib järk-järgult järele anda seoses mõistmisega, et sellised emotsioonid tulenevad rohkem sinu depressioonist, kui tegeliku eluga seotud olukorrast.

Siin on aga mõned asjad, mida sa ise saad sellel ajal teha, et kiirendada paranemist:

• Sea reaalsed eesmärgid depressiooniga võitlemiseks ning võta enda peale mõistlik kogus vastutust.
• Jaga suured kohustused väiksemateks, pane paika prioriteedid ning tee asju vastavalt oma võimetele.
• Veeda aega inimestega, keda usaldad.
• Tegele meeldivate tegevustega – tee kergeid harjutusi, mine kinno või spordivõistlusi vaatama, osale religioossetel või sotsiaalsetel üritustel.
• Anna perekonnale ja sõpradele võimalus sind aidata.
• Püüa enne mitte teha tähtsaid otsuseid, nagu töökoha vahetamine, abiellumine või lahutus, kui depressioon on möödunud.
• Pea meeles: positiivne mõtlemine asendab negatiivset mõtlemist.

Kokkuvõtteks ei ole vaja kannatada depressiooni all vaikselt ja üksi. Kui sa suudad koguda endas julgust tunnistada, et oled depressioonis, siis on võimalus väga suur, et sinu perekond ja sõbrad on sulle suureks toeks. Sobiv ravi võib aidata sul tagasi saada võimaluse nautida elu ning vastu seista selle vältimatutele väljakutsetele.

Kogu teksti leiab siit!

Keegi uuris, mis me teeme reisist allesjäänud rahaga ja kui ma ütlesin, et kasutame seda Meelise raviks, siis naerdi näkku, et see on ju 5€ kuus ja haigekassa maksab. Jah, kui sa ootad neli kuud, et löögile saada. Meil seda aega polnud, Meelis on nö riikliku arstiabi järjekorras, aga see aeg on alles 20. märtsil. Enne seda tuleb aga asjaga tegeleda.

Perearst saatis ta küll läbi fondi kuskile erakliinikusse, aga fond katab vaid nelja esimese korra kulud, talle on soovitatud minimaalselt kaheksa seanssi. Ja see on ainult kliiniline psühholoog, sinna juurde võtab Meelis veel alternatiivset kristalliteraapiat ja külastab jätkuvalt ka seda tööpsühholoogi, kelle peamiseks eesmärgiks ongi motivatsiooni suurendamine ja karjäärinõustamine.

See kõik võtab ilmselt väga kaua aega, aga kunagi saab see Dildomar meilt tuule alla ja proovigu siis tagasi tulla.

PS! Mul on ka küsimus, kust mina abi saaks – ma tahaks Meelisele veel rohkem toeks olla, öelda veel rohkem õigeid asju, mis Dildomarile hävitavalt mõjuks… Aga ma ei oska. Kust seda nö abi saaks, kuidas mina käituma pean? 

Olen praegu teinud Meelisele erinevad kaardid selliste positiivsete lausetega, mida nagu mantrat tal korrata käsin. Tal on motivatsioonitahvel seina peal, kuhu ma käsin tal positiivseid asju oma elus üles märkida.

Ja siis tal on märkmik, kuhu ma palun tal igal päeval kirjutada, mis tema elus täna head oli. Ka pisikesed asjad, olgu selleks või hea söök, või et Hedon magas lõunaund kauem ja ta sai enda mõtetega samal ajal tegeleda, või… Et lumi sadas maha ja ta sai liumäe ehitada vms. Aga mida ma veel saaksin teha? Tahaks, et see Dildomar juba tagasi tõmbaks!

53 Comments

  1. Aaaaah…. See on valusalt tuttav teema.
    Kuule mis asi selle “Dildomar’ga” on… Minul oli ka selle totruse nimeks just see…
    Ega esimene suur samm on tunnistada, et on probleem ja tegeleda.
    Sa oled nii super tubli Leedu, et Sa üldse oled aru saanud kui raske ja tõsine probleem see on. Tubli, tubli…
    Ohh, mina arvan, et suur abi on juba sellest, et Sa oled olemas…. Kuulad ja lihtsalt kallistad kasvõi kõvasti ja ütled “köik saab korda”
    Usu mind sellest on palju abi.
    Kuid kui tahad veel midagi, ehk ongi lihtsam minna psüholoogile koos ja küsid otse, et mida mina saan teha.
    Koos leiate lahendused.

    Soovin südamest paranemist ja kõike toredat!

  2. Kas see tööpsühholoog on muidu mingi ettevõtte poolne asi või tuleb ise keegi välja otsida ja jutule minna? Ja mis see maksab?

    1. Kui palju on reaalselt Eestis ettevõtteid keda töötaja heaolu kotib? Ikka ise tuleb sebida. Googelda.

      Ma võibolla kõlan kurjalt, aga pole väga kuulnud, et töötajatel psühholoogi juures käimine kinni makstaks. Tean ühte kohta kus tööjuures on psühholoog, kellega saab vajadusel vestelda.

  3. Mul diagnoositi ka kunagi ammu depressioon. 4a oli päris hull, aga uues suhtes nagu vaibus ja ise arvasin et sain üle. Nüüd tuleb välja, et tegelikult polegi kunagi üle saanud, lihtsalt elus on piisavalt vaheldust olnud et depressioon on vahepeal tagaplaanil tiksuda saanud ning vaid natukene pead tõstnud. Kokku siis ca 12a põdenud. Kogu täiskasvanuea. Ei mäletagi, milline ma enne seda olin.
    Ravimeid kasutanud kordagi pole. Nüüd sain teada et mul on see põhjustatud epilepsiast, mis muudab ajukeemiat ning viib serotoniini taseme alla. Sain tänu oma teisele raviarstile õnneks väga kiiresti ka hea psühhiaatri juurde aja.

  4. Kuidas Meelisel tööga on? Kauaks haiguslehel on? Eks arvata on, et see on pikk protsess, et terveks saada.

    1. Ma ei tea, kauaks haiguslehel on. Seniks kuni terveks saab? Ma ei tea, mille järgi arst seda otsustab? Tal vist kolm
      või neli seanssi veel seal kuhu perearst ta suunas… võimalik, et mingite testide põhjal otsustab?! Ma ausalt ei oska öelda.

  5. Hei

    Vaata siia: http://prep.ee/

    Ma ise pole seda programmi läbi teinud, kuid olen siit-sealt tuttavatelt äärmiselt positiivset vastukaja kuulnud. Tavaliselt mõeldakse paarisuhte teraapiatest kui mingist viimasest abinõust kehvast olukorrast väljatulekuks, aga tegelikult saab selle abil ka tugevat teha veelgi tugevamaks. Ehk on abiks ka depressioonivastases rünnakus :)

  6. Ilus aval lugu. Juba siis, kui Meelist lugesin, oli esimene mõte – tubli julge ja aus tegu sellest kirjutada. Mitte ainult depressioonis kannatava inimese enda pärast.
    Aga sinu küsimusele, kuidas sina abi saaksid kui depressiivse inimese elukaaslane, et pakkuda abi ja olgem ausad, ka toetust saada, on vastus olemas. Kui Meelis käib terapeudi või psühholoogi juures, siis saad sina neil seanssidel ka osaleda, kas koos temaga või vajadusel ka eraldi. Kui Meelis psühhoteraapias ei käi, ei keela see sinul kui abistajal ja toetajal endale psühholoogilist abi otsida. Kui vaja, saan aidata kontaktide leidmisega. Kairi

  7. Mulle jäi silma, et Meelis jõi Tais alkoholi, aga kas olete kursis, et antidepressantidega koos on alkohol vastunäidustatud? Juba väga väikesed kogused võivad sassi kammida.
    Teise mõttena tekkis kohe, et miks te ei kasuta seda aega ära, kui Hedon veel koolis ei käi ja ei lähe ela näiteks Tais, kus teile nii väga meeldib? Seal oleks võimalik ühe inimese palgaga+blogi sissetulek ju kenasti hakkama saada ja kliima ja keskkonna vahetus peaks hästi mõjuma? Praegusel töökohal jätkamine tundub olevat viimane asi, mida Meelis vajab.
    Meditsiini seisukohast on jah depressioon sassis ajukeemia, aga samas tuleb likvideerida oma elust asjaolud, mis sinna viisid. Ebasobiv töökoht jne.
    Kõige toetavam oleks pakkuda, et lähed ise tööle ja Meelis on lapsehoolduspuhkusel. See aitaks kindlasti pingeid maha võtta ja ravile keskenduda.

    1. Me oleme igasuguseid variante arutanud, mida võiks teha.

      Meelis jõi vist kahel õhtul ühe koksi. Siis kui oli unustanud hommikul rohu võtta :)

    2. Oma kogemusest ütlen, et kliima- ja keskkonna vahetus on kokkuvõttes ainult pea liiva alla peitmine ja teeb asja vaid hullemaks. Inimene peab suutma olla õnnelik ka just siin ja praegu.

    3. Meelis juba alustas selle blogipostiga… pea liiva alla peitmine pole. Arst arvas ka, et see oli hea, et käis, sest talle see mõjus. Mitte nii nagu ta ise arvas, aga mõjus!

    4. Mõjubki alguses, kuna viib rutiinist välja. Mul on iga kord reisidel, välismaale kolimistel jms korraks parem hakanud. Aga hiljem tuleb suurema kolinaga tagasi, kuniks ka rutiinist väljumine enam ei aita. Mul on nii olnud, see ei tähenda et näiteks Meelisel on, aga välistada seda ei saa.

    5. See on suhteline. Olen juba ligi 4a AD peal ja tarbin ka alkoholi aeg-ajalt. Mitte mingit vahet pole toimimises.

    6. Meelise rohu paberites oli ka kirjas, et pole leitud seoseid vms alko + ravimid koostarbimises. Aga kuidagi ikkagi, ei tihkaks koos võtta.

  8. Oo ma juba ootasingi sinu posti ka! Väga tubli oled ikka! Käik mis siiani teed on väga tubli. Võtad asja tõega. Oled toeks motiveerida. Teadvustad endale et asi pole sinus ega temas vaid haigused, haigused on ravitavad. Vahepeal pead endale ka puhkust andma! Ja toetama. Toetama. Toetama.

  9. Minu soovitus – anna talle aega. Sa ei saa depressioonis inimest tagant kiirustada. Mul on ka depressioon, kliiniline ehk ilmselt teistsugune kui Meelisel. Mul on juba ajukeemia selline, et olen depressioonile avatud ja esimest korda diagnoositi mul see siis kui olin alles 14. See oli 18 aastat tagasi. Sellest alates on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Pm kogu aeg olen võtnud ADsid, vahel ka muid ravimeid. Tööl olen suutnud läbi mingi ime siiski enam-vähem kogu täiskasvanuema käia. Ilmselt selle tõttu, et leidsin valdkonna, mis mulle väga meeldib. Kuigi olen olnud ka haiguslehel paar korda. Aga ikka on langusperioode. Õnneks on mul lähedased, kes lasevad mul lihtsalt olla, kui mul jälle raske on. Toetavad piisavalt, aga ei surgi liigselt tagant. Depressioon on haigus nagu iga teinegi, aga näiteks luumurru puhul sa ei hakka ju ütlema, et saa juba terveks :D Ja kuna minul on kliiniline variant, siis mõne korduva või ravimatu haiguse puhul ei öelda seda ju ka. Vähemalt poleks nagu mõtet väga.

  10. Tere! Esmalt on mul väga hea meel näha, et räägid niivõrd avalikult iseenda ning Meelise probleemist ning depressioonist kui haigusest. Mulle on alati jäänud mulje, et depressioonist räägitakse Eestis veel võrdlemisi vähe ning sedagi (äärmiselt) negatiivsetes toonides. Seega müts maha, et kiirelt tegutsesid ning Meelisele abi otsisid! Erakorralisele vastuvõtule minek ning sellele järgnev intensiivne ravi on niivõrd oluline. Tean seda, sest olen ise ametilt neuropsühholoog, kuid töötan eelkõige laste ja noortega Saksamaal, mistõttu on depressioon (ka lasteeas!) mulle tuttav teema. Lisaks sellele on ka minu elukaaslasel krooniline depression, mistõttu on depression mulle ka isiklikus elus äärmiselt oluline teema.
    Just seetõttu julgen teile soovitada pikaajalist ravi ning tugeva tugisüsteemi ülesehitamist (Eriarst, kliiniline psühholoog, jne). Mina määran oma patsientidele alustuseks vähemalt 25 tundi psühhoteraapiat (vajadusel pikendan 25 tunni võrra) ning vajadusel konsulteerin psühhiaatriga/perearstiga, et patsiendile toetavalt veel ravimid määrata. Enamikul juhtudel nõuan, et patsiendid tegeleksid (eriti ravi alguses) spordiga. Sport ja liikumine soodustab hapniku hulka veres, mistõttu saavad uued sünapsid ja närvirakud ajus tekkida, mis omakorda soodustab sümpomite taandumist. Vahet ei ole, kas selleks on 20 minutit väljas jalutamist või 1,5 trennis rügamist, oluline on liikumine. Lisaks sellele on oluline tegelada patisendile meeldivate tegevuste, ka siis, kui tuju ega jaksu pole, mis ja eriti haiguse esimeses pooles domineerib.
    Ning lähedastele soovitan ma järjepidevust ning emotsionaalset tugevust. See tähendab, et on oluline ka iseendale aega leida, mil muremõtted kõrvale saab heita. Minul aitab seda teha ühest küljest minu töö ning teisalt muidugi kvaliteetaeg sõprade/sõbrannadega. Kuid, mul on endal ka psühholoog, kelle juurde “eriti” rasketel aegadel lähen, et profesionaalset abi saada. Ning see aitab, sest tänu profesionaalsele abile, sõprade toele ning toredale tööle, saan ma jõudu ja jaksu juurde, et oma elukaaslasele toetav ning armastav kaaslane olla.
    Ma tean, et depressioon ning sellega seonduv ravi on aeganõudev ning kõigile osapooltele tõeline väljakutse. Kuid diagnoosi olemasolu ja motivatsioon haigusest võitu saada, on peaaegu et kõige, kõige olulisem. Kui juurde tulevad veel eriarst, pshühholoog ning armastav pere, on haigusest võitu saamine vaid aja küsimus. Kuid kui esmane haigushoog on seljatatud, tuleb olla edaspidi eriti valvas, et sümptomeid märgata ning õigeaegselt raviga taaskord alustada.
    Ma soovin teile kogu südamest järjepidevust ning kindlalt meelt võitlusel Dildomariga!
    Parimat ning tervitused Saksamaalt!

    1. Triin, elan ka Saksamaal ja mõtlesin, et äkki oskad nõu anda. Kas psühholoogikülastus on alati ilma haigekassa hüvituseta? Pean silmas olukorda, kus meditsiinilist põhjust ei ole, ütleme siis nii, et lihtsalt nõustajana.

    2. Võimalusi Saksamaal psühholoogi/nõustaja juurde minna on väga palju erinevaid. Juhul, kui Sul on kohalik ravikindlustus, siis võid võtta vabalt valitud psühholoogiga ühendust, kellel on “Kassensitz” ehk ambulatoorse ravi võimalus. Sellisel juhul hüvitab kulud Sinu haigekassa. Juhul, kui soovid nõustamist siis võid otsida vastavalt murevaldkonnale tasuta pakutavat nõustamist. Näiteks on sõltuvushaiguste/vägivalla ohvritele tasuta nõustamine spetsiaalsetes nõustamiskeskustes või kohalikes kirikutes. Parim viis leidmaks, kus nõustamist Sinu linnas vastavalt murele pakutakse, googelda! Nt.; “Kostenlose Beratung Sucht/Depression/etc. Berlin” (st. tasuta nõustamine Sõltuvushaigused/Depression/jms. Berliinis). Juhul, kui asi “hull” soovitan minna haiglasse erakorralisele vastuvõtule või ravikindlsutuse olemasolul ambulatoorse psühhoterapeudi vastuvõtule (üldjuhul küll järjekorrad pikad, kuid nad kuulavad su mure ära ja oskavad muredele lahendust pakkuda!)

  11. Meelisel veab VÄGA, et ta saab lubada haiguslehel olekut.
    Kogesin aasta tagasi samuti depressiooni läbi. Väga jube oli, hullemaks tegigi see, et ma ei saanud töölt puudumist endale lubada (üksik naisterahvas, laen/liising vajasid maksmist). Täielik surnud ring oli aga õnneks nüüdseks kõik ok. Olen ka saanud teistele abiks olla tänu sellele.
    Soovin teile kõike paremat ja palju päikest!

    1. Tegelikult ta ka ei saa. Õnneks meil pole laene ja liisinguid, aga elada tuleb ikka. Lihtsalt tuleb hakkama saada.

  12. Kahjuks on nii palju pere arste kes asja kohe tõsiselt ei võtta ja ütlevad et ahh saad üle. Mul oli samad lood , perearst ütles ahh söö rohte ja kül üle läheb . Aga kahjuks ei ole see nii lihtne , on vaja rohkem toetust ja seda lugu lugedes sain ka aru et peab kiiremini tegutsema mitte ootama . Jõudu ja jaksu teile olge tublid !

  13. Olen samuti kokku puutunud depressiooniga, seda küll mitte isiklikult, vaid lähedase sugulase (naisterahvas) kaudu. Ta põdes seda aastaid, kuid endale haigust tunnistamata. Püüdsime teda vägisi arstile viia, kahjuks ei õnnestunud. Lugu sai kõige halvema lõpu – enam seda inimest meie hulgas ei ole… Olen kindel, kui haigust tunnistada ja ravi otsida/leida, siis abi ka tuleb. Aga see protsess on pikaajaline. Igatahes jõudu teile mõlemale!

  14. Tore, et oma lugu jagate.
    Räägi, kas Tai reis tõi ka uut hingamis, abistas mingis mõttes suures pildis või üldine meeleolu reisi vältel oli pigem negatiivne?

  15. D-vit ja Mg toidulisand on ka kindlasti abiks. Stress/depressioon ei ole enamasti muud kui ajukeemia, mispärast antidepressantidest ka abi üldse olla saab. Eks ülejäänud osa on jah töö iseendaga, oma mõtetega. See see kõige raskem osa paraku. Soovitada ei oska midagi. Inimene ise peab tahtma tegeleda, mõtteid muutma, eluga edasi minna. Mul on aidanud ainult aeg. Ühel hetkel sai paigalseisust villand, tegin mõned kannapöörded elus (töövahetus, harjumuste muutmine, uued tegevused jms).

  16. Eneseabikirjandus oli ka mul toeks. Just täna tulin raseduskriisinõustaja jutult ja andis mulle uue raamatu lugeda: “Kui täis on sinu tass?”

  17. Pidage vastu ja tublid olete, et sellest kirjutada ei karda. Peaasi, et Meelisele see avameelsus vastu meelt poleks.. sest alati leidub ju neid, kes tulevad siia ilkuma..tead küll. Aga deprekas pole tõepoolest mingi naljahaigus, ise kah ei usu, enne kui omal nahal tunned või mõni lähedane isik selle läbi põeb.. Ja ära nimeta psühhiaatrilist abi hullariks :D ..sealt need stereotüübid tulevadki. Tervist teile ja ärge unustage D-vitamiini!!!

  18. depressioon vms langus võibolla ka mingi raske sündmuse läbielamine või tüli või riid või lapsepõlve jama nt. hoiad endas ja siis keha väsib ära. psühholoogiga rääkimine peaks ka aitama ning aktiivne liikumine ja tegevuse leidmine. Erinevad eneseabiraamatud on ka tihti mind aidanud eri perioodidel, et uusi teadmisi ja positiivseid mõtteid saada. üks oli jõud sinu sees ja üks oli anna segal, elu saladused vms..mehed marsilt, naised veenuselt jt.
    aeg parandab haavad ning lihtsalt olla toeks ja kuulata.

    1. Kõik saabki alguse lapsepõlvest. Meelis on käinud nö kolme või nelja erineva spetsialisti juures ja igal korral selgub sama vana tõde – lapsepõlv. Unustatud ja kinnimätsitud lapsepõlv, mis nüüd koos meie lapse tulekuga välja hakkab lööma. Meenuvad asjad enda omast ja.. See polnud midagi ilusat kahjuks. Aga sellega tuleb lisaks kõigele muule tegeleda. Mulle tundub hetkel, et see on lõputu.. Aga ma tean, et one day on Dildomarile koht kätte näidatud ja samamoodi algallika tekitajatele. Muud moodi lihtsalt ei saa.

    2. Me tuleme kõik lapsepõlvest ja suurem osa kodukahjustusega.. sellest saab üle, hea kui ta ise juba aru saab).

  19. Suuresti põhineb Meelise stress töökohal, saan ma aru. Ei suuda tõusta, et tööle minnma. Kui unistuste erialast tööd ei saa, kas siis mistahes natukenegi meelepärasema teise töö tegemine lahendaks/leevendaks asja? Mõtleks ta seda proovida või miks ta ikka vanas töökohas vingub?
    Endal kõik läbielatud, saan aru kui raske see esimene samm on , aga ..

    1. Ma arvan, et asi pole konkreetses töös hetkel, vaid depressioonis in general. Loomulikult teeks ta unistuste tööd või sellele ligilähedast tööd meelepärasemalt. Eks aeg näitab. Õnneks on spetsialistid sel teel toeks.

  20. Tere,
    ma arvan et ta võiks proovida floatingut. Väidetavalt pidi olema tegu väga huvitava ja avava kogemusega.

    Floating on võimalus võtta aeg maha ja leida mõned minutid enese jaoks. Võimalus astuda korraks välismaailmast sisemaailma, avada uks heade ideede ja loovuse juurde, raputada maha võõras ja leida üles oma.

    Maksab 35.-

  21. Minu isal tekkis depressioon vahetult enne seda, kui sai vähidiagnoosi, võib-olla on see ka üks ajukasvaja tunnustest, pole kindel. Ta muutus väga kinniseks, oli omaette, ei tahtnud suhelda ja nii edasi. Ta pole kunagi selline olnud ja saime kohe aru, et midagi on väga mäda. Mõtlesime, et ongi depressioon, et üle töötanud ja kõik kokku jooksnud. Saime kiiresti jaole. Muideks esimest vaba arstiaega pakuti samuti alles juulis(sel ajal oli märtsikuu alles). Õnneks oli keegi just oma aja ära öelnud ja saime pm kahe päeva pärast kohe arstile. Aga depressioon tõesti ei ole naljaasi, see võib viidata (aga ei pruugi) ka sellise jubeda haiguse algusele.

  22. Ei ei, ma üldse hirmuta ega taha hirmutada. :) Võib-olla pole need omavahel üldse seotud, aga mul lihtsalt isal läks nii ja algas nii. Praegu tagasi mõeldes olekski võinud tal olla hoopis depressioon.

  23. Minu meelest on õilis tegu sellist muret jagada. Usun, et aitab paljusid.
    Teile jõudu ja rõõmusuiseid päevi! :)

  24. Ma arvan et anna talle aega.See on väga tore et sa sellest blogid (ehk abiks teistelegi) kuid võib ka asja hullemaks teha.Ma kardan et meelisel tekib tunne et kõik elavad talle kaasa ja ootavad et ta ruttu terveks saab.Aga see ei juhtu kunagi ruttu ja peale esimesi paremaid perioode võib tulla mõõn ja siis kuidagi veel hullem. Muidugi on tore et sa lapikestega talle püüad meenutada et life is great aga lase tal olla pigem ,muidu ta kardab sisimas et sa pettud kui ei näe poole aasta pärast tulemust ja see stressab teda jne . .Kindlasti on meie seal väga palju neid kes elavadki normaalset elu oma depressiooniga ja vb nende isiksus ja tahtejõud on niivõrd tugev et nad saavadki hakkama .Kehvast lapsepõlvest ei hakka rääkimagi ,usun et vähem -rohkem hirmus oli see kõigil.Et põhjuseid võib olla igasuguseid miks see depressioon tulla tahab.Minu soovitus on lihtsalt see teema nüüd rahule jätta ja meelisel rahus iseendaga sõbraks saada . Muidugi lugejaskond kasvaks kindlasti,inimestele meeldib lugeda sellest kui kellegil hästi ei lähe . Lihtsalt ma arvan et liigselt sellest rääkimine ei too head kaasa. Kodu ja suguvõsa ja sõbrad on muidugi vastupidi väga suur tugi ja kindlasti suureks abiks aga võõrastele ,ehk siis blogilugejatele pole vaja seda infot rohkem kui see mis siin kuu aja jooksul kirja on pandud .Usu mind nii on Meelisele endale parem . Muidu on varsti see meelise seisund juba ajalehtedes ja igalpool sellest teatakse ,selline asi ei ole hea inimesele kes just praegu on väga haavatav ja enesekriitiline ja energia puudub.Pole vaja et mõni kriitik veel selle viimasegi elujõu temast sõnadega välja imeks!

  25. Mina tunnen ka, et mul on depressioon, sest see pole niisama meeleolu kõikumine,vaid midagi sügavamat. Peale teise lapse sündi kuidagi lõi välja. No eks loomulikult puudub sotsiaalne suhtlemine,kui elus ei toimu muud kui kodu, söögi tegemine,suurema lapse õpetamine ja väiksema lapsega hommikust õhtuni koos olemine. Leian ka ainult negatiivsust.raske on mõelda, et aga see või see on positiivne, mina leian ikka midagi,mis ei sobi.ja ma olen täiesti teadlik sellest. Päevad on hallid ja masendavad. Mees on küll positiivne,aga mina vastan talle negatiivsusega. Otsisin abi lõpuks psühholoogilt. Käisin, teist korda ei lähe. Abi ei saanud. Tema vaid ütles, et katsu positiivsemalt mõelda. Lihtne öelda, eks. Ma tulin ju abi küsima või et ta aitaks otsida põhjusegi vms, aga reaalselt läksin sealt koju samasuguse tühjana nagu sinna minnes. Nüüd sinu postitust lugedes ma mõtlen ka,et ehk peaksin alustama perearstiga rääkimisest. Ja küsida nõu. ma tean, et mul on elus kõik olemas ja mulle on sadanud sülle väga hea mees ja pere,aga ikka ma pole rahul,kuigi peaksin. kõige hullem ongi see,et ma teadvustan endale sel hetkel,kui nõme ma olen,kui ma suu lahti teen ja jälle tulistan midagi negatiivset.

  26. olen ka käinud läbi selle fondi seal kliinilise psühholoogi juures..minu jaoks oli mahavisatud raha, mul oli vaja kiiremat abi, kui istumine, rääkimine,, kuulamine. psühholoogiga lähedase kontakti saamine võtab oma aja, ja oma kuludega on see ikka sigakallis käia seal leelotamas ja istumas-rääkimas.
    ma pöördusin hoopis EFT ja yumeiho massaaži poole, et keha ja lihaseid lõdvestada, eft teraapias räägitaksegi muredest ja emotsioonidest, tegeldakse nende vabastamisega läbi teatud kehapunktide koputamise. mind see aitas, lisaks aitas VÄGA palju yumeiho massaaž, mul oli traumast lihased ja kogu keha ikka väga kange ja pinges. Yumeihos vaadatakse keha natuke nagu kiropraktiku pilguga, et kus midagi viltu on, seisang vale, puusad-õlad ebaühtlasel kõrgusel jne, terviklikult. mul pandi seal keha n-ö paika, vabastatakse lihastes/kehas olevad pingepunktid, olemine läks väga palju paremaks. nüüd edasi võtan suure koguse d-vitamiini, looduslikke rahustavaid preparaate, magneesiumi, omega 3 ja pean plaani massaažidega jätkata. mõtlen ka holistilise regressiooniteraapia peale, sest on ka lapsepõlvetraumad, mis pinnale ujuvad, haavad valesti kinni kasvanud, uute traumadega kisub taas lahti. ma soovitaks teilgi holistilist regressiooniteraapiat kaaluda + juurde ka TRE teraapia (trauma releasing excercising). Mul õnnestus endale leida kiiremad abivahendid, kui kliiniline psühholoog ja sain ilma AD-deta hakkama, tegin oma mõtetega ka tööd muidugi. Lisaks võib kaaluda ka traumaterapeudi abi, nt keegi siit: collega.ee. Loodan, et leiate abi ja algab tervenemine:)

    1. täpsustan: läbi fondi käisin vaid ühe seansi, rohkem perearst polnud nõus saatekirja andma, seejärel 1-2 seanssi oma raha eest, seejärel loobusin.

    2. Meelis sai erakorralisest ADd ja siis kohe perearstilt selle fondi kaudu, neli korda, nüüd käib seal oma raha eest edasi, sest tunneb, et sellest on abi. Lisaks käib oma raha eest selle tööpsühholoogi juures, sest seegi on abiks. Kui ta tunneb, et see teda aitab, palun väga. Ma ei keela seda nö pere eelarvest. Ja kristalliteraapiates on ka käinud. Ka sealt on abi saanud. Mulle tundub, et talle sobibki kolm asja korraga, enamvähem üle päeva-kahe on mingi seanss või teraapia ja kõik hakkab paika loksuma ajapikku. Eks läheb veel aega, aga noh… parem toimetada ja olla tegevuses ja tegeleda asjaga, kui jah, oodata või surra sisemiselt.

  27. Ma küll depressioonist otseselt ei tea, aga oma lapse haiguse (söömishäire) aja seisin ta kõrval. Ka tema peas rääkis ja mõtles mingi väike värdjas. See värdjas muutis isegi vee mu lapse jaoks kaloripommiks ja teab mida veel. Kui käsi on kipsis, siis sa saad aru, et inimene on haige. Aga kui ajukeemia on sassis, siis on see nii raske. Ma oskan just kõrvalseisja vaatenurgast öelda. Vahest on tunne, et tahaks raputada haiget inimest ja öelda, et kuule! hakka normaalseks!!! See pole ju keeruline!!. Tegelikult on. Ülikeeruline on.
    Ma ei saanud enne arugi kuidas see mulle mõjus kõik kuni mu haige laps isaga reisile läks. Ja siis kolmandal või neljandal ööl ma nutsin lõpuks ennast täiesti tühjaks. Muidu nutsin hirmust või teadmatusest või vihast. Aga siis, pea 1,5 aastat pärast diagnoosi saamist nutsin ma esimest korda ennast tühjaks. See lõplik pingelangus pole veel tulnud. Jah, laps justkui oleks terve, aga tegelikult ma ei usu sellesse. Neid tagasilangusi on nii palju olnud. Kuigi nüüd on juba pea poole aastane vahe sees. Aga ikkagi. Olen valmis, et peame kõigega otsast alustama.

  28. Minu arust on nii õudne, et inimestele määratakse aastateks antidepressante, mis lihtsalt emotsioone tuimestavad, aga ei ravi midagi.
    Olen ise kannatanud samamoodi depressiooni käes ja kunagi tarvitasin mitu aastat ravimeid. Kuni avastasin, et saab muudmoodi ka. Minul toimis negatiivsete emotsioonide kirjapanemine, endast välja elamine. Lihtsalt paningi kirja..nt kurbus, et olen täiesti väärtusetu, hirm et mind ei armastata jne. Kui sain need negatiivsed mõtted endast välja, siis need enam ei kedranud peas ja tekkis suur kergendustunne. Hiljem kirjutasin nende asemele positiivsed toetavad laused.
    Minu elukogemus on näidanud, et on täitsa võimalik end depressioonist vabaks võidelda, lihtsalt on vaja tegeleda algpõhjusega – negatiivsete lapsepõlvemustritega. Osa temast seostab oma praegust olukorda minevikuga ja toob sealsed tunded praegusesse hetke tagasi. Sellest vabanemiseks on vaja meenutada hetke mil ta seda emotsiooni esimest korda tundis ning see endast vabaks lasta.

  29. Igaühele küll ei sobi ja võib kõlada klišeena, kuid igapäevane meditatsioon on aidanud mind nendel raskematel päevadel. Siis, kui kõige vähem tahaks mediteerida :) Paned taimeri nt 10 või 15 min ja lihtsalt istud silmad kinni ära. Ja lased kõigil tunnetel tulla ja enda üle võimust võtta ja aktsepteerid neid, üritamata neid vältida.

    Väga mõjusad on ka depressiooni korral Rännaku meetodid. Need ei “ravi” küll deprekat, kuid aitavad jõua selle algpõhjusele lähemale. Ma ausalt öeldes ei taha aktsepteerida seda, et depressioon on haigus. See on pigem meeleseisund, mis on tulnud sulle näitama, et sa pead suunda muutma ja et sa ei aktsepteeri muutusi, mis peavad sinu elus juhtuma.

    Loodan, et keegi ei haavu selle peale :)

Comments are closed.