Muutuste aeg ehk kui harmooniline paar me tegelikult oleme

Ma loen blogist ja Facebookist kommentaare, kuidas me oleme nii harmooniline paar ja kuidas kõik meid kadestavad, et me nii hästi sobime ja. Nii ongi alati olnud, aga just eile arutasime, et hetkel see üldse nii ei ole. Asi on väga paljudes pisiasjades, mis kokku on suur pundar, mida tuleb koos harutama hakata.

Koos, aga eraldi. Meist pole isegi koos pilti Tartu supiköögis.

See Tartu supiköök toimis lihtsalt, sest me oleme harjunud koos nii toimima, aga tegelikult seda õiget fiilingut ei olnud. Ma kuidagi tunnen, et me elame koos, aga teeme kõike eraldi. On igasuguseid asju, mida me põgusalt puudutame, aga ei räägi või tee neid lõpuni. Need jäävad pidevalt õhku rippuma ja tekitavad siis stressi, et need on tegemata vms. Ma ise tunnen, et ma kuhjan endale liiga palju asju – tahan, et blogi oleks hea, hakkaks raha teenima, et blogiauhinnad oleksid to the max ägedad, ma mõtlen juba Uue Maailma festivali supiköögile, siis sellele, et meid oodatakse ka näiteks Pärnus, Viljandis ja Raplas. Et mulle tehti ettepanek osaleda Hiiumaa kohvikutepäeval… Tahaks oma kodu, genereerin, kuidas seda saaks võimalikult kiiresti ja valutult. Aga samas ma ei tee selleks midagi. Ükski idee ei tundu piisavalt hea. Ootan seda äriplaani vastust, mõtlen ja genereerin hommikust õhtuni, aga kuskile nende asjadega ei jõua. Aga nüüd ongi see hetk, kus tuleb võtta see aeg ja hakata järjest neid asju tegema.

Nagu Jouni ütles tabavalt nädalavahetusel, see söögitegemine kohvikupidamise juures on 1/100. Sa pead mõtlema sajaviiekümnele muule asjale, et see toimiks. Kui võtame ainult selle supiköögi, siis see, et supp valmis saaks on üks asi, aga keegi peab nõusid pesema, keegi peab teenindama, kohvi tegema, veekarahvine täitma, leiba lõikama… Neid asju on kümneid, mis lisaks sellele supikeetmisele on. Ja kui te soovitate mulle – tee oma supiköök, kirjuta raamat, tule ringreisile – siis see kõik on väga armas, aga tegelikult on selle taldrikutäie supi taga megalt tööd. Ka näiteks retseptiraamatu taga tähendaks see seda, et ma peaksin suurema osa neid sööke jälle läbi tegema, iga kord leidma suurepärase valguse, et teha raamatusse sobiv pilt jne. Saate aru, mis ma mõtlen, eks?

Ma naudin täie sajaga neid supiköökide tegemisi, mis siis, et ma sellega näiteks Tartus sentigi ei teeninud, sest kõik tahavad oma osa – kes elektri eest raha, kes vee eest, kes tehtud töö eest jne. Aga mul oli fun seda teha, mul oli hea meel, et palju blogilugejaid tuli ja said head suppi. See raha polegi siinjuures ju oluline. Aga teha seda päevatööna, ma ausalt kardan, et see ei toimiks. Kui ma teen seda korra kvartalis/kuus/aastas, siis te tulete sööma. Kui ma oleksin avatud iga päev, siis te ei käiks iga päev söömas ju.

Samas ma mõtlesin kevadel teha meie hoovis ühe täika ja supisöömise, samas – kui reaalne see on, et keegi siia meie vana träna uudistama/ostma viitsiks tulla ja suppi sööma?

Järgmine teema on blogimine. Ma olen selles blogis, kommentaarides, mängude ja loosimise tegemises ja meilides nii kinni, et ma passingi kogu aeg arvutis, ja kui arvuti on kinni, siis telefonis, hoian kogu aeg kätt pulsil, kuigi sellel pole mingit tähtsust. Ma võiksin blogiasjadega tegeleda ka näiteks pärast hommikusööki neli tundi ja ülejäänud aja olla perega. Panustada meisse.

No kui Meelise depressioon avaldus, siis ta oli täiega see Eesti mees, et ma käin arstide juures ja tegelen sellega ja sa ei saa midagi teha. Ja mina kassisin, et ma ei saa ega oska midagi teha ja järgmisel hetkel ma tõmbasingi kõrvale, et ok, saa siis ise hakkama. Käi arstide vahet, räägi nendega, aruta ja ma olen olemas, kui sa tahad. Aga ta ju ei tahtnud. Lihtsam oli vait olla, omaette kassida, mõeldagi ehk, et näed, Leenul selle blogiga nii palju tegemist, ma ei tahagi segada. Ja mina mõtlesin, nojah, ole siis omaette, mis ma ikka torgin. Tegelikult võis samal hetkel olla see, et mina mõtlesin, et tahaksin täiega midagi teha ja Meelis võibolla mõtles, et tuleks ta ometi sealt arvutist ära. Ja kõik oli ikka nii nagu me ei mõelnud. See tähendabki seda, et peame koos sellega tegelema ja panustama.

See kui ma ei ole arvutis, aga passin selle asemel telefonis, kuigi olen ta kõrval, pole see. Või kui ma ei viitsi niisama passida ja valan veini, kaks, kolm… Ja siis…

Eile, enne kui Tartust ära tulime, kohtusime selle hüpnotisöör Marissaga, kes seda TV3 saadet ka teeb ja… Seal ma sain kuidagi mingi valgustuse. Ei, ta ei teinud mingit hüpnoosi meile ega midagi, me lihtsalt kohtusime, et mis variandid üldse oleksid ja millist seanssi ta ise meile soovitaks ja seal rääkides – mina Meelisega kõrvuti ja tema meie vastas, ma kuidagi tundsin end nagu paariteraapias, nagu Viviani juures ja… Ma sain kuidagi asjadest hoopis teistmoodi aru. Ma nägin esimest korda Meelist kõrvalt, kui ra rääkis. Tavaliselt ta räägib mulle ja mina võtan kõike kui etteheiteid või mingit juttu, mida ta räägib. Aga eile ma nägin seda teistmoodi. Ta ei rääkinud otseselt minuga, vaid Marissale minust/meist. Ma saingi aru, et me oleme Meelisega kuidagi kaks eraldiseisvat inimest, mitte enam tervik nagu vanasti. Eile õhtul sellest rääkides, võtsingi ma vastu otsuse vähem sõltuda blogist ja arvutist. Pohhui, kui ma ei leia mõni päev aega kirjutada, sest me oleme otsustanud näiteks loomaaeda minna või kui mõnel päeval tuleb viis postitust, siis tuleb. Ma ei pea kõike kogu aeg planeerima ja kontrollima. Ma ei pea päevas kaheksa korda blogi avama, et vaadata, kas kommentaare on. Ma võin seda teha üks kord päevas.

No näiteks Maris rääkis, kuidas oma kodu saab teha tsoonideks, et kui sa sinna tsooni sisened, siis teed tööd, kui sinna kõrvale tsooni, mille oled ise loonud, on ala magamise koht, siis sa magadki, kui oled teinud nurga inspiratsiooni saamiseks ja ideede ammutamiseks, siis lähed sinna nurka, võtad pinteresti lahti ja ideid tuleb, ilma, et sa suuremat vaeva näeks. Ma tahaks ka, et nii kui ma istun laua taha, ma teeksin tööd, oleksin nö produktiivne blogi ja blogiauhindade ja oma pisiprojektide jaoks. Ja kui ma sellest tsoonist väljun, siis ma ei pea võtma telefoni, et kontrollida, kas keegi on marimelli postkasti kirjutanud, blogisse kommentaari jätnud vms. Ma saan seda teha ka ühel kindlal ajal. Ma ei pea terve päev sellega tegelema.

Jah, see on võibolla selline suuremate blogijate „probleem“, et kõik kirjutavad, küsivad, pakuvad… Ja ma tahan olla blogilugejale olemas. Aga ma arvan, et ei juhtu midagi, kui ma ei vasta sulle kohe. „Vastab minutite jooksul“ näitab marimelli leht. Kui see näitaks tulevikus „vastab tunni jooksul“ või „vastab päeva jooksul“, siis tegelikult ei muutu midagi. Inimene saab oma vastuse ikka, lihtsalt mul on tunne, et ma PEAN vastama kohe, et inimesed eeldavad, et kõik vastavad kohe. Me oleme lihtsalt nii mugavaks läinud oma Facebookide ja äppidega, mis kogu aeg plinisevad ja teateid saadavad. Aga see pole asi, mis peaks nii olema.

Ma võin olla nö Facebooki aktiivne ka paar tundi päevas, ma ei pea kogu aeg kõike jälgima, nii et newsfeed ajab närvi, kuna uuendusi peale ei tule. Saate aru, mis ma mõtlen eks?

Ühesõnaga, esimese asjana teen ma täna pärast blogimist ära kohustusliku Facebooki tiiru, vastan kommentaaridele ja kirjadele kui neid on. Aga ma ei tee seda 8x päevas, lihtsalt et vaadata. Vaatan homme uuesti. Aga näiteks täna ma tunnen, et ma ei pea tegema veel viimaseid pilte Tartu fotoshoodi päevast. Ilm on ilus, meil on poodi vaja minna ja… Tahaks perega olla. Ja arveid võin ma ka homme hommikusel „tööajal“ teha. Loomulikult ei suuda ma ilmselt kohe esimesel päeval oma vanast harjumusest kogu aeg telefonis passida kohe loobuda, aga ma tegelen sellega.

Ma ei teagi, kuidas see teema kokku võtta. Lihtsalt postitus sarjast “südamelt ära”.

Samal teemal

9 Comments

  1. Kuidas sa Marissaga ühendust said? Otsisin temaga kontakti, kuid ainus variant, mille ma leidsin, oli TV3 kaudu ja saatesse küll minna ei taha.

  2. Mulle nii meeldivad sellised postitused – ausad, siirad ja lootust täis!
    Ma samastun ka mõneti nende mõtetega. Tunnen ka, et varsti olen elu ristteel taas, kus tuleb teha tähtsaid valikuid. Mõelda ja astuda samme selles suunas, et jõuda jälle lähemale oma unistuste täitumiseni ja üleüldse, et nö ellu jääda. Aga kõiges selles ei tasu tõesti oma kõige tähtsamaid ära unustada!
    Olge tublid! Küll kõik laabub ja läheb kokkuvõttes hästi! :)

  3. Perest eemalduda on väga lihtne, kui kohustusi on palju. Ma tean ise ka seda tunnet. Ja siin ei olegi midagi muud teha, kui hakata oma suurimat ressurssi ehk aega suunama sinna, kuhu seda tõesti vaja on. Miks me rabeleme nii väga töö ja ka teiste pärast? Oma pere võtame aga iseenesestmõistetavana. Edu kõigile töötavatele ja aktiivsetele emadele!

  4. Väike nipp, mida mina tegin ja toimib. Ma kustutasin oma telefonist FB äpi, messenger siiski jäi. Lisaks on mu telefon hääletu peal, et ma iga pinina peale ei jookseks kohe. FB-s saan käia õhtul oma tiiru kui laps magab. Lihtsalt ma tundsin ise ühel hetkel, et see aeg kui peaksin oma lapsega tegelema ja tema jaoks olema, olin ninapidi telefonis. Ja ma lubasin endale, et kui minu laps sünnib, siis ma ei ole üks neist emadest, kes igal hetkel onfeissaris panemata ümbritsevat tähele. Samuti, kui elukaaslane tuleb koju, on meil meil niigi vähe aega koos kolmekes ja hiljem kahekesi olla, et on patt see aeg mingile äpile kasutada. Liiatigi kui FB on nii mõtetut träna ja reklaami ja teavitusi täis koguaeg, mille korrigeerimiseks ja kontrollimiseks mina veel võimalust ei ole leidnud.

  5. Meil oli kaasaga ka hiljuti samalaadne probleem. Tundus, et meil on kõik korras, kuid samas ei ole, sest me ei teinud asju enam samamoodi kui vanasti. Nüüd oleme üritanud iga päev midagi koos teha, mille käigus me saame teineteisega rääkida ja suhelda.
    Me otsustasime trenni kasuks, samas teeme seda nii koos kui ka eraldi, lihtsalt üritame mõningaid harjutusi koos teha ning toetame teineteist. See on tavaline tegevus, selle käigus me ei räägi päevastest ja mingitest muudest asjadest. Selline tavaline jutt on jäetud meil õhtuse jalutuskäigu ajaks, kus me käime Tartus ringi ja avastame neid kohti, kus me varem käinud ei ole. Me oleme seda teinud juba pea nädal ja kuidagi mõnusam tunne on kohe sees.

    Ma soovitaks teil ka seda teha, saate Hedoni vankri panna ja siis käite ja jalutate terve perega koos ringi, saate värsket õhku, juttu rääkida ning samas on see ka tervislik.

    1. Hedon ei viitsi istuda seal kärus, tahab ringi joosta. Aga me proovime tema uneajal praegu lihtsalt koos olla ja chattida :)

      1. Siis küll, meil endal veel lapsi ei ole seega meil lihtsam ka seda aega planeerida. Kuid ma soovitaks just leida sellise tegevuse, mis laseb teil omavahel rohkem rääkida ja ei pea sellises vaikuses istuma.
        Mul kaasa tegi vahepeal selliseid armsaid žeste, pani kuskile vahele pabereid, mille peale kirjutas midagi armsat ning hetkel üritamegi sellist n-ö traditsiooni välja mõelda, mida kahekesi nädalas korra teha, olgu see kasvõi väljas söömas käimine vms.

        Kas teil ei anna Hedonile lapsehoidja näiteks kord nädalas võtta ja siis teetegi selle n-ö oma päeva, kus saate ainult teineteisele keskenduda.

  6. ma sööks küll suppi (v.a hernesupp, kanged supid) ja oleks täikal. mulle just meenus, et ma nägin su riidemüüki unes :D:P kuskil keldripoes ja riided nagu karnevalil mõned ja nii mõnigi vaatas ringi:D:P

Comments are closed.