Ma ei tee enam kunagi süüa!

Njah, nii mõnigi võib praegu käsi rõõmust kokku lüüa ja heldida, et jumala eest, saaks see ometi teoks, mis ta pealkirjas kirjutas – ta ei oskagi süüa teha… Noh, ilmselt ma ikkagi süüa teen, aga korraks selline mõte peast läbi käis.

Eelmise aasta aprillis, hakkisin ma uue uhke terava noaga tilli ja lõikasin naksti endal näpul otsa maha. Verd lausa pulbitses sealt. Sidusin aga kinni ja arvasin, et kõik saab korda. Kui kolm tundi hiljem ikka veel veri kinni polnud jäänud, läksin emosse, sain kaks õmblust ja täna pole praktiliselt nähagi, et mul nurk maas oli. Tilli hakin aga metsiku ettevaatlikkusega.

Konserve ma enam ei ava!

Eile tegin seljankat, ja no kuna poes muud tomatipastat polnud, kui mingites megapisikestes topsides, väiksemates kui kassitoit, siis haarasin neid. Kodus juba keset supitegu hakkasin neid avama, no siuke keberniit. Ja ma kohe tundsin, raudselt lõikan näppu ja noh, mis sa tahad, viimase konservikaga riivasingi näppu. Kuna külalised olid kohe tulemas, tõmbasin kiirelt sideme peale, kummikinda otsa ja kokkasin edasi. Polnud aega valutada ja halada.

Hommikul mõtlesin, et vahetan siis sideme ära. Ja hõõõõõh, see vana side oli seal kinni, leotasin siis seda lahti ja mida hekki kui suur see haav oli. Mingi sentimeeter pikk ja no jõhkralt harali, mingi 3-4mm laiuselt. Tegin pilti ja saatsin tuttavale meedikule, kes ütles, et tavai, üks-kaks emosse, et seda on vaja õmmelda, see ei kasva ise niimoodi korralikult kinni ja paraneb ülikaua.

Ootasin siis, millal väike perepea ärkaks, söötsin ta ära ja kärutasin emosse. Seiklus omaette, ausalt! Aga noh, see on üsna tavaline, et seal alati räigelt aega läheb ja teenindus on pisut kummaline.

11:11 – näitab sellel piletil, mille ma automaadist saan, et üldse sõna saaks.

11:13 – kaks muldvana inimest astuvad lihtsalt minu ette järjekorda, milleks mingi number?

11:20 – saan lõpuks löögile – seletan siis, mis juhtus, millal, kuidas.. “Selge, viis eurot, palun!” OK! “Oodake seal, saate esmasele vastuvõtule.” OK!

11:52 – ikka veel istun ja ootan. Lõpuks kuulen oma nime, hakkan sisenema sinna ülevaatustuppa kui mind hoopis registratuuri suunatakse, seletan siis veelkorra, millal ja mis juhtus. “Ahah, aga minge sinna roheliste toolide peale, trauma osakonda!” OK!

12:03 – avaneb uks ja ma saan oma kollase vankriga sisse kärutada… Mind asub tuimestama ja õmblema mingi eriti hot arstipoiss, kes tundub minust kõvasti noorem. Ehk oli praktikal, ei tea, vähemalt tegi nii, et mul eriti valus polnud ja sidus mulle terve rulli sidet ümber käe. Kaks õmblust nagu ka eelmisel korral!

12:26 astusin uksest välja ja kuna ma juba sealkandis olin… Läksin Piprapoodi shoppama! Aga sellest mõni teine kord.

17:11 olen kodus ja tunnen, kuidas näpp tuikab… 24h ei tohi märjaks teha, aga homme võin juba sideme plaastri vastu vahetada.

Kaua teie emos passima olete pidanud ja milliseid õnnetusi teil köögis on juhtunud?