Ma enne söön kräppi kui mõtlen kräppi

Mul on üks sõbranna, kelle jaoks on klaas alati pool tühi, seevastu mina olen rõõmurullist tujurikkuja, kelle jaoks on klaas alati pool täis.

Loomulikult ei ole päevad vennad ja iga päev ei ole lust ja lillepidu, ometi ei tasuks pead norgu lasta iga tagasilöögi puhul, mis elu teele veeretab. Ja minu meelest on kogu selle asja juures üks hea asi – mõelda positiivselt.

Samas kui ma mõtlen ajas tagasi, siis 20neselt tundus mullegi, et iga pisem tagasilöök on „kõik on läbi“. Tegelikult teadsid alati, et läbi pole midagi, sest ema kontol on veel raha. Nälga ta sind ei jäta ja kuigi halb oli küsida, siis suures hädas küsisid ikka. Või ei pidanudki küsima, ta sai ise aru, et peab vist raha kandma. Ja nii see jätkus.

Ühel päeval sain suureks. Tegelikult võin ma ausalt öelda, et mina sain suureks alles siis kui ma Meelisega kohtusin. Siis ma tegin oma südame kõvaks ja hakkasin tegelema oma murede ja probleemidega, selle asemel et elada teiste elu ja muretseda nende murede pärast.

Ema arveid maksin ikka edasi, kuigi oleksin võinud kõik tema kanda jätta, polnud mul südant. Kolima ta keeldus. Istus üksi seal suures majas, kus tal puudusid positiivsed mälestused, aga ometi oli see tema kodu. Küttis elektriga, arved olid kuust kuusse laes. Ja ta suri sisemiselt. Ja ma ei osanud teda aidata. Ja ta oli haige.

Ma arvan täna, et ta teadis mitu aastat, mis haigus teda tegelikult vaevas, ja ta käis analüüse andmas nii tihti mitte selleks, et teada saada, mis tal siis viga on, vaid sellepärast, et näha, kui kaugele see asi arenenud on ja kui hull see tegelikult on. Meile ei rääkinud ta midagi. Elas seal suures majas koos oma maksatsirroosiga ja ei tunnistanud meile, et ta seda teadis viimse hingetõmbeni. Aga täna ma tean, et ta teadis.

Aga juhtusin nüüd kõvasti teemast kõrvale. Võibolla sellest saabki südamepuistamise blogi, aga… Kunagi 14aastasena käisin ma psühholoogiakursustel, sest mul oli vaja iseennast leida ja seal õppisin ma seda – mõtle positiivselt, alusta hommikut sellega, et sa ärkad üles ja vaatad peeglisse ja ütled endale, et oled ilus. Ja ma tegin seda. Seepärast arvasin ma ka 111-kilosena, et ma olen sitaks ilus :)

Ehk siis sa oled see, mida sa mõtled. Või see, mida sa sööd. Ma enne söön kräppi kui mõtlen kräppi. Päriselt ka. See hoiab vaimu ikka palju selgemana.

Meie majas on Meelis pigem muretseja ja ülemõtleja, et kuidas ikka saab ja kas saab. No mis tähendab kas saab, loomulikult saab, kuidagi ikka saab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selge see. Ma ei viitsi täna mõelda, mis must saab. Kust ma saan megaemapalga, kas ma saan hakkama… Küll ma saan! Ja kui ma ei skeemita endale mingit emapalka, siis ei skeemita. Elan oma miinimumiga nagu paljud naised. Mis seal ikka.

Tasub mõelda positiivselt ja lihtsalt negatiivsetest mõtetest üle olla, sest minu meelest need süvendavad veelgi enam su nö depressiooni ja kassis olekut, parem proovi ise midagi selle jaoks ära teha, et ei oleks koguaeg nii kass ja pask. Jah, ühtpidi on raske, aga teistpidi – kuidas sul kergem hakkab kui sa kogu aeg negatiivselt mõtled ja aina enam endale sisendad, et kõik on pekkis ja paremaks… ei, ei, ma ei usu, et läheb. Muidugi läheb! Ega eluks ajaks ikka nii ei jää :)

Leidsin mõttetreeningu lehelt ühe blogipostituse, kus on väga hästi välja toodud, kuidas luua harjumust mõelda positiivselt?

Mõtlemine on harjumus ja viis kuidas me mõtleme – enamjaolt positiivselt või enamjaolt negatiivselt – on samuti harjumus. Kas me näeme asja miinuseid või otsime plusse on omandatud mõtteviis.

Pane negatiivsed mõtted kirja → Kasuta positiivseid enesesisendusi → Pane kirja väikesi lühiajalisi eesmärke → Suhtle positiivsete ja väldi negatiivseid inimesi → Õpi lõdvestuma

Loe edasi siit, kuidas seda kõige kergem teha on :)