Ma vist olen ilgelt ebaviisakas

Ma olen kindel, et igaüks on kokku puutunud oma elus inimestega, kes küsivad lolle asju, ei saa teie meelest mingist imelihtsast asjast aru, küsivad midagi, millele on vastus nina ees või midagi, millele vastates pean ka mina guugeldama, kuigi küsija võiks seda ise teha.

Just täna öösel sain ma kirja, kus oli jälle selline traditsiooniline jama, et ma oleks tahtnud vastata, traaaa! Viisaka inimesena ma seda loomulikult ei tee ja vastan hästi lakooniliselt ja kirja saatjale võib jääda mulje, et ma ülbitsen. Samas võib juhtuda, et mulle kirjutab mõni blogilugeja öösel kell kaks ja me satume nii hoogu, et lobiseme kella neljani hommikul. On juhtunud. Täiesti võõra inimesega.

Täna tabasin end mõttelt, et paljud arvavad, et ma olen ilgelt ülbe ja nõme. Noh, just ühele sellisele kirjutajale vastates. Aga ma tegelikult ei ole ülbe ja nõme, ma lihtsalt lähen nii närvi kui küsitakse elementaarseid asju.

Mõned näited küsimustest ja vastustest, mida tahaks vastata, aga ma never ei vasta. Jään viisakaks ja laskun vestlusesse, otsin kõik vajalikud lingid ja jutud…

• kas Meelise tehtud pilte ka kuskil näeb? Võta vaevaks avada nt instagram või FBs meie albumid või blogis marimell FOTO, seal on pilte igast kategooriast ja saad aimu nö Meelise töödest ja stiilist, üldiselt ma lingin alati ära ka, kus piltidega tutuvuda saab. Ma pean silmas postitusi. Alati on juures, kus tehtud töid näeb.
• Sa blogisid ükskord sellest, kust ma selle leian? Eee, guugelda! Ma pean ju samamoodi guugeldama, et sulle see link anda, mul pole kõikide postituste lingid peas vms.
• Millistes hotellides sa Phuketil peatunud oled, mida soovitad? Blogis on kõik kirjas ju! Mul on tehtud suisa eraldi Tai postituste nö kogumik – paremal veerus on pildikollaaž, sellele klikkides saab kätte kõik Taiga seonduvad postitused, mis ma olen koondanud ühte postitusse.
• Kus see Patongi söögiturg asub? Vaata blogist, igal pool kirjas. Ma alati seletan kus see asub ja panen nime, et inimesele jääks meelde, oleks lihtne leida, aga ei. Ikka küsitakse.
• Ma nägin sind poes! Nii ja edasi? Miks tere ei öelnud siis!?
• Ma võitsin, mis ma tegema pean? Üldiselt on see alati kirjas :)

See muidugi ei tähenda, et ärge mulle enam kirjutage ja midagi küsige, küsige ikka, aga mõnikord kui on kiire, siis ma vastan ilmselt kiirelt ja lakooniliselt, aga ega ma seepärast vastamata ka ei jäta, leian selle minuti, et õige link välja guugeldada. Aga kuidagi inimesed on nii laisaks muutunud, harjunud, et kõik tehakse ette taha ära.

Jah, ma võiksin ise ka rohkem guugeldada, kui blogilugejatelt küsida, aga miks ma raiskan oma aega, kui blogilugeja teab kohe. No näiteks lähme me täna sõbrannaga Haapsallu spaasse, panin samamoodi FBsse, et mis ilm on ja pliis soovitage häid kaltsukaid ja söögikohti. Ehk siis nemad (minult küsijad) mõtlevad samamoodi, et lihtsam on minult küsida kui guugeldada.

Põhiline, et ma hakkasin seda postitust kirjutama üldse sellest, et mulle ei meeldi võõraste inimestega rääkida. No sellessuhtes, et ma olen väga avatud ja võin pool elulugu ära rääkida, kui ma selle rääkimiseni jõuan, aga mulle ei meeldi võõraste inimeste seltskond, kus ma kedagi ei tunne ja siis pean… Leidma selle ühise keele. Või näiteks kui keegi kirjutab, et tahaks blogiga koostööd teha, saame kokku… Eee.. kirjutame parem. Isegi helistamise asemel ma pigem kirjutan. Ma tunnen, et see tuleb mul seitse korda paremini välja, kui näost näkku või telefonis kokutada.

Kuidas teil on? Kuidas teile suhelda meeldib? Kirjutada või helistada?