Eellugu: pärast blogiauhindu sattusin ma rääkima Baari-Madisega, kes uuris muuhulgas, et kuna tema koostöö Õhtulehega lõppes, kas ta peaks avama oma blogi või saaks ta minu blogis mõnikord sõna võtta.. Sinna see jutt jäi, kuniks ta nüüd uuesti kirjutas, et mis ma mõelnud olen.
Ma tegin selle peale Instagramis küsitluse, et kas te Baari-Madist teate, kas te tema naljablogi Õhtulehes lugesite ja kas tahaksite tema postitusi meie blogis näha.. 79% vastanutest teadis väga hästi kellega on tegemist, aga pea sama suur osa (73%) ei olnud aru saanud, et tema blogi Õhtulehes oli.. umbes nagu Ärapanija, Kreisiraadio, Tujurikkuja.. Millega ma saaksin võrrelda? See oli lihtsalt irooniline naljapahvakas mis iga kord ilmus. Mulle meeldis seda lugeda, ilmselt meie.. huumori- ja irooniasoolikas on sama koha peal.
55% hääletas selle poolt, et nad ei tahaks tema postitusi meie blogis lugeda, aga kuna Madis oli juba äksi täis, siis ütlesin, et kirjuta valmis oma postitus ja paneme üles ja vaatame! Meie lugeja peaks ju olema meie moodi, meie huumorisoonega ja biiti jagama?
Ma alguses mõtlesin, et teeks nagu Miiu, kui Madise postitus saab kümme tuhat klikki, siis ilmub järgmine.. Samas julgen ma arvata, et see kümme tuleb kergelt kokku, sest.. noh, teate, nagu Kroonika, kõik loevad, aga keegi ei taha tunnistada. Postituse lõpus on küsitlus, sellest lähtuvalt selgub, kas meie blogis saab olema madisepäev või ei.
Ma olin kogu suve Tallinnas ringi jooksnud nagu metsa eksinud Kusti ja Iti. Ei osanud leida koduteed. Täpsustan, mul polnudki tegelikult kohta. Anu viskas mu Õhtulehe pesast välja, et teha ruumi uutele ja säravatele star-wannabe’dele. Ju ma siis ei olen enam “feimös persön”.
Aga siiski, 36 000 lugejat ja ükski meediaväljaanne ei soovinud mind endale. Ma oleks tasuta tööd rabanud, nagu ma tegin ÕL jaoks. Suurest meeleheitest olin juba oma pastakat ja arvutit nurka viskamas, kuid rahva (loe kolme sõbra) suurel nõudmisel otsustasin oma ebaõnnestunud karjääri jätkata. Tuletame meelde, et sain tubli kümnenda koha EBA galal. Valus kaotus. Ehk järgmine aasta olen juba üheksandal kohal. Lihtsalt peab rohkem enda poolt hääletama oma sõprade emaile kasutades.
Suvi on läbi, ilmad on jahedad, trussikutes pilte ei saa liival teha. Aeg tuppa sooja kätte kolida. Õnneks olen ma leidnud koha marimelli „Rannamajas“, kus üks tegelane kuulsaim kui teine. Ei teagi kohe, kuidas seda spotlighti siin jagama hakata.
Oleme justkui moodne perekond – mina, Mari-Leen ja ta abikaasa ja see pisike põngerjas, kelle nimegi ma ei tea. Vaatame, kaua see idüll kestab. Mari-Leen peab ju mu tekste parandama, sest ma kirjutan 3nda klassi tasemel. Meelis peab naise tähelepanu jagama minuga, loodan, et too kadedusest lõhki ei lähe. Ja laps saab endale uue issi juurde. Tagant vaadates me ju Meelisega üsna sarnased – kaks kiilanevat vanameest. Põnn ajab meid kogemata sassi.
Ja siis mina, ma ei ole ka just eriti stabiilse kondikavaga. Lisaks mu uus kodu lõhnab kui Tai köök (lähtudes, mida nad koguaeg kokkavad oma insta-storydes) ja mulle eriti ei sobi see. Ähhh, juba virisen esimest peatükki kirjutades. Kuulge, ma ju ikkagi eestlane – koguaeg on häda.
Kas uues kodus ka uued reeglid?
Ma ei tea. Kas pannakse tsensuur peale? Pole detailides kokku leppinud.
Kas midagi on muutunud?
Absoluutselt mitte – kõik müügiks, mis silma jääb.
Kui tihti ma hakkan Eesti rahvale peavalu tekitama (kuskil kaugel nurgas nii mõnigi närib küüsi – nime ei maini)?
Korra nädalas piisab mu lollustest.
Aga siiski, miks marimell?
Vastus on lihtne. Esiteks soovin veelgi rohkem kuulsust ja tähelepanu. Ma soovin jõuda nii kõrgele, et ma peaksin tulevikus sõpru paluma, et nad mulle kringlit ostaks. Ma ju ikkagi „feimös“ ega siis kõlbaks ju ise kohvikus käia.
Teiseks. Ma tahan võita järgmine aasta EBA 2020. Tuletame meelde, et blogija nimega Paksuke või Koogike oli õhtujuht tänavu auhinna-galal ja võitis. Kokkusattumus? Ei, kindlasti mitte. Vandenõuteooria on järgmine, et Trullale või mis ta nimi oligi, lubati võitu, kui ta tasuta tööd teeb. Seega ma raban nüüd raskes higipales kogu aasta, et võit kindlustada. Pere seest ei murta ja omasid hoitakse. Seega ma võin kohe ja praegu pikka ja lohisevat tänukõne vorpima hakata. Luban, et see veidi rõõmsam, kui Meelise lõpusõnad EBA 2019 peol.
Ja kui te arvate, et ma hakkan ainult ülistama marimelli ja tema toite, siis eksite. Kui köögis midagi kõrbeb, olete te sellest esimesed lugema ja kuulma. Meil võivad pirukad ja kringlid ühes kapis küll olla, aga see ei tähenda et me käsikäes koos Gustavi kohvikusse napoleonikooki ostma lähme. Mina kirjutan nii nagu ma tahan ja see teine perepool teeb seda sama. Ja me arvamused lähevad lahku!
Miskit pole muutunud. Jätkame samas vaimus. Ja nii see olematu tähelend uue hoo sisse saabki.
[poll id=”2″]
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…