Ma olen elus paar korda jõudnud punkti, kus aju ei keri ja mõtted ei juhi su elu. Pärast MDMA trippi ja ka Vietnamis kogesin ma esimest korda midagi sellist, mida ma varem enda puhul ei olnud tundnud. Mitte eufooriat ega „kõik on võimalik“ tunnet, vaid vaikset, sügavat kontakti iseendaga. Sellist, kus ma ei pidanud ennast kokku võtma ega lahti laskma, ma lihtsalt olin. Igal hommikul hingasin end tagasi sellesse kohta, kus mu aju ei kerinud, mõtted ei kihutanud ja hing sai lõpuks puhata. See ei olnud pingutus ega tehnika, vaid seisund.

Aga olgem ausad. Ma tulin liuglevalt aerupaadilt ja hüppasin otse kiirrongile. Elu ei oodanud. Detsember lendas mööda nagu silmapilk ja iga mööduva päevaga tundsin üha selgemalt, kuidas see fookus hakkab vaikselt hajuma, nii, et ühel hetkel avastasin, et olen jälle rohkem peas kui kehas.

Ja siis, täiesti lampi, jäi mulle esmaspäeval Instagramis ette üks reklaam. Ma ei tea, miks ma sellele vajutasin. Tavaliselt ma ei vajuta. Aga seekord vajutasin. Lugesin. Ja panin end grupihingamisrännakule kirja. Lihtsalt tundus õige, mugavustsoonist välja astuda, et minna võõraste inimestega hingama.

Miks mul seda vaja oli

Ma ei läinud hingamisse sellepärast, et midagi oleks olnud katki. Või noh… aus olles, oli mul lihtsalt keeruline iseennast uuesti reele saada. Olin proovinud kõike seda, mida ma muidu teen – hommikused hingamised, vaikusehetked, enesesse vaatamised. Aga mu närvisüsteem oli olnud liiga pikalt pinges. Kakskümmend minutit hommikul ei olnud enam piisav. Mul oli vaja rohkem ruumi. Rohkem aega. Rohkem lubadust lihtsalt olla.

Viimased nädalad on olnud nagu pendeldamine kahe koha vahel: ühelt poolt väga selge teadmine, kes ma olen ja kuhu liigun ja teiselt poolt vana muster, mis tõmbab väsimuse ja tuimestuse poole. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks muutust, vaid sellepärast, et mu keha oli harjunud kogu aeg üleval olema, mõtlema, vastutama, hoidma kõiki koos.

Teadsin, et seal saan ma korraks kõik kontrolli alt välja lasta. Aeg kaob. Ma ei pea midagi lahendama, midagi parandama, ma saan lõpuks lihtsalt olla.

Mida ma kogesin

Ma ei saanud sealt vastuseid tuleviku kohta. Ma sain mälestuse tundest. Sellest, kuidas mu närvisüsteem oskab olla, kui ma ei jookse iseenda eest ära. Ja see ongi see, mida ma praegu harjutan, mitte rohkem tegema, vaid vähem põgenema. Lubama endal olla kohal. Ka siis, kui see on harjumatu.

Tasub vist ka ausalt öelda, et see rännak ei olnud algusest peale ilus ja helge. See koosnes kahest väga selgest osast: aktiveerumisest ja lõõgastusest. Ja minu jaoks oli just see esimene osa üllatavalt keeruline.

Alguses oli tunne, nagu ma korjaksin kogu ruumis oleva energia endasse. Justkui elaksin natuke kõiki korraga läbi. Kehasse tekkis kurbus, peas ja kõrvades oli tugev pinge, selline tunne, et ma ei saa edasi, ei saa sügavamale hingata. Mõistus püüdis kohe seletada: äkki on minu sees lihtsalt nii suur kaos ja virrvarr, et see ei lasegi mul “minna”. Et ma olen liiga täis, liiga pinges, liiga laiali.

Ja siis tuli see teine taipamine. Väga vaikne, aga väga selge. Ma ei peagi kuskile minema. Ma ei pea jälle midagi saavutama, kuhugi jõudma, midagi lahendama. Ma olen juba kohal. Ma olen siin. Ja kõik, mida ma pean tegema, on lubada oma kehal olla. Lubada tal tunda. Lubada pingel olla pingevaba. Kur­busel olla kurbus. Ilma et ma peaksin seda parandama või ära seletama.

Kui ma selle lubamise lõpuks vastu võtsin, hakkas keha ise tööle. Mitte minu kontrolli all, vaid omas rütmis. Ma värsisesin, käed läksid külmaks, mul oli tunne nagu imepisikeste molekulidena oleks mu kehast mingi energia lahkunud. Ja alles siis sai võimalikuks see teine osa, see sügav rahu, millest ma varem kirjutasin. Mitte läbi sundimise, vaid läbi alistumise.

Ma ei osanud ette kujutada, mida tähendab “hingata nii, et pildid tulevad”. Ja kui aus olla, siis kui keegi oleks mulle seda varem kirjeldanud, oleksin ilmselt mõelnud, et okei, huvitav… aga natuke too much. Aga kogemus ise ei olnud too much. See oli kummaliselt loomulik.

Esimesed pildid ei olnud üldse need, mida oleksin oodanud. Ei olnud mina, ei olnud elu, ei olnud narratiivi. Ma nägin tammetõrusid. Ja jääajast Scrati, kes nende tammetõrudega edasi-tagasi kepsles. See oli nii sürr, et mu mõistus püüdis kohe seost luua ja kuskil selle seose sees tekkis tunne: nagu mina ja Meelis. Teeme mis me teeme, me kuulume kokku nagu Scrat ja tammetõru.

Siis muutus kõik roosaks. Ükssarvikud, vikerkaared, peaaegu lapsikult ilus maailm. Ja just seal sain ma aru, et see ei ole põgenemine, vaid peegel. Et ma pean iseennast nägema. Mitte rollides, mitte saavutustes, vaid olemasolus.

Ja siis tulid mu vanemad. Mu vanaemad. Nad ei öelnud midagi, aga ma tundsin selgelt: nad on mu üle uhked. Nad näevad mind nüüd. Ja see taipamine lõikas sügavamalt, kui oleksin arvanud, sest lapsena jäi mul see tunne saamata. Mitte sõnade, vaid kohalolu tasandil.

Seejärel vahetus kaader. Lennujaam. Me tulime justkui eralennukilt maha. Seal oli mingi presidendi tunne. Lehvitasime rahvale. Mitte edevus, vaid tunne, et oled oma kohale jõudnud.

Ja siis tuli pulm. Mingi selline boho stiilis, pimedal ajal, aga samas oli õues soe, palju neid väikseid lambikesi põlemas kui ma kõndisin nö altari poole, ma ei saanud alguses üldse aru, kelle pulmas ma kõnnin. Kuniks seal oli veidi vanem Meelis. Ja see ei olnud pulmapäev, vaid justkui meie 25 aasta koosolemise pidu. See oli rahulik, küps, päris.

Siis olime me äkki vanavanemad. Lapselapsed ümberringi. Hedon oma naisega. Hedelín kuskil taustal, mitte kadunud, vaid omal rajal, karjääri tegemas. Ja siis ilmus üks beebi. Ma hoidsin teda teki sees. Vahtisin tema silma, mis oli üli-noor… ja siis äkki väga-väga vana. Ja ma sain aru: üks sünnib, teine sureb. Mitte traagiliselt, vaid loomulikult. Et Meelise anne kandub edasi. Ma nägin konkreetselt kuidas ma Meelise maha matsin.

Siis tulid pildid, kus ma justkui olen leinas, aga lapsed ja lapselapsed on ümber ja ma olen hoitud. Nägin enda matuseid ja seda, et ma kohtusin jälle Meelisega.

Ja kogu see elu… see oli ilus. Kõik see mida ma nägin…

Kuidas ma seda tõlgendan

Ma ei võta seda kogemust kui ettekuulutust. Ma ei usu, et mulle näidati konkreetset tulevikku kaadri haaval. Pigem näidati mulle suunda. Seda, mida mu närvisüsteem tegelikult igatseb. Turvalisust. Järjepidevust. Nähtud olemist. Armastust, mis ei kao rollide, vanuse ega surmaga.

Kõige olulisem taipamine ei olnud pildid ise, vaid see, mida need minus liigutasid. Et suur osa mu elust on olnud ootamine. Ootamine, et keegi näeks. Ootamine, et oleks lõpuks rahu. Ootamine, et “siis kui…” Aga see rännak pani mind mõistma, et see elu, mida ma olen oodanud, ei tule kainuse, kontrolli või pingutamise kaudu. See tuleb lubamise kaudu. Kehaga kohal olemise kaudu. Usalduse kaudu.

Võib-olla ei olnud see rännak vastus. Võib-olla oli see meeldetuletus. Et see kontakt, mille ma Vietnamis leidsin, ei ole kadunud. Ta lihtsalt vajab ruumi. Ja võib-olla ongi see kogu mõte: mitte otsida kogu aeg midagi uut, vaid julgeda hoida seda, mis on juba korraks kätte antud.

Kokkuvõttes

See postitus ei ole kuidagi sponsoreeritud. Ma leidsin selle hingamisrännaku ise, maksin ise ja läksin täiesti ilma ootuste ja koostööta. Seal oli üks mees, kes ütles, et ta on käinud oktoobrist saadik iga nädal. Ja ma mõtlesin, et kui see aitab kasvõi nädalas korra ajul maha tulla, fookusel tagasi keskele langeda ja kehal korraks hinge tõmmata, siis on see 35 eurot väga hästi kulutatud raha. Ausalt, selle eest ei saa täna naljalt isegi pudelit šampanjat. Aga rahulikumat närvisüsteemi ja selgema pea, neid võib saada küll.

Ja praegu, siin olles, mõtlen ma päris tõsiselt, et ma lähen ka veel. Mitte selleks, et midagi näha või kogeda. Vaid selleks, et mäletada, mis tunne on olla päriselt kohal. Lubada endale seda aega, lihtsalt olla. Mitte midagi teha, mitte midagi mõelda, mitte kuskile kiirustada… See tunne, kui aju ei keri, see on nii hea.

FBR hingamisrännakuid toimub mitmeid ja läbiviijaid on erinevaid, ka asukohti. Mina käisin kolmapäeval TAO keskuses Erica juhendamisel, aga ma ei välista, et proovin ka teisi variante, nt järgmisel korral gongidega.