marimell Ussipesas: maaõhk tõi geniaalse idee

Olime sel nädalavahetusel Eveliisi juures Ussipesas. Neid kodus ei olnud, saime maja valvata ja mis peamine – testida seda „maaelu“, millest nii mõnigi lugeja on pakkunud, et meile see küll ei sobiks. Jah, me olime seal küll ainult paar päeva, aga me tulime geniaalsele ideele.

Täpselt nii nagu me oleme nüüd siin paari aasta jooksul erinevaid autosid testinud, ja seeläbi aru saanud, et millist autot me ise tahaks, no, et kas oleks pagasnikul sulgemisnupp või ei, kas panoraamkatus on reaalselt ka hea ja vajalik või on see lihtsalt fäänsi, kas ja millised käetoed on mugavad, millised nupud kus asuvad jne.. Me peaks samamoodi testima erinevaid kodusid, et aru saada, mis meile tegelikult sobiks.

Ma olen alati mõelnud, et ma tahaks sellist suuuuuurt kodu, no neli tuba vähemalt ja köök sada ruutu ja köögisaar ja kõik peaks olema suht IKEA või moodsalt öeldes Nordic style, et selline steriilne ja puhas ja klassikaline ja et toad peaks asuma nii ja naa ja vannituba peaks olema selline ja..

Aga ma tegelikult ei tea, millises kodus on mugav elada, milline kodu mulle tegelikult meeldiks. Eveliisi juures sain aru, et selline maalähedane kodu meeldiks mulle ka. Ei pea olema valge steriilne öökapp, piisab kui sul on armas peitsitud tool selle asemel, vanas küünlapurgis rohukõrred turritamas.

Vannituba ei pea olema avatud dušinurgaga ja suur, piisab kui sul on seal vana kummut kraanikausiga ja hoopis vann. Või WC kraanikausikapp on tehtud vanast õmblusmasinast. Ja kui vaasid on suvalised purgid, mis sa oled kuskilt kaltsukast kokku skoorinud. Ja kui kapipalsed on erinevaid nipsasjakesi täis ja kui sa oled veinipudelist teinud käevõrudele hoidja ja.. Riidekapp ei pea olema suur ja nelja uksega, sul võib magamistoas olla hoopis vana krigisev kummut ja riided võivad vabalt rippuda kuskil panipaigas lae all.

Vedelesin hommikul voodis ja vaatasin, see maja vajaks hädasti pimendavaid kardinaid ja see lamp ei ole minu maitse, köögi teeksin ringi. Ja kusjuures absoluutselt teisiti kui ma alati olen köögist unistanud! Ühesõnaga, saate aru, selleks, et aru saada, mida sa tegelikult tahad, pead sa kuskil sees elama. Ma olen elanud kogu aeg mingis „tahan sellist elamist“ mullis, teadmata mida ma tegelikult üldse tahan.

Ükspäev keegi postitas siia kommentaaridesse mingid korterite lingid, et need võiks meile sobida. Üks neist oli mu sõbranna korter, st mitte tema oma, aga kõrvalmajas, sama asukohaga ja üks ühele planeeringuga. Jah, see oleks suurem kui meie korter praegu, aga ma koliks sinna ainult siis kui tasuta saaks. See ei ole üldse meielik elamine. Ja ma tean seda seepärast, et ma olen seal olnud. Pilte vaadates võiks isegi mõelda, aga reaalselt see ei ole koht, kus ma tahaks elada.

Nad elavad seal neljakesti, sõna otseses mõttes pead jalad segamini, seal pole ruumi astudagi, sest elutuba on lastemänguasju täis ja magamistuba on voodeid täis. Ma ei heida ette, et issand kuidas elavad, me elame ise suht samamoodi, aga ma tahaks panna mõtlema need lugejad, kes meile hirmsasti kahetoalist soovitavad. Milleks meile teine samasugune elamine nagu praegu? A, õigus, ma unustasin, väiksem kuumakse ja ühel päeval meie oma. Noh, ma kannatan ja ostan kohe suurema, millest saab ka meie oma.

Ma oskan ainult meie praeguse korteri põhjal öelda, et ma eelistaks pigem hommiku- kui õhtupäikest kööki. Eveliisi elamine pani mind aru saama, et mul ei ole vaja tuhande ruudust krunti, piisaks kui mul oleks 40 ruudune terrass ja sada ruutu murulappi, kus oma hommikukohvi nautida ja öösel tähti vaadates suitsetada.

Funfact: me elame tegelikult praegu ka ju kahetoalises korteris, aga kuna sein on maha võetud, on ta justkui ühene. See kööktuba, nagu rahvas armastab seda nimetada. Tegelikult kui seinad oleks alles, oleks see kahe väikse toa ja väikese köögiga „suur“ korter. Praegu kommentaarides soovitatakse tihti, et mida me unistame, koligu me kahetoalisesse ja elagu, hiljem vaatame edasi. No me elamegi kahetoalises, isegi kui koliksime viis ruutu suuremasse, siis magaks keegi meist ikka ju diivanil. Ja see, et keegi saab kuskilt ukse kinni panna, ei tähenda suuremat privaatsust, vaid ikka pead-jalad koos elamist. Ma võin närvide rahustuseks praegu minna näiteks õue istuma või Uue Maailma peale jalutama või Kohalikus klaasi veini juua või.. ma ei pea selleks oma toas olema, mille ukse ma saan kinni panna.

Aitame müüa teie kinnisvara – kutsu kodutestija!

Ühesõnaga, mu pika jutu point on see, et meist peaks saama – kodutestijad. Meie geniaalne plaan ongi kutsuda nüüd üles kõiki korteri/majaomanikke, kelle elamised on müügis, kinnisvara firmad, kes müüvad, olgu need siis uusarendused või vanemad elamised – kutsuge meid endale külla, me elame nädal aega teie elamise ja testime, kas ja milline see kodu on. Kas see meile sobiks, kellele see sobiks. Blogime koos linkide ja hindadega teie müügis olevast objektist.

Kuna see võtab ikkagi suure osa meie ajast ja teie saate reklaami, siis eeldame ka teiepoolset tasu, aga selle paneme me otsejoones meie kodufondi uue kodu sissemakseks. Ja kui nii mõelda, siis kui aasta jooksul vähemalt korra kuus sellise testimise saaks teha, siis oleks päris korralik summa ju juba kodufondis ja pilt palju selgem, mida me tegelikult vajame ja kus me elada tahaksime.

Lisaks usun, et see oleks väga kasulik lugemine kõigile neile, kes oma kodu otsivad ja kindlasti saab nii mõnigi vajalikku infot, kasvõi selle kohta mida ta peaks tegema, et oma elamist edukalt müüa. Kes ei oskagi ehk mõelda ja tähelepanu pöörata mingitele asjadele. No meie ei oskaks praegu siin lihtsalt unistades, et kas on oluline, kas mingi uks käib sisse või välja poole, kas aknad on igas seinas avatavad, kas köögikapid on kõrgel või madalal, kas kraanikauss on ümmargune või kandiline, hea kohapeal või mitte…

Peab testima, et aru saada, mida sa tegelikult vajad. Seega, oleme avatud pakkumistele. Kellel korter/maja müügis ja tahab sellele reklaami teha, siis kirjutage meile (info@marimell.eu), tuleme ja testime, anname ausat tagasisidet, mis meeldis, millest puudust tundsime, kellele see võiks sobida. See on ju ilmselge, et üks elamine ei sobi absoluutselt igaühele ja see mis meile ei meeldi, võib just kellelegi teisele meeldida.