Kui nüüd aus olla, siis ega ma tegelikult hoomanudki, mis päev on, sest mingismõttes olid kõik päevad täpselt ühesugused. Õnneks suutsin eristada teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva, ehk siis poolfinaale ja finaali. Nagu ma juba ka eelmisel korral mainisin, siis minu armsad sõbrad on sellised, kes virguvad alles kahest päeval, aga no see on ka mõistetav, kui õhtud lõppevad hommikul kuuest. Tollel sünnipäeval saadi magama vist alles hommikul kümnest.

Kui esimest poolfinaali vaatasin ma saalist (ostsin pileti Kiievist 17€ga), teist poolfinaali fännialast (ostsin pileti ette 60€), finaali peaproovi vaatasin saalist (ostsin pileti ette 70€; finaalipilet oli alates 240€) ja finaali finaali nautisin suurtelt ekraanidelt pressikeskuses (tasuta) – järgmisel aastal olen targem, ette ei osta midagi, sest kohapeal võib selguda, et saad priipääsme või piletid lähevad odavalt müüki ja kindel, mis kindel, seisukohta ka ei osta. Kui mulle satub ette naabripoisipikkune poiss, ei näe isegi mina.

Mina ärkasin ikka kaheksast, hiljemalt kümnest ja läksin linna trippima või trenni. Vaatasin eelmisel õhtul mingi koha välja või tegin mingi plaani, et vot, homme lähen sinna.

Ringi liikusin ma peamiselt Uberiga, mis on Kiievis nagu megaodav. Üle 1,25€ mina oma arvet naljalt ei saanud. Aga samas sõitsin ka trolliga, bussiga, metrooga või käisin jalgsi.

Kus siis Kiievis shopata või mida shopata?

See valik on ikka äärmiselt kehv. No vähemalt minu meelest. Mina, vana shopahoolik, käisin sellistest kohtades nagu Ocean Plaza, Olimpyiski Shopping Mall ja Palladium Shopping ning Tsum. Kõige nende nelja suure ostukeskuse peale suutsin ma osta ühe kampsuni. Miks? Esiteks ei ole need hinnad üldse ülisoodsad. Näiteks, see sama kampsun oli -50% ja maksis siis 13 euri.

Suurem mure hindadest on aga see, et enamik neist poodidest on Eestis ka olemas. Miks ma peaksin endale Kiievis Zara särgi ostma? Hinnad on samad.

Ocean Plaza on selline uhke ja vist ka kõige uuem. Selline väljast klaasist ja noh, näed, et uhke. Sees on purskkaevud ja turvaväravad koos turvameestega, kes siis kottide sisusid kontrollivad. Võib-olla oli see ainult Eurovisiooni ajal, seda ma ei oska öelda. Poed samad, mis meil, ja isegi kui oli mõni muu nimega pood, siis hinnad ei olnud eriti soodsad. Ainukene pluss selle keskuse juures oli meeletult suur toidupood 0 korrusel. Leenu lemmik oleks see olnud! Kuna mu trenn oli selle koha lähedal, siis alati lõpetasin seal toidupoes endale head paremat valimas. Muus osas täiesti tavaline koht.

Siis käisin Olimpiskyi Shopping Centeris. Kirjapilt erines väga paljudes kohtades, seega, milline see õige on, ei teagi. Aga ega sellest pole lugu, sest sinna minek on suhteliselt ajaraiskamine.

Peale ühe salatibaari pole sealt midagi tarbida. Igalpool laiutavad sildid, et outlet ja big sale, aga kui sisse lähed, siis selgub, et vot, need soodsad asjad said just otsa. Ja seda absull igas poes. Kiire vahemärkus, et eriti hästi läheb teil siis kui üldse inglise keelega midagi räägitud saate. Ega seda nad seal ikka üldse ei tonka. Ehk siis jah, see Olümpia koht oli samuti kallis ja kuigi oli brändikaup, siis minule jättis see pigem feikkauba mulje. Ega ikka väga ei tihka mingit 400eurost Korsi käekotti osta küll. Ja pigem oligi see keskus nagu tondiloss. Käid mööda neid vahesid, aga kedagi peale müüjate ei näe. Noh, nagu meie see Arsenali keskus pidi olema.

Siis oli selline vahva koht nagu Tsaum, mis asus otse kesklinnas ja niiöelda peatänaval. Vot see oli alles kallis koht. Boss, Armani, Chanel, LV, Tiffany, Hermes jne jne jne. Ehk siis ma vist edasi ei pea kirjutamagi, arusaamaks mis poega tegemist oli.

Kuid nüüd siis minu nö lemmikpood ehk siis Palladium. See oli siis see koht, kust ma selle ühe ja ainukese riideeseme ostsin. Aga no kui see ei oleks -50% olnud, siis oleks ma selle poodi jätnud. See koht jättis kuidagi sellise kõige normaalsema koha mulje, ehkki jah, taaskord poed suht samad, mis meil ja kui ei ole suurt allahindlust, siis ei raatsi väga midagi osta. Võib-olla ma harjusin selle kohaliku odavusega ära või ma ei tea, aga no maksta Kiievis särgi eest 10 eurot oli minu jaoks too much.

Ja üks asi mis mind jubedalt närvi ajas kõikide nende poodide puhul…? See pealetükkivus müüjate poolt. Niikui poodi sisse astud hakkasid nad sul järel käima. Mitte midagi ei öelnud aga lihtsalt käisid järgi. Nagu 1m kaugusel. Ja kuhu iganes ma keerasin, tal oli sinna alati asja. Nagu fakk, lase rahus vaadata ja olla, sa ei pea mul järel käima. Ühes kohas käis lausa kaks tükki mul kannul. Mingis mõttes oli see täiega ahistav. Seega, see oli minu jaoks vast et kõige suurem miinus nende shopingu keskuste puhul.

Sellist tavalist turistikraami leidus Maidani maa-aluses maailmas nagu ma seda nimetasin. Ehk siis peaväljaku all. Hakkad nagu metroosse minema, aga vupsti satud hoopis muusse kohta. No tegelikult sai metroosse kah aga… enne tuli see kaubanduse kadalipp läbida. Sai nii karusnahka, magneteid, pesu kui ka lilli. Ja loomulikult palju palju Eurovisiooni nänni. Mis ei olnud ametlikud, vaid ikka pigem koopiad. Kuid tuleb tunnistada, et kohati oli see feik kraam isegi ilusama ja lahedama kujundusega kui ametlik nänn, mida Arenal müüdi. Seega, kas maksta originaali eest 15€ või selle eest, et oleks ilus ja lahe ja paar euri?

Minu absoluutne lemmik – turg. Neid tegelikult oli suuremaid ja väiksemaid igalpool. Oska vaid vaadata või keera valest tänavast sise ja voilaa.

Ka seal on loomulikult seda meeletut pealesurumist, et osta ja proovi ja kui ostad selle, siis saad seda ka. Seda kõike kisati ja karjuti sulle, ilma et sa oleks üldse selle leti ees peatunud. Mina õnneks teadsin, mida vaja on ja keskendusin ainult nendele, aga naabripoiss, vaesekene, tuli sealt tagasi kahe kalamarja topsiga. Et tema ei jõudnud reageeridagi, kui juba oli keegi kalamarja lusikaga tal suu juures ja järgmine hetk olid need kopsikud tal pihus.

Ka mind kui turisti prooviti siis kenasti “lüpsta“. Nimelt tahtsin sünnipäevalapsele ka lilli osta. Vaatasin, oo, üks pojeng 25 grivnat. Mõtlesin, et võtan siis mõned, et selline žest pigem. Aga kui nö asjaks läks, selgus, et tegelikult on ühe varre hind hoopiski 100 grivnat. Ma küsisin, et mis see 25 siis tähendab – see, see näitab mitu vart siin ämbris on. No tõesti. Ütlesin, et selge siis ja hakkasin minema, kui tema haaras terve selle ämbritäie lilli sülle ja juba toppis paberisse. Jooksis siis mulle teiseltpoolt vahestid vastu ja üritas seda 2500 grivnast kimpu mulle sülle sokutada. Küsisin, kas sa oled hull, ma ei maksa sulle kunagi sellist raha, sada grivnat kogu tuutu eest või tsjau pakaa, no ilmselgelt ta kadus nagu tina tuhka. Aga jah, sellise agressiivsusega peate siis arvestama. Kui juba proovid, siis ka ostad. Aga vähemalt saab kaubelda, kui juba ostmas oled.

Olles päris jupp aega kohapeal olnud, siis hakkad inimesi ja olusid mõistma. Olgu selleks siis Eurovisioon või kohalike igapäevaelu.

Tegelikult üritame me ju kõik niiöelda elus püsida ja ka tööl käime selleks, et raha teenida ja selle abil läbi selle elu kulgeda. Ega ka Ukraina ja Kiiev selle poolest ei erine aga kuidagi klasside eristumine on seal eriti silmapaistev. Rikkad või vaesed, mingit keskklassi seal pole. Seega on tegelikult mõistetav, miks need inimesed nii pealetükkivad ja agressiivsed on. Nad tahavad ju raha teenida, see on nende viis ellu jääda ja oma perele sissetulekut teenida.

Neid rikkaid oli eriti hästi näha liikluses või noh, õigemini parkimas. Kui ikka rikas tahtis oma Porschet parkida, siis ta seda ka tegi. Vahet ei ole, mille arvelt või kuhu. Ja politsei? Ei teinud mitte midagi. Vaesed seevastu siis ootasid järjekorras, seni kuni rikas poes ära käis ja oma auto teepealt ära ajas. Ja selliseid asju ei näinud ma ühel korral, vaid pidevalt.

Liiklus on seal ka kohati hullem kui Bangkokis. Minu arust on seal alates 24/7 ummik. Öösel kell kolm sai rahus sõita. Bangkokis asi vähemalt liigub, küll aeglaselt, aga liigub. Kiievis seevastu lihtsalt seisab. Kui palju oli neid kordi, kui ma lihtsalt taksost maha astusin ja jala läksin, sest nii sai kiiremini.

Kas ma läheksin Kiievisse tagasi?

Kindlasti mitte perega. Olles käinud eelmisel aastal Odessas, siis Kiievis ei ole ikka mitte midagi teha. Okei, seal on neid rannabaare ja klubisid kus päeva ajal olla, aga need ei ole ikka nagu need. Odessas on meri ja mereannid ja selline kuurort. Tunned, et oled puhkusel. Kiiev seevastu on nagu linn ikka, või noh, lihtsalt linn kus olla. Üle kolme päeva seal ikka väga midagi teha pole. Igav hakkab.

Aga Eurovisioon oli tore, sest just see andiski niipalju, et aega sisustada ja niiöelda päästis päeva. Ja ka öö. Ja inimesed, keda ma seal kohtasin olid super, sest kõik on ju nagu pere, kõiki ühendab üks asi – Eurovisioon.

Näiteks leidsin ma seal Hedonile uue vanaema. Iisraelist. See lause oli, et “issand, mu ema armastaks sind, sa kingiksid talle valge lapselapse – see on ju täielik unistuste täitumine.” Kuigi ma mainsin, et noh, aga pole ju sinu liha ja veri, siis öeldi, et tead, sellises vanuses, ei saa enam nõudmisi esitada ja no sa vaata seda last – tema naeratus korvab kõik traditsioonid.

Ühesõnaga jah, mul on nüüd uusi tutvusi nii Berliinis, Tel-Avivis, New Yorkis, Sydneys, Reikyjavikis, Londonis ja ilmselt veel mõnes kohas, mis mulle ei meenu. Aga kahjuks Portugalis ei ole mul kedagi. Seega kui keegi oskab mulle soovitada ja infot anda kohaliku elu kohta Portugalis, siis igasugune info on teretulnud, sest ka järgmise aastal kavatsen ma Eurovisioonile minna, aga seekord tahaks rohkem valmistunud olla.

Ja kui kellelgi on veel Kiievi kohta küsimusi, siis neid võite ka kommentaaridesse jätta, sest võibolla tunnete huvi mõne teema vastu, millest ma ise ei taibanud kirjutada. Ja kuidas teile Portugali laul meeldis? Alexander Rybak tegi coveri, mis on paremgi kui originaal… Originaali puhul meeldis ainult see, et see oli nö originaalkeeles võidulugu üle pika aja.