Meelis kirjutab: aeg minna operatsioonile – iluoperatsioonile!

Kuigi mitmed inimesed on mulle öelnud, et ma olen täna 38aastaselt kenam kui ma olin 20neselt, siis ma pean tunnistama, et loomulikult on mul hea meel seda kuulda, aga… Ma ei tunne ennast 100% hästi, sest ikka on kuskil väike kompleks. Okei, mul on neid kaks. Hea uudis on see, et mõlemat kompleksi saab lahendada (ilu)kirurgia abil.

Mure nr 1 – silmad!

Ei, selleks ei ole laser, sest ma näen pigem hästi ja võiks öelda, et isegi väga hästi. Asi on minu silmalaugudes. Ma ei tea kas see tuleb vanusest või rasvast, aga mul on viimase paari aasta teema, et silmalaud on “ripakil”? Ma isegi ei tea kuidas seda oleks õige sõnastada. Lühidalt öeldes – nahka on liiga palju ja selletõttu ei ole mul silma hästi nähagi. Tavaelus ei ole hullu, aga johhaidi kui ma mõnel pildil näiteks naeratan. Siis tõmbavad mu silmad eriti kissi ja silmi pole nähagi. Totaalne riisitera on mul silmamuna. Ja see häirib mind. Kohutavalt.

Leenu muidugi ei ole seda meelt ja ütleb, et ma olen ilus sellisena nagu ma hetkel olen. See kõik on väga armas ja toetav, aga mina ei tunne nii. Olen käinud isegi botoxit kaalumas, aga see langes kohe ära, sest meeste lihased on tugevamad ja pigem on ikkagi kindlam teha noa all. Marju Karin mainis sama, et fillerid ja botox minu puhul ei aita. Ma isegi ei mäleta enam mida ta täpselt soovitas, aga no vähemalt hea seegi, et botoxi idee maha sain matta.

Et kui juba teha, siis teha korralikult ja noaga, eks.

Mure n2 – hambad

Hammaste mure on mul olnud alates 18ndast eluaastast. Jep, mul on olnud breketid ja mis kasu sellest oli? Null. Lisaks sain ma sellest ajast tohutu trauma ja mina neid asju enam endale suhu ei pane. Mitte kunagi. Kas hambad on pekkis? Ei, täitsa terved. Olen neid siin vahelduva eduga kontrollinud ja paaril korral ka remontinud. Aga pigem on need terved. Muret valmistab mulle minu viltune hammas ja alumised “vampiiri” kihvad. See ei ole loomulikult midagi drastilist aga jällegi, mind ennast häirib see. Eelmisel aastal otsustasin proovida soodsamat alternatiivi ning tellisin omale postiga “proteesid”.

Okei, need ei ole proteesid vaid need on klipiga kinnitatavad hambad, mis lähevad minu enda hammaste peale. Kirjutasin sellest siin:

Nende proteesidega on see naljakas lugu, et kuigi nende peamine eesmärk on ilus naeratus tagada, siis on need ka dieedi eest. Ehk siis nendega ei saa süüa. Ainult väha pehmeid asju. Kui ma lähen kuhugi üritusele, siis on need proteesid geniaalne abivahend, et mitte ennast lolliks süüa. Ainult juua saab.

Nüüd on see hetk, kus ma tunnen, et ma ei oleks pidanud neid tellima, sest neid kandes ma meeldin endale. Just selline ma tahakski olla – ilusa naeratusega. Mida siis teha? Käisin konsultatsioonil Nordic Hambakliinikus. Tehti röntgen, kuulati mure ära, võeti 50 eurot ja öeldi, et meie sulle neid hambaid ei pane. Tunded olid sellel hetkel kahetised. Pettumus loomulikult, aga samas positiivne tunne, et mul on terved hambad ja ma ei peaks neid ära rikkuma. No aga kui mulle meeldiks olla ilusa naeratusega? Ma ei andnud alla ja kirjutasin Türki. Suhtlus käis WhatsAppis ja selle kaudu saatsin pildid, videod, mida kõike vaja ning sai hinnapakkumise. Ma ütlen ausalt see polnudki nii hull kui ma eeldasin. Aga ometigi ma ei läinud sinna. Miks? Leenu ei lubanud.

Kas mul on mingi keskea kriis käes või, et mul sellised mõtted peas on. Ja ma ütlen, need ei anna mulle rahu ilmselt enne kui vähemalt üks protseduur on tehtud.

Seega millest ma esimesena alustan? Silmad või hambad? Arstide soovitused on ka teretulnud.