Meelis kirjutab: eksperiment – kuu aega ilma telerita

Kui aus olla, siis see eksperiment juhtus kuidagi juhuslikult ja polnud mitte kuidagi meie ellu planeeritud. Etteruttavalt olgu öeldud, et me oleme selle juhuse ja kogemuse üle äärmiselt positiivselt meelestatud.

Meie teleka vaatamise aeg on üleüldse viimase aasta-kahe jooksul muutunud nii palju, et vist sellel suvel kaalusime ning uurisime varianti, et kas on Elisal ka sellist paketti, kus on ainult internet ja null telekanalit. Ehk siis jah, me vaatame telekat kuid mitte telekanaleid. Miks? Aga mida sealt on vaadata? Mis on see enneolematu asi, mida peaks nüüd kohe ja praegu nägema? Mis on see, mida ma ei saa hiljem kuskilt järelvaatamisest vaadata? Hetkel ei meenu ühtegi sellist saadet.  Kõik lükatakse varem või hiljem veebi üles ning siis vaata neid nii palju kui süda lustib. Kanal2 on oma “Õhtu” saatega läinud lausa nii kaugele, et nad laevad saate klippe isegi YouTube üles. Seda teatas mulle ükspäev Hedon, kes seal surfates ükspäev nende peale sattus ja vaatama asus.

Meie kasutame telekat peamiselt selleks, et vaadata mingit filmi, dokumentaali või seriaali Netflixist ja loomulikult nr 1 vaatamine läheb YouTube’i arvele. Ka sealt leiab täispikki filme, seriaale, dokke, multikaid, saateid jne. Mida aga soovid, kõik on olemas. Vaatan seda mina, vaatab seda Leenu ning vaatab seda loomulikult ka Hedon.

Talle tegingi kunagi eraldi oma konto, et kontrollida seda sisu mida ta vaatab ning siis seda vajadusel muuta ja ettesööta, kuid läks nii, et hakkasin ka ise sinna videod üleslaadima. Puhtalt esialgu mälestuste hoidmiseks/talletamiseks. Et nagu väike arhiiv või nii. Tema kanalit vaadatakse usinasti ka lasteaias, eriti populaarne on „Hedon Lottemaal!“. Hedoni kanali nimi on HedonAdventures (võite subscribe panna, kui tahate lapselikku sisu enda lastele näidata).

Kuigi algselt oli Hedoni kanalis subscribe’tud ainult laste teemalised asjad, siis olen ma sujuvalt ka ise seda kontot  vaatamiseks kasutanud ja nii on sinna “tellimuste” nimekirja sattunud igasuguseid kirjusid nimesid. Küll make-up’i tegijaid, Eesti juutuubereid, Ameerika juutuubereid, tehnikablogijaid ja muidu naljakaid kanaleid. Vahest vaatame neid koos ja vahest eraldi.

Tulles aga tagasi selle juurde, et meil telekat pole… See on täiega äge muideks. Esimesed paar päeva olid küll sellised, et oot mida? Mis me nüüd teeme? Oled ju nagu harjunud pärast söömist pläraki diivanile viskuma ja telekat vaatama. Aga nüüd nagu ei ole enam midagi vaadata. Päriselt ka oli pisut imelik olla. Tundsid nagu kohe millestki puudust, aga mida pole seda pole.

See kummut, kus peal telekas oli, hakkas aga täitma muud rolli. Öeldakse ju, et loodus tühja kohta ei salli. Nii ka meie kapp, kuhu peale me sujuvalt asju hakkasime ladustama. Ning nüüd ongi see muutunud kohaks, kuhu peale kenasti igasugust kraami saab “ajutiselt” toetada – ehk siis väga pikalt. Meie puhul kehtib ka see lause, et “Ah, ma ajutiselt panen siia, siis hiljem vaatab…” Kuu aega hiljem on see ajutine asi ikka oma ajutisel kohal ning ilmselt jääb see sinna veel järgnevaks aastaks või kaheks.

Kõige parem selle telekata elamise juures on see, et me veedame koos perega aega. Jah, me oleme nagunii koos ja teeme palju asju koos, aga nüüd me reaalselt olemegi mitu õhtut istunud ja kõik kolmekesi puslesid kokku pannud või Legodest midagi ehitanud, samuti lennukeid voltinud ja võidu visanud. Võite mõelda küll, et issand pärast tööpäeva ja oled väsinud ja ei viitsi, aga tegelikult viitsid küll. See on selline hoopis teistmoodi tegevus, kui sa harjunud oled. Uskuge mind Lego klotsidega mängimine on väga lahe ja rahustav tegevus. Pisut teraapiline kui nii võtta. Loomulikult on ka Hedon selle üle eriti rõõmus, et me just tema toas ja tema asjadega tegeleme ning mängime. Kuid vahest kutsume teda ka meie toa poolele ning teeme koos süüa või koristame.

Viimased nädalad on meie majapidamises muidugi totaalne hitt digitaalne jutupliiats. Ehk siis selline pliiats, kus on kõlar ja kui sul on vastavasisulised raamatud või kaardid, saad seda kuulata ning kaasa mõelda. Just enne selle postituse kirjutamist olingi Hedoniga voodis ning kuulasime Lotte veekogude kaarte. Seal on igal kaardil kuus täringut ning kuus pilt. Kui kõlab küsimus nr1, siis tuleb pilte vaadates mõelda, milline võiks olla õige vastus. Laps kuulab hoolega, kuna häälteks on Lotte ning Klaus ja ka suurtel on põnev, sest tihti saab sealt palju uut ja põnevat infot. Iseasi, kas sul seda vajab võib minna, aga tore on end ju ikka harida. Selle digitaalse jutupliiatsi ostsime me Hedonile vist eelmise aasta jõuludeks. Nüüd aga soetame temaatilisi kaarte juurde ning ongi jälle uus “raamat” olemas. Mulle endale see hullult meeldib. Toimib ka kui uneraamat, sest nii mitmelgi õhtul on Hedon lihtsalt seda jutupliiatsit ja Lottet kuulates magama jäänud. Sina kui lapsevanem ei pea midagi muud tegema, kui lihtsalt pliiatsit küsimuse juurest vastusele liigutama. Nii lihtne (ja hariv) see ongi.

Telekata elu on vägagi võimalik ja kui aus olla, siis ka nauditav. Seda eriti last silmas pidades. Loomulikult on lihtne talle pult kätte visata ja mõelda, et ah, las vahib ja vähemalt on vait, siis tasuks vahest mõelda, et teeks talle ka telekavaba päeva ning mängiks koos midagi. Terve perega.

Kui te nüüd tahate teada, et kas meie majja tuleb taas telekas, siis seda on keeruline öelda, sest alustuseks peaks mõne sobiva mudeli valima ja teiseks on see kummut täis Leenu pakitud üllatuspakke meie lugejatele.

Kes need endale saavad? Kõigil teil on võimalus kui meie kanalites kaasa räägite :)