Meelis kirjutab: emotsioonid ja mõtted – minu esimene elektrikas

Kui me natuke aega tagasi omale autot käisime otsimas, siis ei saanud me üle ega ümber ka elektriautode pakkumistest. Sellel hetkel me muidugi vaatasime neist kõrvale aga samas käis minu peas mõte, et miks ka mitte. Ma ei ole nimelt kunagi ühegi elektrikaga sõitnud. Ja ma olen neid Teslasid ja Porchesid linnas näinud, aga ise roolinud ei ole. Viking Motorsi ukse ees seisis ka üks elektrikas ning paar nädalat tagasi ma mõtlesingi, et kuna meil on nädalavahetusel plaanis minna Pärnusse, siis küsiks seda elektrikat meile proovisõiduks. Mõeldud – tehtud.

Kui ma Leenule seda uudist teatasin, et me läheme Pärnusse Kia elektriautoga (e-Niro) oli tema reaktsioon mingismõttes üllatav. “Issand, ma võtan siis soojad riided ja teki kaasa, äkki jääme kuskil tee ääres seisma kui aku tühjaks saab. Vähemalt on siis soe istuda ja puksiiri oodata.” Te võite mõelda, et issand, milline küüniline suhtumine jne. Aga tegelikkus on see, et väga paljudel inimestel on selline mulje jäänud. Pigem ongi mentaliteet, et elektriauto on mõeldud ainult linnas sõitmiseks. Ma ütlen ausalt, ka mina olin skeptiline.

Täisakuga 385km – peaks ju Pärnusse ja tagasi saama küll?

Sain auto kätte ning seal ilutses täisakuga ees 385 kilomeetrit. Tundus väga okei number. Aga tunnistan ausalt, ka minu kuklas oli kerge hirm. Ma ei oska öelda, kust see tuli või miks see mul oli, aga see oli olemas. Paljudel on vist see arusaam, et aku tühjeneb jube kiiresti ja siis jääd keset teed seisma.

Number üks asi mis mind Kia e-Niro autoga sõites kõige enam hämmastas oli selle auto võimekus. Ma tunnistan, et ma ei teinud enne mitte mingisugust eeltööd. Ja ei ole seda muideks teinud ka tänaseks hetkeks kui ma seda postitust kirjutan. Ehk siis see tähendab, et ma ei ole süvenenud kilovattidesse ja aku tarbimise numbritesse jne. Ma keskendun sellele mida nägin ja kogesin. Ehk siis kõige enam hämmastas mind auto kiirus. e-Nirol on olemas kolm erinevad niiöelda sõidurežiimi.

Suurema osa ajast sõitsin ma Normal režiimiga. Ei tea miks, aga tundus kuidagi turvaline. Pärnus olles lülitasin Eco peale, sest ma ei olnud kindel, et kuidas seal selle laadimisega lood on ja püüdsin siis säästa. Maanteel olles proovisin ka Sport-režiimi ja just see oligi see üks asi, mis mind kõige enam selle juures hämmastas. Nii kiire – nagu välk. Jällegi, ei oska ma öelda miks on mul arusaam, et kui on elektriauto, siis on see aeglane nagu golfikäru. Kindlasti mitte. Okei, see kulutas loomulikult rohkem akut, aga damn it was fast.

Ma ei hakkaks siinkohal niivõrd palju otseselt autost rääkima, sest masin üllatas mind mitmest küljest ja ma olin kokkuvõttes väga positiivselt meelestatud, küll aga räägiksin ma pigem elektriauto murekohtadest. Need mured ei ole mitte kuidagi seotud Kia e-Niroga, vaid… ma isegi ei tea keda need puudutavad. Eesti Energiat vist.

Olgu siis öeldud, et selle täisakuga sõitsime Tallinnast Pärnusse, natukene Pärnus, sealt tagasi Tallinasse ning esmaspäeva hommikul kui ma selle tagasi viisin oli veel 70km. Ja ma laadisin seda Pärnus olles ainult 50 minutit.

Esimese laadimise tegin ma Järve keskuse all parklas, sest meil oli vaja poodi minna ja mõtlesime ka lõuna seal teha. Kuna tegemist oli esimese laadimisega, siis proovisime kohe terve perega seda teha. Et noh, vaatame kuidas protsess käib ja kas on kerge või raske.

Ühendamine ja laadima panemine oli kõik väga kerge. Isegi käed ei saanud mustaks. Laadija otsad ühendatud, jäi mulje, et justkui hakkas auto laadima, sest ekraanil hakkas mingi asi niiöelda “jooksma”. Läksime siis kõik rahumeeli poodi ja sööma. Tagasitulles oli aga üllatus suur, sest tund hiljem oli aku seis sama mis enne. Laadimisprotsendi tõus – null. Ümmargune null. Ehk siis see aku ei laadinud. Katkestasin ühenduse ning proovisin kõike uuesti. Ikka ei midagi. Õnneks tuli minu kõrvale üks meesterahvas Nissaniga ning palusin temalt abi. Tema tuli kohale, vaatas ja proovis ning ütles, et peaks ju kõik toimima. Indikaator ju “jookseb” ning ekraanile tuli silt, et seade on lukustatud. Ometigi-ometigi. Pärast söömist selgus, et see masin ikkagi ei olnud midagi laadinud. Ei, asi ei olnud autos ega minus, vaid asi oligi selles laadimismasinas. See lihtsalt ei laadinud. Foorumeid ja gruppe lugedes pidi see tavaline olema, et osad need Elmo/EnefitVolt kastid lihtsalt ei tööta. Teisi auke ei saanud ma ka paraku proovida, sest keegi oli end sinna juba ühendanud.

Rist ja viletsus selle laadimisega..

Ja teate mis veel ei töötanud – see nende app/rakendus. Ma lõpuks lihtsalt loobusin selle kasutamisest, sest see jooksis pidevalt kokku. Nagu kui raske on teha üks rakendus, mis töötab? Tundub, et väga raske.

Okei, jõudsime Pärnusse ja siis õnnestus mul üles leida Port Arturi juures olevad laadijad. Ja uskuge või mitte, aga see töötas. Minu süda ning hing rõõmustasid. Kahjuks liiga vara. Kui me tagasi auto juurde saabusime selgus, et autokene oli ennast laadinud küll, aga ainult kuue kilomeetri jagu. Ehk siis 50 minutit laadimist võrdus 11%. Kilomeetreid just ülemäära juurde ei lisanud. Oleksin pidanud vist ikka eeltööd tegema:

e-Nirot saab laadida avalikes kiirlaadijates (CCS) või siis mugavalt kodus kas tavalisest pistikust või koduse kiirlaadijaga (7,2kW). Koduses kolmefaasilises kiirlaadijas võtab normaaltingimustes auto laadimine aega u 9,5 tundi (kuni 100%). Aku täitumist saab jälgida armatuurlaual olevast indikaatorist nii autos istudes kui ka läbi auto esiklaasi väljastpoolt.

Ma ootasin palju enamat. Sellel hetkel oli mul tõesti tunne, et panen selle laadija pistikusse ja saan ka kiiremini. Ehk siis ma olin väga-väga pettunud. Sellest Elmo kastis just.

Järgmine takistus millega ma kokku puutusin oli inimeste suhtumine. Ennist kirjutasin ma sellest milline on üldine eelarvamus elektriautode kohta, kuid see, milline on eelarvamus laadimise kohta üllatas mind ennastki.

Viimasel minutil otsustasime oma Airbnb korteri vahetada spa vastu ja läksime Viikungusse. Polnud seal kunagi käinud ja mõtlesime, et miks ka mitte, pidi olema lastesõbraliku spaaga – olles Hedoniga, valisime selle.

Maja taha parkides märkasin, et maja küljes on pistik. Automaatselt mõtlesin, et okei, aga ma panen auto ööseks sinna laadima. Kuna ma päris isetegevust ei julgenud teha, siis küsisin tööl olevalt administraatorilt selleks ka luba.

Mina: Nägin, et teil on maja taga välipistik, kas ma võiksin oma elektriautot seal öösel laadida?

A: Ei, meie ei luba elektriautosid laadida.
M: Miks?
A: Meie ei julge tagajärjede eest vastutust võtta.
M: Milliste tagajärgede?
A: Nende, mis saab siis kui te autot laete..

Vastustest pisut hämmeldunua ma lahkusin. Selles suhtes oli ta viisakas ja soovitas mul auto kesklinna laadima viia. Okei, hommikuks oleks ilmselt tõesti rohkem olnud kui 11%, aga suures plaanis ei vastanud see minu ootustele.

Kuna ma ärkasin hommikul suhteliselt vara siis mõtlesin, et lähen proovin laadimisõnne hommikuse vahetusega.

M: Kas saaks auto sinna pistiku juurde laadima panna?
A: Oi, ei, meie hotellis ei ole elektriautode laadimine lubatud.
M: Miks?
A: See on juhatuse otsus. Mina ei saa seda muuta.
M: Aga mis see põhjus on, miks juhatus nii otsustas?
A: Seda ma ei oska öelda, aga meil ei ole kindlasti autode laadimine lubatud.

Kuigi me plaanisime Pärnus olla kaks ööd, siis just tänu sellele „juhatuse otsusele“ me loobusime ja tulime varem tagasi. Huvitav, kas teised hotellid lubaksid laadida?

Kusjuures, Leenu googeldas selle peale välja, et see laadimine oleks maksma läinud hotellile maksimaalselt 9,6€ (1kw ca 0,15 eurosenti). Me oleksime võinud selle ka lisaks maksta, aga.. meil ei lubatud ju laadidagi.

Sõprade juures sain selle siiski garaaži laadima panna ning kõik toimis. Okei, see ei laadinud mingi mega palju, aga vähemalt see laadis. Nüüd ma isiklikult nägin seda. Ei olnud vaja mingeid kokkujooksvaid rakendusi ega Elmo kaste. Ühendasin laadija pistikusse ning asi  toimis – lõpuks ometigi. Külas olles kuulsin jällegi kuidas keegi oli oma elektriauto viinud samuti kodustesse tingimustesse laadima ning see kelle elektrit kasutati oli pooleldi vingunud, et issand, mis see arve nüüd mul teeb.

Ehk siis tegelikult rikkus minu esimese elektriauto sõidukogemuse ära inimeste suhtumine. Ma oleksin oma elektriautoga nagu mingi kärnas ninaga ringi liikunud ja ma ei tea, palunud inimestel kärn ära nokkida. Kust see suhtumine tuleb, ei oska ma öelda.

Ehk siis mis kasu on mul elektriautost ja rohelisest mõttemaailmast ja tahtmisest olla parem ja vähem tarbida ja õhku saastada, kui ma ei saa seda korralikult laadida? Mis kasu on mul rakendusest, kui see ei tööta? Mis lust on mul sõita, kui inimesed vaatavad mind viltu ning iga teine kommentaar on see, et kas ma ikka piima ja leiva järel saan ära käia või pean vahepeal laadima?

Muideks veel üks väga oluline fakt Kia e-Niro kohta, eriti praegusel ajal (talvel). See läheb mega kiiresti soojaks. Talvel ju meeletuks pluss. Reaalselt kolm-neli minutit ja auto on seest soe. Rooli- ja istmesoojendused reageerivad isegi veel kiiremini. Minu jaoks oligi see vast üks suurimaid müügiargumente. Hedoni lemmikuks osutusid aga “hääled”.

Kas ma nüüd vihkan eletriautot?

Ei, kindlasti mitte, sest auto ei olnud ju milleski süüdi. Lihtsalt see “punt”, kes tegeleb nende laadimisjaamade ja asjadega… Nemad võiks oma tööd teha suurema hoolega. Ma muideks tean, et EnefitVolt võttis hiljuti tööle uue turundusjuhi, kelle tööks peakski siis olema elektriautode populariseerimine ja selle mainekujundus. Minu siiras soovitus on alustada oma laadimisjaamade parandustöödest, siis liikuda edasi mobiilirakenduse kallale ning kui kõik need on vinksvonks korras, võime me edasi rääkida populariseerimisest. Lisaks on VÄGA palju tööd teha ka inimeste teadlikkuse kasvatamisel ning hirmude ümberlükkamisel. Minul ei ole elektriauto vastu mitte midagi, sest sõit ja auto olid super. Lihtsalt kogu see muu jamamine tõmbas motti maha.

Kia e-Niroga saad loomulikult ka sina proovisõitu minna tegema, kuid selleks tuleb sul eelnevalt aeg broneerida. Seda saad teha, siis kui sa klikkad SIIA ja ära siis päris Euroopa trippi ette planeeri. Pärnusse ja tagasi jõuad ilma vahepeal laadimata.