Meelis kirjutab: hirmutustaktika – kui hästi ei õpi, lähed kutsekasse

Möödunud nädalavahetusel käisime Leenuga ühe armsa paarikese 10ndal pulma-aastapäeval, kus oli ka palju teisi inimesi ja nagu ikka, sellistes seltskondades räägid paljudel erinevatel teemadel.

Kuid minu hinge jäi kripeldama üks teema mida arutas „Tartu paarike“. Kuna ma neid ei tea ja ei tunne, aga meeles on, et nad Tartust on, siis kutsun neid nii. Saan aru, et neil on vist peagi kooli lõpetav laps ja teemaks on kas ülikool, gümnaasium või kutsekas. Nende vanemate soovitus oma lapsele oli, et kutsekas. Minu jaoks oli see täielik šokk kuulda sellist käskivas kõneviisis soovitust.

Samas, mis siin ikka imestada, minu elus oli käskivas kõneviisis – põhikool, siis gümnaasium, siis ülikool (baka) ja siis magister. Kui nii ei lähe oled loll.

Nimelt hirmutas mu ema mind alati sellega, et kui ma korralikult ei õpi, siis ma lõpetan kutsekas ja ohh, seda häbi siis tervele suguvõsale Teine fraas, mida ma tihti kuulsin oli, et „said matas jälle kahe jah? No selge, siis ei ole muud kui kutsekasse ja ega sinust muud ei saa kui kassapidaja.“

Aga olgem ausad, kassapidaja peab väga hästi matat tundma. Okei, täna on jah kõik elektriline (piikspiiks) ja arvutites, aga still. Mina seda kahjuks ei oska. Ma olen nimelt reaalainetes ülihalb. Nagu ikka halb-halb.

See oli nagu mingi hirmutustaktika omal ajal – kutsekasse lähevad need, kes kuskile mujale ei saa, probleemsed ja õpiprobleemidega lapsed.

Seda lauset selle Tartu paarikese suust kuulda, et lähed kutsekasse ja jutul lõpp, oligi just seetõttu minu jaoks ehmatav kuulda, et minu mäletamistmööda läksid kutsekasse õppima need, kes mitte kuhugi mujale sisse ei saanud…

Minu jaoks isiklikult ei tähenda kutsekas aga seda, et sa oled loll või paha laps olnud. Minu silmis on kutseka läbinud inimesed pigem au sees ja eelkõige on nad ka tööturul mitmes vallas eelistatud seisuses. Neil on ju kooli ajal kohustuslik läbida praktikaid ja tihtipeale töötavad paljud juba oma erialal enne kui nad on kooli lõpetanud.

Ma olen tihti mõelnud, et mõtle, kui ma oleks lõpetanud näiteks keevitaja või autoremondi eriala – sellistes valdkondades ei saa töö mitte kunagi otsa. Mine tööle kuhu maailma otsa tahes. Autosid on igalpool ja samuti on puudus headest keevitajatest. Kui paberid ja töökogemus käes, siis mine tööle Soome, Norra, Austraaliasse, Jaapanisse või kasvõi Portugali. Ma usun, et sellise kogemuse ja paberiga inimene leiaks (ajaliselt) kiiremini tööd kui ülikooli lõpetanud spetsialist. No ehe näide olen mina – jälle olen ma tööturul juba pool aastat saadaval. Ühe jaoks pole piisavalt kogemust, teise jaoks ülekvalifitseeritud. Kuhu, ma siis kandideerima pean?

Vaatasin kiirelt ka Tallinna kutseka erialasid. Näiteks saab seal õppida logistikat. Taaskord valdkond, mille spetsialistina saaksid töötada mis tahes maailmajaos. E-kaubanduse spetsialist. Eesti on netiriik ja no valdav enamus ettevõteid tegutseb oma toodete- või teenuste müügiga netis. Seega, jällegi hea näide, et kutsekas ei õpita ainult rumalaks kassapidajaks. Ja pealgi, miks peab kassapidaja rumal olema? See on mingi haige stereotüüpne mõtlemine. “Muuks ei sobi kui kassapidajaks!” Ning loomulikult ei saa me üle ega ümber IT valdkonnast. Nendest on alati puudus ja tihtipeale värbavadki tublid ettevõtted uusi tulevasi programmeerijaid just otse koolipingist. Kui mugav. Lähed õppima ja töö jookseb ise sülle.

Kas tänapäeval on selline hirmutamine jätkuvalt moes? Või soovivad teie lapsed ise kutsekasse minna? Kuidas teie sellesse suhtute? Nagu minu ema omal ajal – kutsekas käivad lollakad ja õige inimene läheb ikka ülikoolipinki nühkima? Mul ei ole ühtegi sellises vanuses tuttavat, kes selle tee peaks ette võtma, et temalt küsida. Kas teie soosiksite seda, kui teie laps ütleb, et nii, mina lähen nüüd kutsekasse ja tahan õppida lehtmetalli töötlemispinkide operaatoriks või tööstusinformaatikuks? Kumba eelistada pärast põhikooli lõppu: kas kutsekat või gümnaasiumit?