Meelis kirjutab: kas ma olen hea isa?

Tabasin ennast siin isadepäeva eel ühel õhtul mõttelt, et kas ma olen hea isa? Seejärel juurdlesin aga selle üle, et mis teeb ühest isast hea isa. Küsisin ka Leenult, et kas ma olen hea isa, mille peal vastas ta, et loomulikult olen. Kuid kui küsisin, et miks? Mis on need omadused või eripärad, mis minust hea isa teevad, jäi ta kuidagi mõtlikuks.

Kuskil nägin mingit tsitaati, et igaüks võib olla isa, kuid vaid mõni saab olla issi.

Ma mäletan tegelikult väga hästi seda, kui Leenu läks vetsu pulgale pissima, et kas on rase või ei. Süda värises sees ja veelgi rohkem hakkas see värisema kui ta teatas, et jah, meist saavad lapsevanemad. See pinge ja koormus oli see, mis mind niiöelda värisema pani.

Kas ma saan hakkama? See on ilmselt iga tulevase lapsevanema esimene mõte. Ja tõenäoliselt teine mõte on, et issand, äkki ma pillan ta kunagi maha.

Siis kui Leenu järgnevate kuude jooksul paisuma hakkas ma niiöelda natukene rahunesin. Kuid mida lähemale jõudis tähtaeg, hakkasin ma taas pabistama. Minu jaoks läks asi kuidagi palju lihtsamaks kui laps oli sündinud. Ja noh, nagu paljud teavad, siis olin ma juba lapse esimest päevast saadik tema jaoks olemas ja igal võimalusel ka tegelesin temaga. Mähkmevahetus või ropsi koristamine pole probleem, nagu paljudele meestele, kes ainuüksi mõttest pildi tasku tahavad panna.

See (peaaegu) kaks aastat on läinud täiesti lennates. Alles ta oli väike kribal ja nüüd jookseb mulle alati ukse peale vastu ja kallistab. Uskumatu eksole. Tulles nüüd tagasi loo pealkirja juurde siis jah…. kas ma olen hea isa? Ma arvan, et ma olen okei isa. Ei kvalifitseeriks ennast veel heaks, sest alati saab paremini. Nüüd kui keegi küsib, et mis ma siis valesti teen? Teate, ma ei oskagi öelda. Lihtsalt ma ise tunnen, et miskit jääks nagu vajaka, aga ega ma ka täpselt ei tea.

Kusjuures veider tähelepanek. Isadepäeval kuulutatakse välja ka aasta isa. Tavaliselt on võitjaks mees, kellel on vähemalt neli last. Kas see on hea isa, kellele on palju lapsi?

Küsisin töökaaslaselt, et mis teeb isast, hea isa? Sealt tuli päris huvitav vastus: “Isa peab olema aus ja lugupidav ning tunnistama seda, et tal on naine ja laps(ed).” Tema isa oli muidugi selline, et kui nemad kuhugi sünnipäevale läksid, siis isa asus jooma ja lapsed pandi alati tööle. Näiteks kraavi kaevama. Töö oli vaja ju ära teha.

Siis meenub mulle üks tuttav, kellel naistega kohe no üldse ei vea. Ma ei tea ka täpselt miks, lapsi saab, kuid naised ei püsi. Ometigi paistab, et oma lapsi ta armastab. Võib-olla on asi tema liiderlikus elustiilis? Kuid siit järgmine küsimus, kas mees, kes petab, kuid armastab oma lapsi on hea isa?

Samuti meenub meesterahvas, kes on olnud täielik pätt ja isegi mingi aja vangis veetnud, kuid kõiki neid pättusi ja kuritegusid tegi ta selleks, et saada raha ja üleval pidada oma peret. Kas selline mees on hea isa? Ta ju ohverdas ennast, et tema perel oleks inimväärne elu.

Kas isa, kes viibib kuude kaupa välismaal tööl ning on oma perest eemal, kuid kõik selleks, et naisel ja lapsel oleks oma kodu ja nad ei peaks millestki puudust tundma, on hea isa?

Tegelikult arvan ma, et minu päris isaduse proovikivid on veel alles ees ja see natukene, mis ma siin olen katsetanud, on kõigest soojendus sellele mis ees ootamas. Ma mõtlengi just seda, kui tuleb last hakata kasvatama ja suunama ja õpetama – kas jalgpalli või klaverisse, kas eliitkooli või tavakooli, kas muusikaklassi või keeleklassi jne. See on alles isaduse tuleproov.

Aga teie? Milline on teie arvates hea isa? Või mis teeb ühest isast hea isa?

Ma ise muidugi loodan, et Hedoni silmis olen ma hea isa. Kuigi ta jah, seda veel öelda ei oska. Ma ei suuda iga päev ära oodata, kui ma pärast tööd koju lähen, ukse lahti teen ja ta mulle kilgates vastu jookseb ning kaela langeb, siis kohe vehkat teeb ja mulle palli/auto/klotsid/raamatu toob ja ootab, et ma temaga tegelema kohe hakkaks.

Õues on meil ka äärmiselt lõbus, eriti talvel. Laps kelgu peale ja driftima. Mulle meeletult talv ja lumi meeldib ja no õnneks Hedonile ka.

Öeldakse, et isa on iga poisi esimene kangelane. Noh, jah, mina ei ole kangelane vaid hoopis… Jõuluvana. Leenuga rääkisime just ükspäev, et huvitav kas meie laps ka saab kunagi osa sellest Jõuluvana “maagiast” ja ootusest? Kui ta nüüd kunagi peaks lasteaeda minema, siis räägib ta seal ju kõikidele, et “aga minu issi ongi Jõuluvana.” Ilmselgelt vaatavad nii teised lapsed kui ka õpetaja teda veidike imelikult ja suunavad ilmselt psühholoogi jutule. Aga vot, siis teeks nalja ja lähekski Hedoniga lasteaeda/kooli samal ajal Jõuluvana kostüümis olles. Vot see oleks alles vinge.

Aga teie? Milline on teie arvates hea isa? Või mis teeb ühest isast hea isa?