Meelis kirjutab: kas meil on liiga palju podcast’e?

Aastaid tagasi kui ma veel usin jõusaalihunt olin, siis kuulasin ma päris palju erinevaid podcaste. Ja seda kusjuures rõõmuga. Ma ei kuulanud kõiki maailma taskuhäälinguid, küll aga turunduse- ja kommunikatsioonilaseid jutuajamisi. Ma proovisin ka muud kuulata, aga lihtsalt ei suutnud sellist suvalist möla kuulata.

Üks selline podcast mida ma lihtsalt ei suutnud üle 10 minuti kuulata oli “Tussisööjad”. Ma küll proovisin kolmel-neljal korral, aga no ei suutnud. Kerisin suva kohta edasi, aga ikka ei suutnud. See roppus ja jutt oli minu kõrvade jaoks ikka liig mis liig. Lisaks veel see podcasti pikkus, mis oli tihti mingi kolm tundi. Kas teie kuulaks kolm tundi roppust? Järjest? Ja mitte lihtsalt roppust vaid ikka no räiget roppust. Ma mäletan, et ühes episoodis räägiti sellest, et kas ja kes nuusutab oma vanema õe aluspesu. Tänan, aga tänan ei.

Eestis oli toona turundusalaseid podcaste tegelikult ainult kaks. Üks oli Marketingi Instituudi veetav Turundusraadio ja minu personaalne lemmik oli Idea (nüüd nimega Havas) reklaamiagentuuri podcast, mida juhtis üks nende enda töötaja. Kahjuks seda podcasti enam ei ole, sest see noormees läks teise ettevõttesse tööle ning ka agentuur ise ei soovinud vist enam selle projektiga jätkata. Millest on väga kurb, sest tegelikult oli see väga hea saade, heade külalistega ning mitmel moel kasulik.

Just meenub, et üks podcast oli veel aga seal ilmusid saated pigem suuremate vahedega. Tänaseks ei ole ka seda enam alles. See küll on, aga pigem kunstlikus koomas, sest viimane saade ilmus 2020 aasta märtsis. Autoriks oli siis Jaan Kruusma ning tegi ta seda oma agentuuri 7Blaze alt. Idea ja 7Blaze podcastide vahe oli see, et üks oli pigem selline akadeemiline ja teine rohkem vabam ja lõbusam. Aga need mõlemad meeldisid mulle. Neist kolmest ongi siis alles jäänud ainult Turundusraadio. Kurb uudis on aga see, et ma ei kuula enam ka seda. On see siis elukorraldus või ma ei tea mis, aga ei ole enam kuulanud.

See oli vist 2019 aasta sügisel kui ma tulin ideele, et aga miks mitte ise teha aastane podcastide projekt, just turunduse- ja kommunikatsiooniinimestega. Juba haarasin paberi ning panin kirja külaliste nimed ning ka teemad millest nad rääkida võiksid. Sain vist kirja panna ca 15 nime. Siis oli aga vaja leida korralik helitehnika ning niiöelda tiim, kes aitaks lõpp-tulemuse profesionaalseks viimistleda. See aga tähendas väljaminekut, mis omakorda tähendas, et ma oleks pidanud sebima sponsori või sponsorid, sest endal mul sellist raha välja käia ei olnud. Ja tegelikult raha taha see asi jäigi. Või siis koroona taha, mis eelmise aasta alguses korralikult pead tõstis.

Tänasel päeval on olukord muidugi pisut muutunud. Pane aga kaamera püsti, mikker külge ning hakka jutustama. Kas ma kahetsen, et ma asja ära ei teinud…? Nii ja naa. Eks mõni inimene ja teema on siiani hinges, aga mis olnud see olnud.

Vaadates tänast podcastide “turgu”, siis ma justkui ei kahetse, et mu projekt tegemata jäi. Nüüd teevad kõik podcaste. Päriselt ka. Ma muud ei kuule kui podcast siin ja podcast seal. Tema teeb ja tema alustas ja seal hakkas see podcast ja seal see.. Õudne. Totaalne üleküllus. Ma ei jõua ära kuulata. Äkki ma olen alateadlikult kõik need saated enda jaoks ära blokkinud ja sellepärast ei “leia” ka seda aega, et neid kuulata.

Kindlasti on minu jaoks väga oluline ka see, et kes seda saadet teeb. Mulle peab ka saatejuht sümpatiseerima, kuigi kindlasti on suurem fookus külalisel ja tema lugudel. Kui saatejuht hakkab domineerima ning liiga palju enda juttu rääkima, siis on see minu jaoks cancel. Üheks selliseks podcastiks oli tegelikult Gary Vee juhitav audiosaade, mida ma enam lihtsalt ei kuula, sest ma ei taha enam kuulata Gary’t, vaid tema külalisi. Ja need on tal maailmatasemel. Aga ei, ikka ta peab sinna vahele hõikuma ja kaagutama. Aegajalt ma YouTube’st panen mõne ta video käima, aga siis ka pigem taustaks.

Ehk siis minu meelest on meil täna liiga palju podcaste. Ilmselgelt on kõikidel kuulajaid, sest kellele meeldib üks saatejuht ja kellele mitte ning paljuski sõltub ka saatekülalisest endast. Aga ma lihtsalt ei jõua neid enam kuulata. Just vaatasin huvi pärast, et kui ma nüüd võtaks tänase päeva ja kuulaks neid saateid, mis mingil X põhjusel kõnetavad, et kaua see minu elust aega võtaks. Üheksa tundi. ÜHEKSA! See on ju terve tööpäev. Ja kuulata sooviks ikkagi süvenenult, mitte et asi mängiks taustaks. Aga ma tean juba eos, et see ei saa sedasi toimima, sest ikka on vaja midagi asjatada. Tahab Leenu mingit mini-koosolekut pidada või on vaja beebile süüa anda, enda tööasju teha. No ei ole sellist aega.

Lisaks tekib mul küsimus, et kas ja millist väärtust selle audiosaate kuulamine mulle annab. Vahest on olnud nii, et kuulad terve saate ära ja tulemus on null. Ei mingit emotsiooni, tarkust ega inspiratsiooni. Kuigi inimene ja tema nimi on tuntud ja oleks oodanud head sisu, siis reaalsuses on see hoopis midagi muud. Samas, kas selliste podcastide kuulamine peab alati andma mingi lisaväärtuse. Minu silmis ju võiks.

Ja siis on need “naistekad” nagu ma üldiselt nimetan. Ehk siis punt naisi ja kõik räägivad. Millestki. Ohh, dear lord… Ilmselgelt ei ole ma sihtgrupp ka, aga no kes see jaksab neid kõiki kuulata. Tunnistan, et olen kuulanud ja hiljem kahetsenud, et selle asemel raamatut ei lugenud. Ilmselgelt on mõningates saadetes ka kasulikke nippe ja infot, aga ma ei ole lihtsalt selliste otsa sattunud ja ilmselt ei satu enam ka, sest esmamulje on loodud ning igasugune isu naiste vadistamist kuulata kadunud. Pealegi on mul omal kodus üks selline podcaster, kes pidevalt midagi lobiseb. Ja hoidku jumal kui mõni sõbranna ehk erikülaline külla tuleb. Lihtsam on diivanile libiseda ja seal olla.

Kas teie üldse kuulate podcaste? Milliseid? Miks te kuulate? Milliseid te näiteks kohe üldse ei suuda ega taha kuulata?