Meelis kirjutab: kas sina ka nuusutad?

Oh, seda vingu ja hala, mis siit nüüd tulema hakkab. Ei, see ei ole mingi meeletu halapostitus, kus ma kurdan seda, et ilm läks jälle nõmedaks või et mind jätkuvalt häirib see sooline ebavõrdsus kus naistele on ööklubidesse tasuta sissepääs, aga meestele mitte. Ei, mul on täiesti eluline mure. See mure on mind tegelikkuses painanud juba aasta algusest peale. Ja mida enam ma sellele mõtlen, seda masendavamaks olukord muutub.

Käesoleva aasta alguses nägin Facebookis kuulutust, kus üks meie tuttav andis täiesti tasuta ära raamatuid. Täiesti selleteemalised raamatud, mis on noh, minu teema – turundus, müük jne. Suure hooga jooksin tema juurde ja võtsin kõik need endale. Ja siis kohtusin ühel koolitusel ühe noormehega ning temaga vesteldes jõudsime tõdemusele, et ma peaksin lugema üht konkreetset raamatut. Tõttasin siis e-poodi ja kahe päeva pärast oli see raamat mul kodus. Õhinaga avasin selle, nuusutasin (jepp, I do that – sellest ka klikitav pealkiri, eks) ja vaatasin kiirelt, kas pilte ka on – ei olnud. Nali. Siis ostis ka Leenu ühe raamatu, mis maksis kõigest 1 euro, aga tundus põnev. Käitumismuster oli meil peaaegu sarnane. Vaatasime, imetlesime, mina nuusutasin ning koos lugesime läbi sissejuhatuse. Tundus intrigeeriv, tahaks lugeda.

Kuna kohe-kohe oli lähenemas meie Tai reis, siis mõtlesin, et vot, need kaks raamatut on ideaalsed reisile kaasa võtta ning lennukis või rannas lugeda. Aga mis on tänane seis? Meil on augusti lõpp ja ma ei ole neid raamatuid senimaani avanud ega lugenud. Kusjuures kaks raamatut, mis käisid minuga Tais olid kaasas ka Lissabonis, kus olin vist mingi 10 päeva. Ja no ikka ei midagi. Ma ei saa aru, mis mul viga on. Miks ma ei suuda lugeda? Reaalselt ma suudan niipalju vabandusi välja mõelda, et miks mitte neid raamatuid lugeda.

Võiks ju pärast tööpäeva lugeda? Ei, tuled koju, haarad lapse ja lähed tennise- või jalkatrenni. Siis tuled koju tagasi, aga oled liiga väsinud, et raamatut lugeda. Võiks ju töö juures lugeda? Aga no mida siis ülemus või teised arvavad? Tööd ka teeb või tuligi siia raamatut lugema? Aga kui kuulaks audioraamatut? Podcaste ma ju trennis kuulan. Aga ei, neid raamatuid pole audiokujul saadaval. Isegi inglise keeles mitte.

Okei, mõnel õhtul on see jõud ja jaks veel midagi teha, aga siis on ikkagi midagi tähtsamat vaja arvutis teha. Päeva jooksul tuli mitu hinnapäringut, mida peaks arutama ja otsuseid vastu võtma, siis on vaja Google Ads’i kampaaniat muuta, analüüsida või uut üles seada. Autoroolis ju ometigi ei loe. Ja kui aus olla siis ma olen see inimene, kes autos, bussis, lennukis midagi üle ühe minuti ei saa lugeda, sest siis on süda paha ja sees keerab. Seega autoroolis lugemine ei tule kõne allagi.

Kooli ajal polnud ma ka just kõige usinam lugeja. Midagi lugesin jah, aga no see äkki oli 40% kogu kohustusliku kirjanduse hunnikust. Aga kui on netist vaja mõnda artikklit või case study’t või uuringu tulemusi lugeda, siis pole probleemi. Ma reaalselt võin LinkedIn’s tundide kaupa mingeit artikkleid lugeda, sest loed ühte ja siis soovitatakse, et loe seda ja juba virvendab järgmine sul ees ja nii see aeg kaobki. Aga miks see raamatutega nii ei ole?

Ma tean, et ma ei saa lugeda nii, et teen midagi muud lisaks. Noh, et kõnnin People Fitnessis kuskil lindi peal ja loen. Ei. Neid raamatuid lugedes on vaja keskenduda ja igat lehekülge enda sisse imeda nagu ma oleksin kuiv käsn, mis ootab erutusest värisedes seda tilgakest vett. Kui ma mitut asja korraga teen, siis lihtsalt võib mõni tähtis lausa poolikuks jääda või see fiiling ära kaduda.

Näen ikka Facebookis või Instgramis kuidas inimesed näitavad, et oeh, näete selles kuus seitsmes raamat või 200 lehekülge kahe päevaga loetud nagu naksti. A mis mul siis viga on? Miks ma nii ei suuda? Käin küll aegajalt kuskil raamatupoes ja piidlen seal uusi teoseid (ei nuusuta), liuglen ühest riiulist ja rubriigist teise juurde ja õhkan tõdemusest, et nii palju on häid raamatuid mida lugeda. Ja siis jalutan poest välja, sest fuck it – pole ma viimased viis aastat midagi lugenud, siis ei loe vist ka järgmised viis. Noh, peale artiklite, mida saab näpuga skrollida.

Ei asi ei ole sisus, et igavad, kindlasti on igavat osa ka, aga need on ametialaselt vajalikud teosed. Kokku on mul hetkel järjekorras 12 raamatut. Seega nüüd on oodatud teie kogemused ja nõuanded – kuidas saaks end sundida raamatut lugema? Millised on need nipid ja nõksud? Kes veel sellise mure alla kannatab? Või olen ma ainus üksik hing oma raamatu murega?